Uus-Meremaa

Teen uue postituse märts 2020, sest backupis seda ei olnud enam alles 🙁 Küll aga suutsin leida ühe faili, kuhu olin jutu kirjutanud enne upload’mist . Tekst on nagu tookord sai kirjutatud (mis oli ka tegelikult umbes märts..aprill 2019 ehk 4 kuud peale naasemist). Tekst peaaegu originaalkujul (ja jaanuar 2022 sai seda väga kõvasti parandatud, sest see oli täis vigu, vajas täpsustusi jne):

Teen uue postituse märts 2020, sest backupis seda ei olnud enam alles 🙁 Küll aga suutsin leida ühe faili, kuhu olin jutu kirjutanud enne upload’mist . Tekst on nagu tookord sai kirjutatud (mis oli ka tegelikult umbes märts..aprill 2019 ehk 4 kuud peale naasemist). Tekst originaalkujul:

Nüüdseks on meil postituste ja sihtkohtade järjekord täiesti sassi läinud. Ja üleüldse, nüüdseks oleme Eestis olnud juba mõnda aega. Eestisse tulemisest, jõudmisest ja kohanemisest võiks ka lausa omaette blogi kirjutada. Aga seekord kirjutan hoopis Uus-Meremaast.

Uus-Meremaale läksime Austraaliast, 18. september kell 18:49. Töölt me olime varem ära tulnud ca nädal aega varem ning täpselt samal päev, kui läks meie lend, jõudis tagasi ka lühikeselt 4 nädalaselt ümbermaailma reisilt meie korteri omanik, kelle juures me tasuta elasime ca 2 kuud. Miks ta lubas meil enda kodus tasuta elada – me toitsime ta kasse niikaua. Igatahes, ta tuli koju, rääkisime mõne sõna juttu, muljetasime ta reisist ning siis viskas ta meid ilusti lennujaama. Lõpuks oli Austraaliast nii siiber saanud. Juba mitu nädalat olime Melbourne’i kohal lennukeid vaadanud ning mõelnud, et millal ometi saaks edasi liikuda. Melbourne’i lennujaamas võtsime kombe kohaselt viimased Hungry Jacksi burksid (see on lihtsalt tavaline Burger King teise nimega), peale mida hakkas kombe kohaselt paha ja läksime lennukisse. Uus-Meremaa oleks loogiline jagada kaheks väga loogiliseks osaks – põhja-saar ja lõuna-saar. Saared on üsna erinevad. Esimesel neist olime 2.5 nädalat ja teisel 1.5 nädalat.
Lühidalt kokkuvõttes, siis lõuna-saar on tuntud mägede, looduse ja fjordide poolest, Põhja-saar oma seismilise aktiivsuse poolest. Maastikud on erinevad, inimasustus on erineva tihedusega, äritegevus on pigem põhjas – ikka täitsa erinevad noh. Üldiselt, peetakse lõuna-saart ilusamaks, kuigi eks ilu on vaataja silmades ja oleneb mis kellelegi meeldib.

Lõuna-saar (Te Waipounamu)

Lõuna-saare kohalik nimi on Te Waipounamu, pindala on 150000 ruutkilomeetrit suur (3x suurem kui Eesti), kõrgeim mägi on rohkem kui 3km kõrge ning seal elab veidi üle miljoni inimese. Rääkides inimestest, siis esimene eurooplane jõudis Uus-Meremaale 1642, enne seda elasid seal maorid. Maorid on kohalik rahvas, kellel sarnaselt teistele rahvastele, keda “avastasid” eurooplased, ei läinud peale avastamist enam väga hästi. Maorid näevad täitsa omamoodi välja. Nahk on neil tumedam, ninad on lapikud, silmade kuju nagu eurooplastel – ühesõnaga täiesti unikaalsed ja ei meenuta ühtegi teist rahvust. Nende kultuuri suur osa on tatoveeringud ja need on neil au sees ning sõna tattoo tulebki polüneesiast. Maorid jõudis Uus-Meremaale arvatavasti ca 300 aastat varem, kui eurooplased. Maorid kuuluvad polüneesia rahvaste sekka, samasse seltskonda, kus on inimesed, kes elavad nii Hawaiil, Prantsuse polüneesias, Lihavõttesaarel jne. Ja need on täiesti teised inimesed, kui on aborigeenid!

