Bali

Balile minek ei olnud meil planeeritud. Olles Nepaalis, kuulsime Indoneesia kohta kiidusõnu ja tegelikult olime seda ka varem kuulnud. Meil olid külastatavad riigid niikuinii muutunud ja plaani oli tekkinud ajaline auk enne, kui pidime Austraaliasse minema. Jõudnud Indoneesiasse Javale, mõtlesime veel, et millistel saartel käia tahame ja Bali sai järgmiseks sihtkohaks.

Lõpuks meile mõlemale meeldis.

Ma arvan, et esimest korda kuulsin Bali kohta siis, kui aastal 2010 tuli välja film “Eat, Pray, Love” Julia Robertsiga peaosas. Film omakorda põhineb Elizabeth Gilberti raamatul “Eat, Pray, Love” (2006), mis on müünud miljoneid koopiaid üle maailma.

Osa raamatu tegevusest toimub Balil. Vaatasin seda filmi ja mäletan, et see oli okei. Või vähemalt tollel ajal oli mu emotsioon: “Päris armas film”. Nüüd Balil olles tuletasime seda filmi meelde ja Jaak mäletas, et kriitikud olid andnud filmile hävitava hinnangu ja see ei olnud leebelt öeldes just väga suur meistriteos. Ka IMDB punkte oli tõesti ainult 5,3. Aga see ei takistanud Balil saamaks sihtkohaks, kuhu inimesed üle maailma tahavad reisida. Kohalikes raamatupoodides on “Eat, Pray, Love” müügil ja täiesti ootamatutes kohtades on seinal Julia Robertsi pilt. Näiteks astusime ühte suvalisse rannahotelli sisse, et endale takso tellida. Reseptioni vastas seinal oli suur Julia plakat. Turiste oli igalpool palju. Suur osa on austraallased ja hiinlased ning siis juba inimesed kõikvõimalikest muudest maailma riikidest.

Vastavalt filmi ja raamatu teemale on see teinud Balist niiöelda spirituaalse turismi sihtkoha. Enamike söögikohtade sisedisainis on kasutatud erinevaid spirituaalseid sõnu ja laused, mis on puidust alustele prinditud ja seinale riputatud. Ükskõik, mis sihtkohas me saarel parasjagu olime, siis joogatunde ja -laagreid ning hommikusi, õhtuseid ja lõunaseid meditasioonisessioone reklaamitakse igalpool. Turiste näeb palju joogamatt kaenlas ringi jalutamas ja tundide vahel mõnda tervislikku smuutit joomas.

Olles üliilus, on Bali tõesti selleks ja veel miljoniks muuks tegevuseks ideaalne koht. Aga, mis meie siis tegime?

Sanur

Sanur asub lennujaamast umbes 15 kilomeetri kaugusel. Seal on pikk liivarand päris paljude hotellide ja söögikohtadega. Ega me muud väga ei teinudki, kui jalutasime rannas, käisime ujumas ja sõime-jõime häis asju. Ma jumaldan arbuusimahla. Üldse kogu reisi jooksul olen ma vist seda lisaks veele kõige rohkem joonud. Õnneks troopilistes maades ei ole selle saamisega probleemi 🙂 Enne teadsin ma Bali kohta seda, et ujumisrandu seal väga ei ole. Lained on suured ja hoovused tugevad. Vesi läheb kiiresti sügavaks ja põhi on kivine. Kui ujuda tahta, siis Sanuris on see võimalik. Tõusud ja mõõnad on tugevad, seega peab ujumaminekut ajastama, et ikka vett oleks. Meil nii hästi ei läinud. Sattusime täpselt mõõna ajal, seega saime istuda ühes natuke sügavamas augus 😀

Ubud

Ubud asub saare keskel, mitte mere ääres ja seda peetakse Bali kultuurikeskuseks. Põhimõtteliselt on kaks võimalust, kus Ubudi kandis ööbida. Üks on keset linna “turistikatel” tänavatel. Seal on palju inimesi ja veel rohkem autosid ja rollereid (Ma ei tea, kuidas neid saab rohkem olla, kui inimesi, aga tunne on igaljuhul selline). Teine võimalus on Ubudist natuke väljas riisipõldude vahel. Valisime õnneks selle teise variandi ja hotelli nimega Ujung Ubud. Julgen seda 100% seda soovitada. Hotell ei ole väga suur, ma arvan, et seal oli umbes 6 – 8 tuba. Igal toal oma sissepääs, terass ja vannituba. Toad on väga armsad, natuke nagu muinasjutulised. Ja, mis kõige olulisem. See asus konkreetselt riisiväljade vahel. Isegi autotee ei olnud kohe hotelli juures, vaid sinna pidi mööda väikest rada umbes 50 meetrit jalutama. Ma olin siiralt vaimustuses, kui roheline seal oli. Kogu Indoneesia oli nii lopsaka ja rohelise loodusega ja nüüd olime täiesti selle keskel. Ja need lõhnad, vaated ja värskus. See kõik oli nii mõnus. Bali riisipõldudel on üks väga äge asi. Nimelt need öösel helendavad. Põldude kohal lendavad firefly’d, keda võib võrrelda nagu jaaniussikestega. Seega mul veits raske otsustada, kas need meeldisid mulle rohkem päeval või öösel.

