Chitwan National Park

Oleme Lõuna-Nepaalis, India piiri lähedal, Saurahas. Ilm on soe, päeval keevitab üle +30, öösel +15 ringis. Sauraha suurim tõmbenumber on siin kohe üle jõe asuv rahvuspark nimega Chitwan National Park.  Ka meie tulime siia rahvuspargi pärast. Ühel päeval enne rahvusparki minemist jalutasime niisama mööda linna ringi. Järsku ühel meie ees olev vana mees hakkas kohalikus keeles midagi seletama, samal ajal naerma ja kutsuma meid käega enda juurde. Läksime tema juurde ja ta näitas näpuga kellegi hoovi – selles hoovis polnud ei kedagi muud kui üks India ninasarvik. India ninasarvik on  umbes 2 tonnine elajas. Natuke aega vaatasime teda, tegime kohustusliku video ja pildi ja mõtlesin, et küll on hoovi omanikul keeruline selliseid elukaid hoovist minema ajada. Eestis olevad kitsed, kes närivad puude koori tundub üsna pseudoprobleem hoovis oleva ninasarviku kõrval.

Rahvuspargis on muljetavaldav fauna – sloth bear (laiskloomkaru? ei tea õiget tõlget, guugeldades “sloth bear” leiab palju pilte, tegu on kuni 190kg kasvava karuga), India ninasarvikud, erinevad sead, palju eksootilisi ja värvilisi linde, metsikud elevandid, hüäänid, kahte liiki krokodillid, leopardid ja kõige tipp on bengali tiiger. Rahvuspargiga seoses pakutakse erinevaid “aktiviteete” – kanuusõit, jeepi safari, elevandisafari (sõidad elevandi seljas), jalgsisafari jne. Jah, meie otsustasime valida jalgsisafari ning kahe päevase. Seda seetõttu, et jalgsi pidi rohkem ja erilisemaid loomi nägema ning jalgsisafarid lähevad sügavamale parki sisse. Parki sisenemiseks on vaja kahte giidi, sest nagu antud loomade nimekirjast on arusaada, siis pargis jalutamine võib osutuda ohtlikuks. Googeldasime ja mõtlesime pikalt, sest metsloomad on siin piirkonnas suur probleem. Kui eelmine aasta registreeritud (keegi ei tea kui paljudest juhtumidest jäetakse teatamata) surnud ja vigastatud inimesed ühtlaselt ära jaotada, siis iga nädal on mõni intsident loomadega. See tegi veidi murelikuks. Meie giid hindas kogemuse baasil, et tõenäosus, et kellegi eest peame konkreetselt ära jooksma või puu otsa ronima 1/20 vastu. Rääkisime erinevate agentuuride ja ka aukonsuliga, jutt oli sama, et tuleb olla ettevaatlik aga, et kui me ise lollusi ei tee, giidid on kogenud ja teeme nii nagu öeldakse, siis midagi ei juhtu. Õnnetused juhtuvat kohalikega. Tunduvalt suurem tõenäosus on läbi Tallinna vanalinna jalutades korralikult peksa saada. Peale neid mõtisklusi lõpuks otsustasime, et tühja kah, lähme teeme jalgsisafari ära.
Algas kõik hommmikul 7:00, umbes 8:00 istusime kanuuse ja järgnevad 2 tundi kanuutasime allavoolu. Alguses olid tavalised pardid jõe ääres ja peal. Mõne aja pärast tulid eksootilisemad linnud, siis kitsed ning lõpuks kanuutasime sõnaotseses mõttes krokodillide vahel. Üks neist on vähem ohtlikum, teine väga ohtlik, sest ta pidavat olema üsna lõpmatu isuga. Üks krokodill isegi ujus kanuu lähedal, üldiselt need keda tähelepanime oli umbes 5…15m kaugusel. Kanuuäär (jällegi õiget laevanduse terminit ei tea) oli vast 10…15cm veepinnast kõrgemal. Sellest on ka pilt hiljem. Lisaks mulle meeldis see, et kohustuslikus korras saime päästevestid selga, kuigi vesi oli kohati nii madal, et kanuupõhi käis vastu jõe põhja. Veidi naljakas oli lihtsalt kuni puusadeni vees, mis on täis krokodille kanda päästevesti. Kui me ümber peaksime käima, siis jalad lähevad nagunii põhja ja siis meie põhilise probleemi vastu päästevest ei aita. Aga see selleks, võibolla oli vesi sügavam ka kohati, see on niisama mölisemine 🙂