Igatahes, lõuna-saarest siis.
Maandusime Christchurch’is, mis on lõuna-saare “pealinn”, ning kus elab ca 400000 inimest. Seal tervitas meid külm karge õhk. Mitte, et Melbourne’s oleks väga soe olnud, aga seal oli kuidagi selline värske krõbe teistsugune õhk, natuke meenutas kodumaad. Aga kohe hakkas meile seal ka meeldima. Seal isegi lõhnas paremini kui Austraalias. Võib-olla oli meie rõõmus meel ka tingitud ka sellest, et me saime jälle lõpuks reisida peale pikka Austraalias olemist. Vaatamata, et väljas oli külm, nii 7…10 kraadi, hängisid inimesed õues muruplatsidel ja jõid veini, selline tšill hipi õhustik oli. Korterid ja majad olid juba tunduvalt paremad ning soojakindlamad kui Austraalias.
Kuna asustus on hõre, mägesid ja looduskaitsealasid on palju ning üldiselt on ikkagi enam-vähem kindlad vaatamisväärsused kus käia, siis marsruudi kokku panemisel erilist pandlikkust pole ning väga loomingule ei pea olema, sest erinevaid kombinatsioone lihtsalt pole nii palju. Uus-Meremaal on kõige-kõige tavalisem viis ringi reisimiseks auto rentida ja siis käia, seal kus hing ihkab. Statistikat ei viitsi otsida aga julge enamus alustab Aucklandist, põhja-saare põhja osast, tiirutab põhjas ringi, sõidab praamiga lõunasse, tiirutab lõunas ringi, lõpetab oma lõuna saare ringi Christchurcis ja lendab sealt tagasi Aucklandi (mis on Uus-Meremaa suurim linn, ca 1.6 miljonit elanikku) või heal juhul läheb juba sealt rahvusvaheline lend, et koju naasta. See on aga viinud selleni, et kõik rendiautod on Christchruchis ja autorendifirmadel on vaja, et need autod saaksid tagasi Aucklandi ning seetõttu on suunal Christchurch->Auckland auto rentimine odavam, palju odavam. On firmasid, kes maksavad kinni bensiini, praamipileti ja kindlustuse ning annavad auto ca 3…5ks päevaks tasuta, peaasi, et see vaid jõuaks Aucklandi Kuna me tahtsime ringi reisida rohkem, kui 3…5 päeva, siis lõpuks õnnestus meil saada pakkumine – 2015 aasta (juhtus see siis aastal 2018) Toyota Corolla 22ks päevaks, koos täiskindlustusega (sh põhi ja klaasid, mida isegi tavakindlustus Eestis ei kata) ning praamipiletiga (mis oli vist ca 150dollarit?) maksis meile 15 eurot päevas. Võimalik, et isegi ise autot omades ei saaks odavamalt (liising+LK+kasko+praamipilet).
Nagu öeldud alustasime Christchurchis ja plaan oli enam-vähem paigas – ~2.5 nädalat lõunasaarel ning ~1.5 nädalat põhja-saarel. Ööbimised panime tavaliselt üks…kolm päeva varem kinni.
Christchurch ise oli üsna “meh”, see meenutas üht suurt ehitusobjekti – kõikjal olid ehituses kasutavad võrkaiad ees ja ehitati. Oli ka palju tühje platse, Christchurh’i oli räsinud 2011 suur maavärin ja nagu ma aru sain, siis see ka tühjendas paljud krundid seal. Seal olid madalad 2..4 kordsed hooned, ei olnud kindlat pilvelõhkujatega ärihoonet jne. Üks asi mis seal kandis väga meeldis oli see, et paljud tipp-tasemel muuseumid olid tasuta – nii oli ka Austraalias. Christchurchis tegime ettevalmistusi – käisime suurtemates kaubanduskeskustes, et varuda roadtripi jaoks odavaid snäkke ja jooke, tegime plaani ja saime auto kätte.

Olles saanud Christchurchist auto ning jõudnud ära sõita 20km plaanitavast ca 3500km’st lendas vastutuleva veoauto küljest mingi detail meile tuuleklaasi, mis lõi klaasi välimisse kihti augu ja selle ümber ämblikuvõrguna jooksvad mõrad. See esmapilgul ei tundugi võib-olla väga jabur aga pannes konteksti – see on sama nagu hakkaks sõitma Tallinna kesklinnast Hispaaniasse Madridi ja siis Laagri Maksimarketi ees lendab mingi jupp tuuleklaasi mis lõhub auto. Õnneks, õnneks oli meil see tasuta saadud täiskindlustus ja nad ütlesid, et sellest pole hullu ning klaasi vahetuse korvab kindlustus. Ma jõudsin ka juba tegelikult vaadata, kui palju tavaliselt klaasivahetus maksab ja hirm jõudis küll tekkida enne kui kindlustus ütles, et see on nende kulu.
Ja sisuliselt kohe, kui linnast välja jõudsime hakkas piltidelt tuntud kuulus ja ilus Uus-Meremaa loodus pihta. Madalad taimed ning taustal lumised madalad mäeahelikud (st madalamad kui näiteks Himaalaja).
Esimene koht, kuhu läksime oli Mount Cook, mis on kindlasti üks kõige külastatamaid vaatamisväärsusi Uus-Meremaal. Esimese päeva veetsimegi sõiduga sinna ja tehes palju peatusi, et teha fotosid ja jalutada niisama. Tegelikult sõitsime Mount Cookist ca 20km edasi Twizeli, sest Mount Cooki juures oli väga kallis ööbida. Ööbisime siis Twizelis ja check-ini kohalikku linna airbnb’sse, kus võõrustajateks olid meie vanused abiellunud noored. Teine päev käisime Mount Cook matkal. Matk oli lühike – parklast lõpp-punkti oli 2h ja 2h sama teed tagasi. Oli ilus, oli ka palju inimesi. Päris nii palju inimesi, kui Kakerdaja rabas ilusal talveilmal polnud, aga mõned olid. Raja alguses olid ikkagi parklad suurtele 40 inimest mahutavatele bussidele. Nagu mainitud oli madalhooaeg ja seetõttu oli ka parkla peaaegu tühi. Oli lõike, kus sai täiesti üksi jalutada, oli lõike kus oli rohkem inimesi. Kõige lõpus oli igikeltsi järv ja sealt oli ka natuke igikeltsi näha, tegime seal pikniku ja sõime. Õhtul läksime tagasi Airbnb’sse ja mängisime majas elavate koertega. Omanikud olid üldse toredad inimesd – vaatasime õhtuti filme, ajasime niisama lolli juttu, nad kutsusid enda sõpru külla. Järgmine päev tiirutasime autoga üsna sihitult niisama seal ümbruses ringi. Läksime kuulsatest vaatamisväärsustest eemale ja olime kohe täiesti üksi. Suured lõputud põllud, lumised mäed, täiesti türkiissinised järved ning mõned üksikud inimesed vaid liikvel. Huvi pärast tahtsime ka minna ühte suusekeskusesse, st sinna parklasse, et näha tõstukeid ja milline see koht on, aga risti üle sinna mineva tee jooksid mõned jõed ja need olid piisavalt sügavad, et Corolla oleks võinud hätta jääda.
Järgmine päev sõitsime edasi järgmisesse ööbimiskohta – Queenstowni. Tee peal tegime jälle mitmeid peatusi ja ronisime miskite liiva-kivi moodustiste vahel, kus me pidasime maha ühe vestluse mille laadseid olime selleks hetkeks pidanud juba kümneid, kui mitte sadu. Ma nimelt rääkisin, et võiks ronida kõrgemale, Teele ütles, et see on ohtlik ja ei peaks ning lõpuks ronisin ma üksi. Ja siis läkski täpselt nii – ma ronisin liiga kõrgele (see moodustis oli väga väga järsk ja väga libe) ning nii 5..6m kõrgusel, kui jalad enam hõõrdumist ei leinud pinnasega ja hakkasid libisesid ja ma enam alla ei saanud oli tegelikult väga hirmus. Ja siis ma meenutasin kuidas ma olin naernud, kui Teele ütles, et sinna ülesse ronimine on ohtlik.