 

 

Järgmiseks kolmeks päevaks rentisime rolleri. Rent on küllaltki odav, üldiselt umbes 5 – 6 eurot päev. Meie oma oli natuke kallim (11 eurot), kuna absoluutselt kõik odavamad rollerid olid juba välja antud. Aga selle eest saime me täiesti korraliku Honda Scoopy, kaks puhast kiivrit ja kindlustuse.

Esimesel päeval sõitsime niisama mööda väikseid Bali teid ringi, mis looklevad igatpidi riisipõldude ja -treppide vahel. Teed on kurvilised ja käivad mäest üles-alla. Eks natuke hirmus oli alguses, aga mida aeg edasi, seda kindlamini end tundsime. Jaak tegi nalja, et kui alguses sõitsime umbes 30 km/h ja see tundus kiire, siis kolmanda päeva lõpuks on 70 km/h juba tavaline. Käisime veetemplis ja sattusime kuidagi ka kohviistandusse. See mulle väga meeldis. Saime degusteerimiseks terve kandiku täie erinevaid kohvisid ja teesid. Selles istandused elasid ka Aasia palmitsiibetid, kes väidetavalt on kassi meenutavad loomakesed. Minu arust nad ei meenutanud kassi 😀 Aga nende loomade abiga tehakse maailma kalleimat kohvi Kopi Luwak’it. Põhjus, miks see kallis on, on see, et neid loomi on ainult teatud piirkondades Aasias. Ta sööb kohvioa ära ning seda kasutatakse, kui ta selle välja… kakab. Nendest ubadest tehtud kohv oli natuke hapuka maitsega. Ütleks, et mõni teine kohv sel kandikul oli parema maitsega, aga võib-olla see nõuaks lihtsalt harjumist ja natuke piima 🙂

 

 

Teisel päeval sõitsime hommikul vara juba saare põhja ossa. Balil on kaks suuremat vulkaani: Mount Batur ja Mount Agung. Viimane neist on see, mis 2017 aasta novembris purskas ja sellega lennuliikluse mõneks ajaks peatas. Mount Agung on näha väga suurel osast Balist. Isegi, kui olime esimesed päevad Sanuril, siis nägime seda üle mere teises saare ääres. Rolleriga sõitsime aga Mount Baturi jalamile, mis tegelikult on omakorda suurema kraatri äär. Batur ise ei olegi väga suur mäe kohta. Aga see asub hiiglasliku kraatri sees, mille äärele me jõudsime. See on kunagi olnud aktiivne vulkaan, siis vaikseks jäänud ja “kinni kasvanud”. Seejärel on kraatri keskele tekkinud uus väiksem mägi, mis on omakorda pursanud. Maapinnal on näha erinevatel aegadel voolanud laavat, mis on selgelt piiritletud erineva värvi ja sellel kasvava rohu põhjal. Kraatri äärel asub ka Bali kõige tähtsam Hindu tempel, kus olid parajagu pidustused käimas, seega nägime natuke kohalikku tantsu. Templeid on Balil väga palju. On neid, mis on kasutusel ja on neid, mis on kunagi kasutusel olnud.Õhtul jõudsime veel ühes käia enne kojusõitu.

Jaak:Tahtsime ka kraatri otsa ronida aga internetis on toredad lood, kuidas jalamil valitseb kohalik turismi-maffia, kes väidab, et mäe otsa ei tohi ilma giidita minna, kuigi tegelikult kõik teavad, et tohib. Üsna palju leiab lugusid julgetest, kes on otsustanud, et nemad ei maksa, on hakanud vastu vaidlema ja kuidas maffia siis vastu seisab. Küll nad tõukavad su minema tee pealt, torkavad autode rehve läbi, mõned kirjeldused leiab, kuidas näiteks naisterahvaid on rusikatega löödud ja nuge välgutatud. Minu vaieldamatu lemmik lugu oli, kus üks noor mees kirjeldas, et ta pidi jõugu bossiga rääkima maksmise teemal ja kui ta keeldus hakkas boss demonstratiivselt oma biitsepseid masseerima. See gäng pidi olema mitme erineva lõigu peal teel üles ja kõikjal kontrollitakse, kas “teenustasu” on ikka makstud. Summa oli absurdselt kõrge kõigele lisaks. Isegi oleks olnud nõus maksma kõrget summat, kui “giidid” pakuksid mingit teenust peale kaasa tolknemise või kui see poleks illegaalne. Ühesõnaga, selle jätsime ära.