Lõpuks astusime kanuudest maha ja hakkas “põhiosa”. Giididel relvi polnud, relvad on keelatud (va pargivahtidel, kes salakütte vastu jahivad), mõlemil oli üks bambusest kaigas. Tulime kanuult maha ja giidid tegid kiire koolituse, mis juhtub kui loomadega kohtume metsas.  Üldiselt, nagu ka Aafrika safari õpetas, ei juhtu mitte midagi. Loomad põrkavad ka ju omavahel pidevalt metsas kokku ja ei ole nii, et kohe minnakse üksteisele kallale. Seega, kui kohtutakse, siis esimese asjana üritatakse konflikti vältida, mitte teha midagi, mis looma võiks ärritada – muuta marsruuti, lahkuda rahulikult jms. On kindlad põhjused, miks loomad ründavad ja jutt, et “mis siis kui kiskja tuleb ja sööb su ära” on kohati veidi lapsik, sest siinsed karud on herbivoorid ja tiigrid peavad toidule jahti öösiti. Põhjused, miks loomad üldse ründavad on erinevad ja kui neid teada saab juba palju olukordi eos vältida. Aga lühidalt oli jutt selline, et kui looma näeme, siis jääme seisma. Kui siga hakkab ründama (mida ka üks teha üritas, temast on ka pilt), siis tehakse kõva häält või kui ta lähedale jõuab, siis virutatakse mainitud kaikaga. See siga ehmatas tõesti valju kaikaga vastu maad virutamise peale ära. Tegelikult giid kaikaga oli nii hirmus, et selle vastu maad virutamise peale ehmatasin minagi natuke. Kui ninasarvik hakkab meie poole jooksma, siis tuleb ronida puu otsa, kui ronitavad puud pole, tuleb mõne suure puu ümber hakata tiirutama ja kui puud ka pole, siis tuleb sik-sakitades eest ära joosta, sest ninasarvik oma paksu kehaga ei suuda võtta nurkasid hoo pealt, samal põhjusel ei saa ta ka puu taha rünnata. Karu korral pidime kõik kokku kogunema ja seisma jääma, giidid pidid jälle kõva häält tegema, et teda peletada. Aga öeldi kohe ära, et karud on veidi paranoilised ja võib ette tulla olukord, kus karu ründab, aga et siis nad saavad mainitud toigastega jagu neist, seda olevat ennegi ette tulnud. Tiigri korral pidime seisma jääma ja tiigrile otsa vaatama, äärmisel juhul aeglaselt taganema. Nii karu kui tiigri korral oli ühiseks omaduseks see, et keegi ei tohi jooksma hakata, sest see ehmatab neid ja nad jooksevad järgi sellele, kes grupist eraldus. Seega mõtlesime, et on vaja vaid külma närvi, et kui olukord peaks tekkima (mida ei tekkinud, peale mainitud rumala sea), siis ei hakka lollusi tegema, ei tohi endast välja minna ja kõik läheb hästi.

Esimesed poolteist tundi iga oksa pragina või lindude õhku tõusmise peale tõusis pulss ja vererõhk kriitilise piirini, kahju, et spordikella polnud, mis oleks kõike salvestanud. Peale umbes tund aega jalutamist nägime jõe ääres rohu sees üht suuuuuurt ninasarvikut. Nad on ikka nii suured, nagu elavad majad, oma kohmaka keha ja suurusega on nad nagu teisest ajastust välja hüpanud. Ta lihtsalt rahulikult sõi seal, oli näha ja ka giid ütles, et ninansarvik on teadlik, et me oleme tema lähedal. Kõrvad käivad neil igasse suunda nagu sõjaväe radarid ja kõige alguses oli näha, kuidas need olid ka meie poole suunatud ebanormaalselt pikaks ajaks. Vaatasime teda vaikselt võsast, umbest 30m kaugusel. Siis liikusime edasi, vahepeal mets vahelduseks ühe ja teistsuguseks, oli mitmeid erinevaid sildasid, lõunat sõime ka jõe ääres, kust lootsime loomi näha. Nägime kitsi, põtru, linde (paabulinnud jms). Päeva lõpu poole jõudsime vaatetornini, kust nägime ka mainitud sloth beari (mingi karu liik). Ukerdas rahulikult põõsaste vahel ja otsis mida põske pista. Meie giid jõudis hetkeks ka näha tiigrit aga see kõik käis väga kiirest ja me ei näinud midagi. Torn oli jõe ääres, selles jões oli ka ninasarvik ja jõekallas oli kõrgelt rohtu kasvanud. Giid käis ka püütonit otsimas rohust, seal pidavalt üks püüton olema, aga meie teda ei näinud kahjuks. Sellest on ka pilt hiljem, kus esiplaanil on giid, kes otsib kõrges rohus püütonit ja taustaks on järv koos ühe halli laiguga, see hall laik ongi ninasarvik. Muideks ninasarvikutele pidi vesi nii väga meeldima, et kui nad on vees, siis neil on täiesti kama-kaks mis ümberringi toimub, vees nad ei muutu agressiivseks (jällegi erandiga, et juhul, kui neil pole lapsi ümber). Paljud pildid, mis all on, tunduvad võib-olla mõttetud aga need on tihti lähemal vaatlusel kuidagi loomadega seotud, nt pildil, kus Teele on puu ääres on puu peale tiiger kraapinud küünejäljed, sealt on ka näha, kui kõrge seisev tiiger on; mõned augud, mille kõrval jalga hoian on ninasarviku jäljed; karukarvad; karu kaevatud augud jne.