Queenstown tekitas segaseid tundeid. See oli väga…kunstlik? koht. Põhiline elatusallikas ja majandusharu, ongi turistidele erinevate adrenaliini pakkuvate teenuste osutamine. Kõik, mis vähegi on võimalik välja mõelda, seda seal ka teha saab – langevarjuhüpped, maailma kõrgeim benji, kaljuronimine, mäesuusatamine ja lumelauatamine jne. Linna asukoht on ilus, asub sügaval mägede vahel järve ääres. Aga kõik oli seal väga kallis. Lisaks see linn oli üsna täpselt samasugune nagu on suvaline Alpides olev suusa kuurortlinn. Eks Queenstown ole ka mitme suure mäesuusakeskuse juures. Olime seal vaid ühe öö ja ega tegelikult ei kahetse, et nii vähe olime. Käisime õhtul söömas baaris, täpselt samasugune melu ja pidu oli nagu Alpide suusakülades.

Järgmine suurem sihtkoht oli Milford Sound. Nagu ikka siis tee peal mitmeid peatusi.
Aga Milford Soundist – see on kindlasti üks kõige eepilisemaid ja kuulsamaid kohti kogu Uus-Meremaal, tegu on fjordiga. Pole küll Norras kunagi käinud aga põhimõte on sama. Kogu ala on looduskaitse ala ja asub Uus-Meremaa kõige ligipääsetamatus ja kõige kaugemas nurgas – edela nurgas. Kuna Milford Sound asub niivõrd eraldatud kohas ja seal pole eriti ööbimisi (kokku olidki mõned üksikud kohad, mis olid väga kallid) ning meil aega oli, siis meie ööbimine oli sealt veidi – nii umbes 100km – eemal kohas nimega Te Anaus. Te Anau on väike asula, kus elas mõned tuhanded inimesed. Te Anau on ka siis kõige lõuna poolsem punkt, kus kogu turnee peale ööbisime. Asub 45 kraadi lõunas, põhja poolkeral on sama kaugel ekvaatorist näiteks Milan Itaalias. Aga ega Lõuna-Ameerikaski pole väga palju maad enam rohkem lõuna pool minna, nii et tegu on planeedi mõttes väga lõunas asetseva piirkonnaga. Te Anaus ööbisime 3 ööd ja majutus oli kellegi hoovis olev väga väike majake/hut. Maja ise oli läbi kahe korruse – esimesel oli üks väike diivani ning miniatuurne kööginurk ning teisel korrusel oli magamine. Maja oli terava viilkatusega, meenutas neid nõukogudeaegseid kolmekordseid suvilaid. Teelele see koht väga meeldis. Te Anaus käisime seal samas ühel matkarajal, lindude päästekeskuses ja võtsime veidi rahulikumalt, sest me olime jälle jõudnud reisimise temposse ja me olime viimased päevad väga aktiivsed olnud. Olles nüüd maalinud pildi, millises eraldatud maailmanurgas ja kui väike see koht oli, siis seda imelikul on selle peale mõelda. Nimelt, ühed ammused-ammused tuttavad Eestist postitasid pildi Facebooki, kus nad olid kahekesi Te Anaus. Nädala sees. Meist 1km kaugusel. Maailma kaugeimas nurgas ja linnas, kus on umbes-täpselt üks baar ja kaks söögikohta. Sinna ainsasse baari me too õhtu läksimegi, ühel neist oli veel sünnipäevgi, mida tähistasime seal ainsate klientidena.

