Komodo National Park
Nõndaks, minu kord kirjutada.
Pärast Ubudit/Balit lendasime 19.aprillil ida poole Florese saarele ja olime seal kuni 23. aprillini. Nagu kogu Indoneesia, on ka Flores üsna ebamäärase kujuga. Pärast poolteist tundi ja 500+km lendu ida poole propellerlennukiga olime kohal. Nagu ikka tervitas lennujaama väravas umbes 50 taksojuhti, kes kõik hakkasid kohe üksteisest üle karjudes enda kõige paremat autot reklaamima. Aga miks Flores? Sel saarel on väga huvitav ja ilus maastik, mantad ja “New 7 Wonders of the Nature” listi kantud komodo draakonid. Ohtralt “aktiivset meelelahutust” ja üks maailma kõige rikkalikemaid vee-elustikke.
Timelapse Floresele maandumisest:
Lendasime saare lääne ossa väiksesse ja uimasesse Labuan Bajosse. Saare lääne osas asub hulk saari ja need moodustavadki “Komodo Rahvuspargi”. Labuan Bajost tehakse sinna erinevaid tuure: ühepäevaseid, mitmepäevasid, grupi, privaatseid, ööbimisega laevades, uhketes purjekates jne. Imelikul kombel oli Labuan Bajo tunduvalt vähem “turistikas”, kui oleks võinud arvata, arvestades, et tegu on ainsa tõsiselt võetava “base campiga”, et saada komodode juurde.
Tegin uhke ja ilusa kaardi ka, et jutt rohkem arusaadavam oleks.
Jõudsime Labuan Bajosse päikeseloojangul, hotellist lubati meile tasuta transfeeri lennujaama ja tagasi. Hotell oli lennujaamast 400m kaugusel, aga kui tasuta saad, siis ikka võtad. Kohe pärast hotelli check-in’i läksime linna ning hakkasime õhtu pimeduses otsima tuure komodode juurde. Otsustasime, et kõige mõttekam on võtta mitu ühepäevast tuuri, mitte rentida koka ja kapteniga privaatlaev mitmeks päevaks, magada kontvõõrastega lageda taeva all laeva tekil või rentida purjekas kajutiga vms. Iseenesest see oleks ka huvitav kogemus, Teelel hakkab merel tihtilugu halb ning seetõttu mitu päeva laeval olla tundus riskina. Võtsime tänaval ühest enamvähem usaldusväärsest büroost pakkumise. Kõik oli kena, ja ka Internetis oli kirjas, et see on üsna hea firma. Järgmine hommik kell 5 oli kogunemine. Peale meie oli laevas veel umbes 10 inimest, kellega koos läksime Rinca saarele, Komodode saarele, Roosasse randa ja mantadega ujuma, kokku 12+h. Foorumistest lugesin, et raha ärge ette makske ja laske end viia konkreetse laeva juurde ning kontrollige isiklikult üle, et laevas oleks vestid, raadiod jms. Aga kuna firma oli tuntud ja müüja oli usaldusväärne, nende laeva oli registreeritud vähem inimesi kui muude (odavamate) büroode omades jms, siis ausalt öeldes polnud eriti viitsimist öösel pimedas kusagile valgustamata kai peale minna paati vaatama ja jätsime selle kontrolli tegemata.
Järgmine hommik kell 5 olime ilusti sadamas ja hakkasime liikuma. Kõigepealt käisime Padari saarel (kaardil punkt nr 1). Tegime lühikese 2h matka jubedas palavuses ja klõpsisime palju pilte. Maastik oli muutunud võrreldes varasema Kagu-Aasiaga. Võiks arvata, et Kagu-Aasia saared kõik üsna ühesugused kõrgete veest välja ulatuvate kaljudega, aga see, mis seal oli, oli jälle kuidagi teistsugune ja uus. Kuidagi iidne tunne oli seal mäe otsas. Ainult siin maailma otsas elavad kõige suuremad sisalikud komodo varaanid. Täiskasvanud isane varaan kaalub 80…90kg ja on umbes 2.5m pikk, suurim registreeritud varaan on 3.13m pikk ja 160kg. Nahk on kaetud väikeste ogadega, keel on kollane ja pikalt “haraline”. Sõitsime Padarilt Komodode juurde, sõit oli umbes poolteist tundi ja inimesed vajusid kõik magama pikku pidi paadi seinte äärde, mina ainsana olin üleval ja istusin selg vastu laeva parempoolset seina ning vaatasin merd.