Lõpuks jõudsime kohalikku külla, kust pidime võtma bussi ei sõita ööbimiskohta järgmisesse külla. Bussi me ei mahtunud aga kuna sõit pidi tulema väga lühike, siis läbisime selle lõigu bussikatusel koos umbes 5 inimesega, paari jalgratta ja kitsega. Kinni sai hoida bussi katusele kinnitatud raamist. Ma lugesin internetist, kuidas keegi oli Kathmandu-Pokhara otsa sõitnud bussikatusel (meie läbisime seda sama teed paar nädalat tagasi ~10 tundi), ma ei kujuta ette kuidas see võimalik on, sest meile 10…15minutist aitas küll. Ööbimine oli kohalikus külas, väikeses savist majas. Õhtul oli ka ööbimiskohas väike kohalike pralle, külaelanikud tulid sinna, tagusid trummi ja tantsisid. Meie giidid võib kokku võtta lausega “üks oli kainem, teine asjalikum”. Aga päeval ja hommikul kui oli vaja metsas jõlkuda oli pilk selge ja olemine ergas. Maja, kus ööbisime oli äbarik, kui vaja siis võiks ka mina kung-fu löögiga läbi maja seina sisse lennata aga luksust me sinna otsima ei läinudki. Aga maja äbarikkus on oluline osa, sellest ma räägin hiljem. Järgmine hommik ärkasime kell 7 üles (st me pidime kell 7 ärkama aga giid tuli meid äratama 7:30, sest me magasime sise), sõime hommikust ja läksime tiigrit otsima. Tiigriga on selline asi, et kui internetist uurida, siis tuleb välja, et tiigrit on VÄGA raske leida. Isegi (jeepi)giidid nägevat teda vaid mõned üksikud korrad aastas ning kuna me oleme väga erinevate inimestega vahepeal kokkupuutunud, siis oleme teada saanud, et see on tõesti väga raske. Üks härra on näiteks 13 korda käinud siin pargis ja pole kordagi tiigrit näinud. AGA! Nad kõik käivad autodega või elevantidega safaritel, linna poolsemas otsas, kus tiigritele ei meeldigi olla. Meie üks põhjusi, miks me valisime jalgsi ja mitmepäeva oli see, et saaks minna tiigrit otsima. Ja ööbimiskohas oli eelmine õhtu peale meie veel mõned austraallased, kes olid too päev näinud tiigrit, kahte lausta. Muidu peaks seda niisama laiamiseks või liialdamiseks aga nad kurjamid tegid sellest veel (kaks) video(t). Igatahes, läksime samasse kohta tiigrit ootama. Umbes 9:00 võtsime koha sisse jõe ääres nõlval, kus tiigrid käivad joomas ja ujumas. Jäime ootame, et palavus hakkaks tuure üles võtma ja et tiiger oleks rohkem motiveeritud jõe äärde tulekust. Jõgi ise oli lagendikul nii, et tegu oli lausa ideaalse varitsuskohaga. Sättisime ennast esimese võsakihi taha, et lagendikult meid näha pole. Alguses oli tore niisama parte vaadata. Varsti hakkas igav, siis sai vaikselt räägitud niisama juttu, söödud kaasa pandud sööki, vaadatud erinevaid linde, puid, vaadatud vasakule ja paremale jne jne. Lõpuks kui ma olin kahte sama parti umbes 400 korda vaadanud ja pardid hakkasid ennast ammendama, siis ma hakkasin taskunoaga puidust asju tegema. Kahjuks tiigrit too päev ei tulnudki, seega kokku olime 8.5 tundi võpsikus. Tore oli ikka, päev looduses, mõned kitsed olid, linnulaulu sai kuulda, kahte parti, kes terve päeva sulberdasid, vaadanud. Nende partide sulemuster on nüüd peas.