Päev hiljem läksime kaua oodatud kõrghetkele – Milford Sound. Milford Sound on ca 15km pikk fjörd (veekanali pikkus siis), kust ulatuvad välja kuni 1.7km kõrgused kaljud, nende kaljude peal on mitusada meetrit langevad kosed jms. Lisaks seal elavad maailma suurimad delfiinid, hülged, isegi haid eksivad vahest sinna sisse jms. On mitmeid võimalusi, kuidas seda kogeda – kanuud, kruiisid, nii suuremad kui väiksemad, massturismi ja personaalsemad tuurid. Me võtsime ühe pika kruiisi, mis kestis vast 4h ning tiirutasime ringi alusega, mis mahutas ilmselt 50..100 inimest. Tee sadamasse oli juba muidugi väga eepiline ja kindlasti väga oluline osa sellest kogemusest. Üleüldse, raske on tegelikult kirjutada, mis ja kuidas oli, sest kogu Uus-Meremaa kogemus oli väga visuaalne ja seda sõnadega edasi kirjeldada on raske. Teel tagasi Milford Soundist ööbimiskohta Te Anausse tegime ühe lühikese nii 3…4h kestva matka läbi maksu tiheda võsa ühe järveni, mis oli sügaval kaljude vahel. Matkaraja peal eksisime veel ära ka. Õnneks saime välja. Hiljem kodus ööbimiskohas rääkisime sellest enda majaomanikule ning talle pakkus see kõik väga suurt huvi, eriti just eksimise osa – tuli välja, et tegu on kohaliku asjapulgaga, kes on kuidagi seotud ka päästega ning inimeste välja toomisega maastikult ning tema huvi oli, mis mehhanismiga me ära eksisime ja mis meie mõttekäik oli vahetult enne rajalt ära kaldumist. Et see rada veel paremaks disainida.

Järgmine päev, liikusime Wanakasse, mis on juba oluliselt suurem – 9000 elanikku. See on nagu Queenstown, aga kõik ei ole nii kunstlik, kui Queenstownis. Samuti seal tundus kõik palju chillim ja rahulikum. Kui Queenstown oli nagu vanalinna klubi, siis Wanaka nagu rahulik keldrikõrts. Seal saime uuesti kokku nende tuttavatega (sest nad elasid seal) ning käisime mitmel matkal, millest nii mõnedki jäävad meelde, kui kõige lahedamad. Näiteks need pildid on seal tehtud, kus Teele on mu seljas ja taustaks on järved. Me valisime “keskmise” raskusega matka, aga minuarust oli see päris raske ja kohati lausa ohtlik, kui pidi sisuliselt püstiloodis mäe külje peal pool meetrit laia mudast tee peal kõndima.

Kuni selle hetkeni oli ilmaga tegelikult täiega vedanud – koguaeg paistis päike ja hea ilm (kui Queenstowni päev välja jätta), kuigi pigem külmavõitu – nii 5…15 kraadi. Aga siis hakkas sadama. Järgmine päev pidime minema liustikke vaatama, mis asusid nii 200km edasi põhja pool ja seal sadas kergelt uduvihma. Kuna ööbimiskoht, milleks oli kõige tüüpilisem backpackerite hostel, asus liustikule suhteliselt lähedal otsustasime, et tuleme homme tagasi. Aga järgmine päev ka sadas. Ja mitte enam kerget uduvihma, võiks isegi öelda, et troopiline sadu oli. Sadas nii palju, et liustikke lõpuks ei näinudki. Kunagi seal olevat saanud liustikke väga hästi näha ja isegi katsuda, aga kuna kliima soojeneb, siis liustikud on ka koos sellega hakanud taanduma. Kurb oli vaadata silte, mis olid maasse pandud “Liustik oli siin aastal 1998” ja nüüd on liustik sealt nii mitmeid mitmeid kilomeetreid eemale kadunud. Vaatamata sellele, et sadas väga kõvasti, siis ma ei tahtnud alla anda ja otsustasin kõndida liustikuni. Aga kuna ilm oli nii halb, siis poole pealt oli tee ära kadunud (st kusagilt mäest oli hakanud jõgi alla voolama ja see oli matkaraja lihtsalt ära viinud, väga kiirevooluline ja sügav jõgi voolas risti üle tee) ning lõppu ma ei jõudnudki. Tore oli see, et tänu halvale ilmale olin ma üksinda ja kogemus oli ikka põnev – seigelda mägedes tugevat sadu trotsides. Pilved kõikjal mu ümber, mäe külgedele tekkisid iga 5min tagant uued kosed jne. Tagasi autosse jõudes, tund aega hiljem, kallasin tossudest vett välja. Liustikke “katsuma” minna on täna vaid üks võimalus – helikopteriga viiakse peale ja tuuakse pärast tagasi. Kunagi olevat ka ise tohtinud liustiku juurde minna aga see on liiga ohtlikuks muutunud. Lisaks kuna iga aastaga liustik taandub järjekordsed mõned sajad meetrid, siis vastavat rada, mis liustikuni läheks ei jõuta pikendada samas tempos. Tee võib liustikuni ehitada, aga aasta hiljem on see jälle 200m kaugemal.