Siis juhtus selline naljakas lugu, et meie eest tahtis risti läbi sõita üks väike laev, tuli vasakult küljelt nii, et mul oli ideaalne vaade sellele kõigele. Ma vaatasin, et ohoh üsna hästi tunnevad juhid üksteist, et teavad, et millal keegi pidurdab ja keegi kellegi läbi laseb jne. Siis vaatasin, et natuke kahtlane tundub see manööver, me liigume üsna hea kiirusega üksteise suunas. Kuna kõik teised peale minu magasid tundus veidi tobe hakata karjuma kogenud laevajuhile, kes sõidab absoluutselt iga päev seda merd, et me oleme keset merd, ole nüüd jube ettevaatlik, siin lähedal on üks laev veel. No oleks ju totakas, see laevajuht vaataks mind kui idiooti, ta ju näeb seda ainsat teist laeva keset merd ja teise laeva juht näeb ka meid ja kõik ülejäänud, kes üles ajan arvaksid vihaselt samuti, et ma olen loll. Lõpuks, kui ma sain aru, et olukord on ikka jama ja jõudsin just suu lahti teha, et märku anda, hakkasid laevajuhid ise omavahel kõvasti karjuma. Läks veel 4 sekundit mööda, käis ilge pauk ja ragin ning teine laev sõitis meie laevale vasaku külje pealt sisse. Täpselt kahe inimese pea vahele, kes magasid “pead koos” 50cm vahega laeva seina ääres. Tekkis läbiv auk meie laeva keresse umbes pool meetrit veepiirist kõrgemale. Muidugi ärkasid kõik üles. Kaks inimest, kes pääsesid ilmselt surmavast pea/selgroo vigastusest tänu pimedale poole sekundilisele juhusele, olid segaduses ja küsisid uniste nägudega “mis toimub?”. Ei tea, mis sellest löögist juhtus, kas äkki kuidagi talad või miski paindusid ja laev kahmas äkki löögi hetkel teki ja põhja vahele osa vett sisse, aga siis hakkas laev kreeni vajuma samale küljele, kus haigutas just tekkinud auk. See hetk oli veidi kõhedam ning mõtlesin, et kui kreeni vajumine kiiremas korras ei lõppe, siis varsti hakkab vesi august sisse voolama ja kogu see alus läheb suurema tseremooniata põhja. Veste otseloomulikult polnud. Mingisugust riiklikku merepäästet seal pole. Mobiililevi polnud. Raadiot polnud, et kedagi kutsuda. Ja ma eelnev õhtu mõtlesin, et suva see, siin käib igapäev kümneid aluseid ja ei juhtu midagi kunagi, kes see loll üldse kontrolliks raadio olemasolu laevas. Kallas oli ka hea ujusmivõime jaoks kaugel, lisaks sealse erakordse merefauna põhjuseks on kaks kohtuvat ookeani ning tänu sellele on hoovused väga tugevad. No ikka nii tugevad, et paadiga sõites on näha, kuidas meri on rahulik ja järsku oleks justkui kärestik, vesi muliseb. Näiteks ühes kohas kus ujumas käisime poleks ilma lestadeta jaksanudki hoovusest välja ujuda. Ega siis polnudki midagi, kontrollisin, et meie lestad ja snorgeldusmask/hingamistoru oleks käe-jala juures ja sai välja vaadatud lähim maanukk, kuhu peaks varsti ujuma hakkama. Kiirelt jõudis ka läbi käia mõte, et paadi pinkide pehmendustest võib-olla annaks midagi ujuki laadset kiiresti kokku siduda vees olles. Kreeni vajumine lõppes mõne minuti pärast, paadijuhid