Igatahes, tagasi külla kõmpides rääkisin giidiga teemal kohalik külaelu ja inimeste-loomade harmoonia. Tegelikult mitte mingit harmooniat pole, käimas on verine (ühe)poolne sõda. Külaelanikud on suures hädas ja loomad on neile suur (eluohtlik) nuhtlus. Aedadel olid ümber okastraadid ning pimedas keegi naljalt ringi ei jalutanud. Ühe pildi peal lõpu poole on põld ja selle kõrval vana lagunenud torn. Põldu pole enam selle pärast, et hiljuti olid üleujutused ja see rikkus põllu. Põllu kõrval oli aga torn selleks, et kohalikud kordamööda pidasid valvet tornist, kui öösiti ninasarvik tuli, siis pidi ta tõrvikutega minema peletama. Küla asus keset lagendikku, mitut küla oli veel eemalt näha ning kui pimedaks läks oli näha, kuidas süüdati lõkked, et loomi eemale peletada. Lisaks mängis kusagilt kaugusest öösiti kohalik techno-pop, ma kahtlustan, et ka see oli loomade peletamiseks. Inimesi võiks sellise muusikaga küll vabalt peletada. Kuna elevantidel on ülimalt tugev haistmine, siis nad suudavad tunda kaugelt juba kuivanud riisi lõhna ning nad marsivad lihtsalt samadesse uberik-majadesse läbi seinte sisse, et süüa saada ja võivad ka tee peale jäävaid inimesi tappa. Vanad ja väetid tiigrid, kes ei jaksa enam loomi metsas murda, käivad külades nii külades olevate kariloomade, kui ka inimeste enda jahtimise pärast. Sama lugu on ka leopardidega. Ninasarvikud on ohtlikud, sest kohalikud, vaatamata, et see on keelatud, käivad pargis puitu/juurvilju korjamas ja muutuvad hooletuks ning astuvad ette ninasarvikutele. Lisaks, see on puhtalt mu isikliku oletus aga ma arvan, et nad ei ole ilmselt nii hoolsad kui riiklikult litsenseeritud giidid, kohalikud on harjunud ohtlike loomadega ja suhtumine on vast “lapsest peale on ninasarvikud siin kandis olnud ja pole siiani midagi juhtunud, miks peaks ka nüüd”. Samas ilmselt kõigil tekiks selline suhtumine aastatega. Näiteks selle sama küla ääres, kus olime, asus mets ja selles metsas elavat üks metsik agressiivne elevant (kelle nime ma enam ei mäleta) ning see elevant olevat tapnud kokku 19 inimest erinevatel aegadel. Kohalikud on palunud võimudelt, et see elevant eemaldataks aga võimud ei saa ka midagi teha, sest ühest küljest tegu on rahvuspargiga ja teisest küljest, kui teha intsident, kus loom on hukatud kohalike palvel, siis arvestades palju siin (ja mujal Nepaali rahvusparkides) selliseid olukordi on, siis tulevikus hakkaks jutt “aga seal hukati, ka meil oleks siin vaja”. Kõigele lisaks pargis olevatel loomadel läheb väga hästi, nende arvukus on kasvanud ja olen lugenud, et see on ka põhjus, miks loomad on hakanud/sunnitud üha enam pargi piiridest välja poole uurima.

Lõpetuseks, oli väga huvitav safari. Mõnes mõttes nagu Aafrikas, teisest küljest ja kõike muud kui Aafrikas. Aafrikas oli jalasafari jaoks vaja eraldi litsentse ning kaks giidi saatsid meid, mõlemil .458 kaliibriga relvad eelnevalt demonistratiivselt täis laetud, siin oli kaks kohalikku meest bambuskaigastega. Loomi oli kõvasti vähem, samuti ka inimesi (kuigi, meil oli Aafrika üks kõige vähem külastatumaid parke), põhiliselt nägime automaatidega 4-liikmelisi metsavahtide salkasid. Rohkem oli ekstreemsust ja rohkem oli “looduses olemise” tunnet, lisaks kuna ööbisime väga eraldatud külas ja küla asub konkreetselt pargis sai näha ja kuulda, mis valud on kohalikel seoses loomadega ja kuidas elu loomade järgi käib.

Pildid on kronoloogises järjekorras, nagu ka jutt.