Peale võrratut kogemust liustikega liikusime Arthur’s passi, kus tegelikult ei olnud väga midagi teha, aga see jäi lihtsalt tee peale ja oli vaja kusagil ööbida. No tegelt oli ka teha, muu maailma kontekstis olid seal ikka väga lahedad kohad, aga kuna Uus-Meremaa standardid olid nii kõrged, siis tagant järgi jäi see meelde kui pigem mitte-midagi ütlev koht. Aga see eest seal meil õnnestus saada erakordselt halb tuba ööbimiseks. Köök oli jagatud koos otse objektilt tulnud ehitajatega, väiksest aknast avanes vaade ehitajate Hiluxi esirattale ja toas oli kaks nari. See oli vist ka esimene ja viimane kord kogu reisi jooksul, kui küsisime paremat tuba ja võtsime kõige uhkema toa, mis üldse saadaval oli. Saadud maja-tuba asus sügava jõeõru kaldal, vaateks oli vaid lõputu org, ühtegi maja polnud silmapiiril, meil oli suur privaatne rõdu, köögi aken oli suur ja vaatega jõele jne. Hind oli ka mingi 3 korda kallim. Aga see oli väärt seda.

Nüüdseks olime jõudnud tagasi Christchurci lähedale ja suund oli juba saare põhja, et sealt minna praami peale ning liikuda põhja-saarele. Järgmisena jõudsime ühte väiksesse maanteekülla, Rotorua, kus ööbisime kaks ööd järjekordses backpackerite hostelis. Õhtuti jõime koos teiste hipidega terassil odav(aivamat) veini, päeval käisime randades (mitte ujumas), hülgeid vaatamas, niisama jalutamas jne. Nägime hüljeste juures ka üht merilõvi. Võibolla polnud ka merilõvi, igatahes ta oli 3x suurem kui hülged. Võibolla ta oli lihtsalt väga suure kondiga hüljes. Natuke see koht meenutas mulle Austraaliat. Ahjaa, seal oli ka ilus musta liivaga rand.

Nüüd oleks hea rääkida kohalikest toitudest. Toit (ja üleüldse kõik) on Uus-Meremaal pigem kallim. Oleneb, millega võrrelda, aga meie sihtkohti arvestades kallim. Üks odavamaid asju mida süüa on Fish&Chips, mis on täpselt nagu nimi ütleb – fritüürid kala friikartulitega. Vahest pannakse kõrvale salatit, aga see oli pigem uhkemate kohtade trend ja pigem lisaraha eest. Austraalias juba õppisime seda toitu hindama. Seda saab teha väga halvasti, aga kui natuke uurida, siis leiab kohti, kus on tõesti väga hästi selline lihtne toit tehtud. Boonus on see, et see on üks odavamaid toite. Igatahes, olimw selleks hetkeks kaks nädalat mööda Uus-Meremaad ringi sõitnud ja oodates õhtu pimeduses mere äärses kohalike putka (seal tegelikult oli sees kaks väikest lauda ja putka ees mingi 5…6 suurt puidust pink-laud kombot, nagu eestis klassikaline maantee äärne odav söögikoht) ees oma Fish&Chipsi avastasin, et ma olin eranditult kõik söögikorrad viimased 2 nädalat söönud vaid:

• Pitsa
• Hamburger
• Fish&Chips

Kõrvale ma olin tavaliselt joonud Coca-Colat. Tervislikud kaks nädalat.

Ja järgmisena liikusimegi lõuna saare põhja ossa linna nimega Picton, kus ootas meie praam. Plaanis oli seal kandis külastada veiniistandusi, aga me jäime pisut haigeks ja olles 2 nädalat iga päev järjest sõitnud pikki vahemaid ja matkanud ja teinud väga palju, siis me lihtsalt ei jaksanud enam. Sisuliselt magasime terve selle vaba päev, mis sinna olime planeerinud. Ööbisime AirBnb’s huvitavate kohalike fruktide juures. Maja oli väga viisakas ja korralik ja modernne, aga inimesed ise tundusid natuke sellised..jotad ja lihtsad. Ühel polnud eriti hambaid suus, pidevalt joodi rõdul/terassil.Tulles kord poest tagasi oli mingi suitsetav purjus tööriietes mees meie maja terassil, kes hakkas kohe omamehitsema ja tuli juttu rääkima. Pärast tuli omanik sõbralikult “aa ta on meie sõber keegi XX”. Linn ise oli ilus, meile meeldis, kuigi erinevad reisilehed seda ei soovitanud.

Päev hiljem tundes ennast paremini läksime praami peale. Praam oli suhteliselt sarnane Saaremaa praamile, veidi suurem vaid. Ilm ja temperatuur ja inimeste riietused jne kõik oli väga Eestit meenutav. Kuna me olime seal kevadel (septembri lõpus), siis oli ka päikesevalgus nagu Eestis. Istudes praamil õues mõtlesin, et naljakas, et nii kaua olime ringi reisinud ja nii erinevates kohtades käinud ning lõpuks, sisuliselt teisel pool maakera oli see koht, mis meenutas Eestit. Praamisõit kestis 3h vist ja selle jooksul sõitsime umbes 100km.