 

 

Kolmandal päeval sõitsime läbi Sideman oru saare lõuna ossa. Orus on suhteliselt vähe inimese ja need, kes on, on kohalikud. Teed jooksevad läbi väikeste külade ja riisipõldude vahel. Jalutada oli ülipalav, aga sõita päris mõnus, kuna tuul tõmbas. Tahtsime selle päevaga jõuda välja täiesti lõunasse, kus oli musta liivaga rand. Kuigi tee oli päris pikk, siis jõudsime! Oli vist kõige unikaalsem rand, kus ma kunagi käinud olen. Kuna seal on puhtalt vulkaaniline liiv, siis on see süsimusta liivaga. Paljajalu käia oli väga kuum. Ujumas ei käinud seal keegi. Põhjuseks arvatavasti väga suured lained ning see et seal pole hotelle läheduses.

Järgmised päevad veetsime Ubudi linnas. Seal on väga palju trendikaid ja tervislikke söögikohti, mis lähvad hästi kokku Bali üldise imagoga. Käisime ka Monkey Forestis. Nagu nimi ütleb, siis see on park, kus on palju ahve. Suured sildid on üleval, et inimesed oma asju hoiaks, kuna ahvid on teadatuntud pätid. Ja siis… Jalutasime, kui ühel hetkel hüppas üks keskmise suurusega pärdik Jaagu seljakotile ja hakkas suure sahtli lukku lahti tegema. Ma hakkasin vist ehmatusest karjuma. Jaak üritas teda kätega vehkides minema ajada, aga see polnud üldse lihtne. Ahv sai vist aru, et tal ei jätku aega suure sahtli avamiseks jategi selle asemel väikse tasku lahti, võttis sealt välgumihkli ja hüppas maha. Kuna Jaak on selle reisi jooksul juba loendamatul hulgal välgumihklitest ilma jäänud, siis seekord ta sellega leppida ei tahtnud. Ja, kuna ma arvasin ka, et see võib ahvile veits ohtlik olla, kui ta välgumihkli ära sööb (see võib plahvatada), siis kutsusime pargivahi, kes selle meile tagasi võttis. Närituna ja ilma pealmise kihita, aga saime tagasi. Etteruttavalt võib öelda, et Jaak jäi ka sellest väga absurdsel viisil siiski ilma lennujaamas Austraaliasse tulles. Võib-olla ta ise räägib sellest emotsionaalsest hetkest pikemalt 😀 (Jaak: ma olen üritanud koguda ühte ja ainsat välgumihklit suveniiriks, nüüdseks olen neljast ilma jäänud, iga ilma jäämise lugu jaburam kui eelmine. Nüüd andsin alla, pole uut ostnud.)

 

 

Uluwatu ja Jimbaran

Uluwatu on maailma tasemel surfiparadiis. Seal oli nii palju surfareid. Ja pole ka imestada, kuna lained on aasta läbi suured, pikad ja kestavad kaua. Ehk ideaalsed. Küla asub kõrgel pankrannikul, mis on äärestatud kohvikute ja baaridega, kust on alla ideaalne vaade surfaritele ja päikseloojangule. Randa saab mööda kaljudele ehitatud treppe ja ujuda on võimalik vaid väga väiksel alal. Enamik rannast on kivine ja sobib vaid kaugel lainetes surfamiseks.

Ühel päeval võtsime ka ise surfitunni Balangani rannal, mis on Uluwatust natuke eemal. Nimelt olid seal väidetavalt algajatele sobivamad lained, kui eelnevalt mainitud 3m Uluwatu lained. Treener oli tore ja tundus professionaalne. Vähemalt osalt rannast ei olnud lained niiiii hiiglaslikud, kui Uluwatus. Päris reisi alguses käisime Portugalis esimest korda surfamas. Kuna me olime seda ainult ühe korra teinud, siis sellelt korralt ma väga palju muud kui ainult fun’i ei oodanud. AGA, meil läks mõlemal üllatavalt hästi, kõvasti paremini, kui eelmine kord. Juba esimese korraga saime püsti ja nii iga kord. Ma arvan, et asi oli selles, et siin on lained suuremad ja kestavad kauem, seega on aega saada püsti ja end paika sättida nii, et ei kuku ümber kohe. Nagu igasuguste sõitmistega ikka siis suurema hoo pealt on tasakaalu kergem hoida. Kõige keerulisem osa oli õige laineni sõudmine. See oli lihtsalt nii väsitav. Aga kujutan ette, kui kui regulaarselt teha, siis harjub ära. Profid surfarid olid seal väga kaua merel, mõni kuni pimedani välja. Ega me täpselt ei saanudki aru, kuidas nad pimedas mõnda lainet veel nägid või turvaliselt koju tulla oskasid. Võib-olla neil on lihtsalt nii hea tunnetus tekkinud lainetes, et näha pole vajagi 😀

 

Paar päeva olime ka Jimbarani rannal. See oli vist kõige rohkem Pirita ranna moodi rand. Küllaltki kaua läks sügavaks, lained väga polnud ja inimesi ujus ka rohkem.

Bali oli väga mõnus. Ma arvan, et seal saaks sisustada väga pika aja erinevate tegevuste ja paikade külastamisega. Enne Austraaliasse minekut tulime veel Balile tagasi ja veetsime mõned päevad Kutal. Vahepeal käisime aga uuel saarel Floresel Komodo rahvuspargis.