karjusid vihaselt üksteise peale mõnda aega, kontrolliti mootoriruumi ja ega teha polnudki midagi. Lähim saar oli nagunii Komodode saar ja sõitsime sinna suunas edasi. Kogu edasise päeva sõitsime kreenis laevaga. Hiljem mõtlesin, et see oleks ikka eriline jumala viha, kui kõigepealt pead uppuvalt laevalt ujuma läbi võimatute hoovuste pika-pika maa kaldani ja siis kõikidest võimalikest variantidest on lähim saar sisuliselt ainus saar maailmas, kus asuvad mürgised 100 kilosed sisalikud ning, et siis tuleb väsinuna kaldale jõudnuna võtta ette 10km matk üle mägede ja läbi võsa lähima linnani. (Laevaõnnetus juhtus kaardil umbes seal, kus on X)
Niisiis väikese lõbusa vahepalaga jõudsime Komodo saarele (kaardil koht nr 2). Pikka matka seal teha ei saanud, nii umbes tund-kaks jälle. Komodod eriti inimesi ei ründa. Mõned juhtumid on olnud, aga need on erandid. Nagu ikka on nende puhul ühisteks joonteks ilmselged rumalused ja elementaarsete nõuete mitte täitmine (näiteks ära mine öösel ilma giidita ja üksinda külast kaugele võssa). Ilma giidita saare külast edasi ei lasta. Giid, kes on varustatud kaikaga on kohustuslik. Kuna meie närvikava on vorminud kogemused nagu krokodille täis jões madala kanuuga kanuutamine; tiigrite, karude ja ninasarvikute vahel kõndimine; öösel üles ärkamine selle peale, et lõvi möirgab teisel pool bungalow logu ust, siis see mõte ei tekitanud enam erilist elevust. Lootus oli vaid, et äkki näeme midagi erakordselt lahedat. Äkki näiteks kahte komodot oma vahel kaklemas. Aga nagu giid ütles, siis meil vedas kohe viiendal minutil, sest me nägime komodot jalutamas. Üldiselt nad on väga laisad, eriti päise päeva ajal. Ma ei teagi, ega seal väga rohkem midagi polegi rääkida. Saime jalutada neist ma arvan, et umbes 2…3m kaugusele, kokku nägime üle 10 komodo. Mürgised nad ei ole, st otseselt mürgised nagu maod. Neil on väga teravad hambad. Nad hammustavad saaklooma, võimalusel üritavad enne sabaga ta pikali lüüa. Kui saakloomal õnnestub pääseda, siis ta sureb veremürgitusse 24h jooksul, sest komodo süljes on nii palju erinevaid baktereid. Söövad väga suuri loomi, kui vaja ka buffaloid. Nägime veel kitsi, metssigu, põdra laadseid jms. Tuur läbi, rääkisime mõne sõna ühes kohvikus istuva kohaliku tüdrukuga, et mis ta õpib ja mis ta elus plaanis on ja kas keegi elab pidevalt komodode saarel jms. Aeg täis läksime uuesti paati, uueks sihtkohaks Pink beach ehk Roosa rand. (Kaardil koht nr 3)
Jõudsime Roosasse randa ja absoluutselt kõigi laevasolijate näod olid täis hämmeldust. Ja seejärel hakkasid tulema üksikud vaiksed küsimused: “Mis siin roosa on?”. Hüppasime vette ja saime esimest korda tunda mainitud ülitugevat hoovust, ujusime läbi selle hoovuse randa, tegime mõned pildid ja tsillisime niisama. Kui ranna liiva lähedalt vaadata, siis oli tõesti roosakas, aga mu ettekujutus Barbie World’ist oli olnud liiga üles aetud ootus.