Põhja-saar (Te Ika-a-Māui)

Praami viis meid põhja-saare lõuna osas paikenvasse pealinna nimega Wellington. Wellington ei ole kõige suurem linn Uus-Meremaal, ei ole ka teine kõige suurem linn, vaid hoopis kolmas kõige suurem, oma veidi rohkema, kui 200 000 elanikuga.
Wellingtonis hakkas meile ka kohe meeldima. Tagantjärgi oleme ikka teinud erinevaid nimekirju stiilis: lemmik matk, lemmik safari, lemmik söök, lemmik loom, lemmik rand jne jne. Kui Wellington seda mitte ära ei võida, siis kindel koht top3’s on Wellington kategoorias “lemmik linn”. Tänavad olid väikesed, majad olid ilusad uhked ja samal ajal lihtsad puitmajad, suhteliset palju korraliku street arti, head toidud, suured pargid, Inimesed olid sõbralikud, sisekvartalid kitsad ja peenikesed. Ööbisime airbnb’s ja rentisime toa kellegi korteris. Maja asus mäe otsas, kuhu viis kõigepealt kitsas käänuline autotee, mis tundus, et läks püstloodis üles ja mida oli parempoolse rooliga autoga paras katsumus läbida. Ja viimased paarsada meetrit pidi ikka jala kõndima, sest autotee lõppes ja oli vaid väga järsk käänuline kõnnitee. Aga see eest vaated olid tasuvad – mäe otsas, näha oli nii ookeani, kui kogu ülejäänud linna. Ja kuna meie korteri omanik ise kordagi korteris ei käinud, siis oligi kogu korter vaid meie päralt.
Wellingtonis käisime erinevates muuseumites. Üks asi, mis seal maailma poolel on väga meeldiv (ka Austraalias oli seda) on see, et mõned väga korralikud ja suured ja kvaliteetsed muuseumid on tasuta. Ma pean silmas muuseume, mis on Kumust ikka kordades suuremad. Ühesõnaga, chillisime niisama ringi, päevas jalutasime 10…20km keskmiselt. Tahtsime minna ka observatooriumi, aga kahjuks sel ööl läks ilm pilve ning see jäi ära. Uus-Meremaale kohaselt leidsime mitu kohta, kus oli filmitud mõni Sõrmuse Isanda kaader. Näiteks see koht, kus Frodo, Sam, Pippin ja Merry peitsid end Nazgulite eest. Kusjuures selle tee leidsime täiesti juhuslikult, jalutasime suvalises suures pargis ja tulid teeviidad Sõrmuste Isanda kohta.

Kaks ööd Wellingtonis oli piisav ja liikusime edasi põhja poole Tongariro National Parki. Seal asub ilmselt üks kõige kuulsamaid ja populaarsemaid Uus-Meremaa matku – Tongariro Crossing. See on keskmise pikkusega matk, ca 20km ja see tehakse läbi ühe päevaga. See algab 1100m kõrguselt, liigub 2km kõrgusele ja lõppeb 750m kõrgusel. See matk läheb kahe kõrvuti oleva vulkaanimäe vahelt läbi. Üks neist on Sõrmuste Isandast tuntud Mount Doom. Seda matka ei saa teha ringis, st on vaja transporti algus ja lõpp-punkti. Kui me jõudsime hotelli, siis olime natuke kõhkleval seisukohal, sest ei olnud kõrghooaeg ja talvel on vist isegi keelatud ilma giidita sinna minna, sest kõrgeimas punktid on lumine ning külm ja lõpp-punktis on soe ja umb 20 kraadi sooja. Murelikuks tegi ka see, et umbes nädal varem oli üks inimene seal rajal surma saanud. Uurisime üht ja teistpidi internetist, lõpuks rääkisime meie hotelli manageriga, kes on ka professionaalne mägimatkaja ja giid (tema hotelli põhitegevusalaks ongi inimeste majutamine, kes just nimelt seda matka läbi teevad) ning tema arvamus oli, et me saame ilma giidita hakkama, kui varuda piisavalt toitu ja võtta jäätallad saabastele. Ta seletas ka eelneval nädalal olnud õnnetuse tagamaid – seal oli olnud mitu suurt segadust korraga, liiguti suure grupiga, 3ne seltskond oli mingil põhjusel grupist eraldunud ja sellest kolmesest seltskonnast omakorda üks inimene eraldunud. See kõik juhtus imeliku lõigu peal nii, et mõlemil seltskonnal oli üsna veenev arvamus (nende seisukohast ja nende tollehetke teadmistest lähtuvalt), kus see inimene on ja see, et ta oli inimene oli kadumine tuli välja alles vahetult enne seda, kui läks pimedaks ja kui kõik hakkasid tagasi hostelitesse liikuma. Kutsuti küll pääste ja helikopterid ja koerad, aga ei leitud üles. Leiti mitmeid päevi hiljem. See oli selles mõttes lohutus, et tegu oli suure möödarääkimisega, grupp oli võtnud riske ja põhiline õnnetuse põhjus ei olnud see, et matk oleks väga raske olnud. Teele ei tundnud ennast hästi ja tema ei tulnud, mina tutvusin eelmine õhtu ühe noore tugeva prantslasega nimga Pascual ning peale veidi aega kalkuleerimist otsustasime, et lähme teeme selle kahekesi läbi, ilma giidita. Ka omanik vaatas meile otsa ja ütles, et kuna me mõlemid oleme heas vormis, siis tema südametunnistus ja kutse-eetika lubab meid rajale lasta omapäi, eeldusel, et me võtame jäätallad saabastele, piisavalt riideid, süüa jms. Hommikul kell 5 ärkasin üles, ostsin hunniku võileibu, Snickerseid, vinnutatud liha, vett jms ning siis viis meid omanik matka alguspunkti, näitas suuna kätte ja hakkasime kõndima.
Esimesed tund aega olime uhkes üksinduses. Mida aeg edasi, seda rohkem jõudsime suurtematele gruppidele järele. Vaikselt hakkas ka lumi siia-sinna tekkima. Lõpuks, jõudes kõige kõrgemasse punkti oli tõesti palju lund. Ilmselt umbes meeter paks lumi oli, aga rada oli märgitud pulkadega, mis ulatusid veel lumest umbes pool meetrit välja ja raja leidmisega polnud raskusi. Lisaks, seal oli nii palju inimesi, et tegelikult peab olema ikka täielik tainas, et seal ära eksida. Kui me kõige kõrgemasse punkti jõudsime, kus oli lumi ja päike peegeldas. ütles, et Pascual, kes oli siiani kõndinud ilma käisteta särgi väel, et talle aitab, ta paneb jope selga…sest ta kardab päikesepõletust saada, mitte külma pärast. Nii palju siis ülirasketest oludest, kus võib eksida jms.
Kõige kõrgemast punktist peaks olema vaade kolmele kõrvuti asetesevale ilusale ja erivärvi vulkaanilisele järvele. Kuna polnud suvi, siis nende kõigi peal oli jää/lumi ja ma isegi ei tundnud neid ära. Huvitav oli see matk selles mõttes, et väga põnev oli vaadata, kuidas laskudes 2km kõrgusel oli vaid lumi, siis hakkasid vaikselt väikesed kollakad taimetutid välja tulema, siis kidurad taimed, siis vaikselt rohi, mõned põõsad jne kuni lõppes suure lopsaka metsaga. Peale matka rääkisime Pascualiga, et me mõlemad olime vaimselt valmis millekski väga väga palju raskemaks. Oli raskeid kohti, kus oli väga järsk ja libe lahtiste kivide/kruusaga nõlv ja kus nõlvast alla libisedes oleks tulnud 100% kindlalt helikopter kutsuda, aga need olid lühikesed jupid. Mõnes üksikus kohas olid ketid, mis olid maa sisse kinnitatud, et saaks ketist kinni hoida järsu nõlva peal kõndides. Muidugi ilmaga vedas ka, oleks lund hakanud tuiskama, oleks jama olnud aga ka ilmateade ja mis viimastel päeval oli olnud oli meil läbi töötatud. Üldiselt, nagu enne rajale minekut ka teada saime, oli keeruline osa umbes tund aega kokku kõige kõrgemas punktis. Ahjaa, seal oli näha, et maa seest tuli välja vulkaanilist tossu. See haiseb, jubedalt haiseb. Nii, et mingi 2..3 tundi kõndisime tugevas mädamuna-väävlihaisus. Peale matka läksin hotelli tagasi, käisin pesemas, võtsin kiire topeltkohvi, sain kohvikus mõnusalt raamatut lugeva ja kohvi joova Teelega kokku ning hakkasime sõitma 100km kaugusele järgmisesse linna – Tauposse.

Edasi läks tempo suuremaks ja mingil määral kiirustamiseks nii, et panen nüüd kolm järjestikust ööbimist kokku.
Taupo oli umbes Pärnu suurune linn, kus meie ainuke tegevus oli pmst ööbimine ning väga väike jalutuskäik linnas ja söömas-joomas. Järgmine hommik käisime igasugu koski ja parke vaatamas ning jõudsime pooljuhuslikult Wai-o-tapu “termomaailma”. Tegu on pargiga, mis on seismiliselt aktiivne. Seal on mitmeid väga väga erinevat ja kirjut värvi kuumaveeallikaid, järve jne. Erinevat värvi on need erinevate ühendite pärast, mis maast tulevad. Oli täiesti neoonrohelisi kui ka oranži-lilla kirjusid. Ala oli suur, mitu tundi veetsime seal jalutades. Kogu ala on ca 30 ruutkilomeetrit, see ala, kus turistid jalutada saavad oli ilmselt 2×2 kilomeetrit. Imelikul kombel seal polnud eriti inimesi, kuigi minu arvates see oli kindlasti üks kõige huvitavamaid kohti põhja-saarel.
Edasi tahtsime minna glow-worme vaatama koobastesse. Glow-wormid on väikesed helendavad ussikesed, täpsemalt vastsed, kes helendavad öösiti neoonsiniselt. Üljduhul neid vaadatakse ühes tuntud koopas, aga see pidi olema väga kunstlik ja tehislik kogemus. Selline, kus tuuri lõpus peab vaatama kaamerasse ja tehakse foto, mille pärast saab osta. Järjekorrad pidid olema pikad ja suur turistikonveier töötab. Lisaks see maksis suht palju. Ühesõnaga, peale natuke guugeldamist leidsime, et seal “lähedal” on ka üks “matkarada”. Jutumärgid on põhjusega, rada eriti polnud ja ei olnud ka väga lähedal. Sõitsime öösel sinna, olime ainus auto parklas ja tegelikult oli päris kõhe täiesti kottpimedas kusagil võõral matkarajal ringi kõndida. Mingist koopast-tunnelist pidime ka küürutades läbi ronim, et neid usse näha. Fotot ma neist teha ei suutnud, head vähemalt mitte. Üleüldse see päev liiklesime kuulsamatest kohtades eemal, ei olnud Jucy campervan’e igalpool ees ning kõik oli rahulik.
Ööseks läksime ühte väga ehedasse kohta. Tegu oli kodumajutusega ja see oli lihaveise farm, mida pidasid nii 50ndate lõpus…60ndate alguses olev paar. Naine oli kõige tüüpilisem noor vanaema, mees laiaõlgne kergelt küüru vajunud turjakas hallipäine, kelle tervitus-käesurumine jättis vähemalt minu käe kaheks päevaks valutama. Elasid nad linnadest eemal, mäeotsas. Jõudsime täiesti kottpimedas sinna ning asfalt tee pealt oli 200m mööda väikest hooviteed üle nõlvade nende juurde. Tee oli nii järks ja mullane ja rohtu kasvanud, et ma polnud kindel, kas meie Corolla üldse jõuabki kohale. Hommikul tegi perenaine meile suure koduse hommikusöögi – praemuna, peekon, mingid krõbinad, võileivad, värske mahl. Vahepeal nad midagi omavahel sõbralikult tänitasid teemal “kes on kohvitassi ära tõstnud” ja “miks mustad nõud laiali on jäetud”. Pärast jõime hoovis kohvi, vaade oli lõputu ja üle nendele kuuluvate nõlvade. Perenaine rääkis, et neil on väike farm, 400 hektarit vaid maad. Nende veised pidid olema väga õnnelikud ja on seetõttu ka väga hinnas, aga et nad hakkavad peremehega vanaks jääma ja ei jaksa enam veiste tarasid korras hoida ning peavad varsti veistest loobuma. Muideks need nõlvad olid väga järsud ja see vanem mees liikus nendel nõlvadel töö tegemiseks krossimootorrattaga, mis oli väga huvitav vaaatepilt.
Mängisime nende kassiga, pakkisime asjad kokku ja oli aeg jälle edasi liikuda, et järgmine öö veeta Uus-Meremaa suurimas linnas Aucklandis.

Auckland.
Auckland asub põhja-saare suhteliselt põhja osas ja on Uus-Meremaa suurim linn 1.64 miljoni elanikuga.
Enne Aucklandi jõudmist ja auto ära andmist oli veel üks sihtkoht plaanis – hot water beach’iga. Tegu on rannaga, mis asub seismiliselt aktiivses piirkonnas ja tänu sellele on liiva sees kuumaveeallikad. Sisuliselt on seal võimalik kaevata endale rannas enda personaalne kuumaveevann. Internet on täis imeilusaid pilte, idee on ju ilus. Reaaluses oli seal päris mitu praktilist probleemi.

• On väga raske kaevata tegelikult sirgete seintega auku vedela liiva sisse
• On üleüldse väga raske kaevata sügavat auku, mis ei vaju sisse, vedela liiva sisse
• Kui saada pihta “kuumaveeallikale”, siis sealt tuleb tulikuuma vett. Mujalt tuleb peale jääkülma

Seega reaalsus oli see, et me istusime umbes 10cm sügavas porises vees nii, et väike osa reiest kõrvetas kuumast ja muidu oli külm 🙂 Aga tehtud, poleks käinud, siis kindlasti mõtleks “miks ei käinud, nii lahe koht” jne. Tee sinna oli iseenesest väga ilus. Tee pealt korjasime ka ühe noore backpacker-hääletaja tüdruku peale. Kuidas ta seal hakkama sai ei tea, sest inglise keelt ta rääkis ikka mõned üksikud sõnad. Õhtuks sõitsime Aucklandi.
Auckland valmistas tegelikult pettumuse. Ma ei tea, kas me äkki ootasime midagi Wellingotni laadset, aga mitte midagi sellist seal meid ei oodanud. Seal olid suured betoonist hooned, mis polnud isegi ilusad, erinevalt näiteks Brisbane’st või muudest Austraalia suurlinnadest. Me olime seal kokku kolm ööd ja puhkasime sellest pikast ja väga tegevuste rohkest kolmest nädalast, mis me olime veetnud. Jalutasime Aucklandis niisama ringi, varusime igasugu asju Prantsuse Polüneesia jaoks, käisime mõnes muuseumis, pesime pesu jms. Auckland, võiks isegi öelda, natuke rikkus kogu Uus-Meremaa meeleolu, sest see oli oma suurte betoonhoonete täielik vastand ilusatele puhastele mägedele ja järvedele ja loodusele. Aga tulebki kogeda ka ebameeldivaid asju, selline ongi kohalike igapäeva elukeskkond, mitte kusagil kaugel mägede vahel 🙂

Pildid kronoloogilises järjekorras. Puudu Welllington ja Christchurch.