Paati tagasi ja tuli üks järgmine kõrghetk kogu Indoneesias: mantadega ujumine. Mantad kasvavad kuni 7m laiuseks ja on laiad ning lapikud nagu stealth-pommitajad. Nad toituvad krevettidest, plankton-krabidest (ei tea jällegi mis õige otsetõlge on eestikeelde) jms. Mantad kogunevad “puhastusjaamadesse” (kaardil koht nr 4, +- 20km või rohkemgi, üsna huupi märkisin), kus nad ujuvad vaikselt-vaikselt ja lasevad väikestel kaladel tulla enda juurde, kes söövad siis mantade pealt mustust. Põhimõtteliselt nagu Tais saavad turistid panna jalad vanni, kus väikesed kalad nende jalgu näksivad. Ma olin esimene, kes laevalt vette hüppas ja seal ootas umbes 10 mantat. Vaatasime neid igatepidi, suured ja uhked, graatsilised ja rahulikud olid. Pealt mustad, kõhu alt valged. Väikesed kalad nende küljes ujumas ja näksimas, nagu suured lennukid rahulikult hõljusid. Ujusime tunnike ja hakkasime tagasi liikuma.
Lõpuks olime täiesti pimedas tagasi, vahepeal hakkas ka sadama ja meri muutus tormiseks. Sadamasse jõudes oli pime ja kai ääres polnud ühtegi vaba kohta. Siis otsustas kapten, et pressime ennast kahe laeva vahele. Need kaks laeva polnud üksteisest mitte väikese vahe kaugusel, näiteks 2m või 1m, vaid need kaks laeva olid täiesti külg külje vastas ja nendest mõlemal pool oli veel vähemalt 10 laeva kõik külg külje vastas. Lõpuks paljud meist lükkasid ühelt poolt üht laeva ja teised teiselt poolt teist laeva, kapten andis tagant gaasi ning peale 20minutit suuremat füüsilist ja mehaanilist pingutust oli laev surutud kai äärde.
Järgmine päev puhkasime, sest eelnev päev oli olnud väga pikk. Õhtuks läksime linna ja põhilisele tänavale tagasi ning võtsime ühe ainult merele pühendatud päeva, sest tahtsime näha ka seal kandis elavaid hiiglaslikke merikilpkonnasid ja sealse veealuse elustikuga rohkem tutvuda. Mina otsustasin sukeldumise kasuks, Teele jäi snorgeldamise juurde. Kuna seekord oli ka sukeldumine, siis pidime võtma “premium” ettevõtte. Firma oli seekord kordades korralikum, nende kontor oli juba väga korralik (st sinna ei pidanud ronima üle mingi puitkonstruktsiooni, lagi polnud sisse vajumas ja läppunud lõhna ka eriti polnud). Austraallane, kes tutvustas mulle, kuhu järgmine päev minek, mis on sukeldumispunktides näha, nende raskusastmed, mis süüa saab, kaua läheb jms, ta hingeõhk küll reetis kell 4 päeval eelmise õhtu alkohoolseid jooke, aga kõik oli ikkagi väga asjalik ja tegu on rahvusvahelisi litsentse omava ettevõttega. Seal ma küsisin ka kohe järgi, et kas neil raadio on ikka laevas ja kui teised kuulsid, et me olime päev varem keset merd teise laevaga kokku põrganud ei teadnud keegi, kas hakata naerma või olla ehmunud.
Päev hiljem saime kokku, laevas oli meid jällegi umbes kümne ringis. Laev oli kõvasti uuem, kaks töötajad oli Austraaliast, ülejäänud 3 olid kohalikud aga kõik olid väga professionaalsed ja muhedad samal ajal, ei olnud mingit “sunnitud” sõbralikkust vms. Kohe kai ääres tehti isegi selgeks, kus on vestid, kus ruumides antakse esmaabi, päevakava jms. Enne sukeldumisi olid briifingud, kus näidati kaartidel kus me oleme, milline on põhja reljeef, mida seal leidub, mis erinevad kalad seal on, mida teha teatud loomadega kokkupuutel jms. Esimeses punktis mina ei saanud eriti midagi asjalikku teha peale erinevate kohustuslike sukeldumisharjutuste (maski puhastamine vee all, torude puhastamine vee all jms kõik mis võib juhtuda põhjas). Teele tsillis uhkes üksinduses ja tal oli olnud “hetk” hiiglasliku kilpkonnaga, selle ta salvestas ka videole. Need kilpkonnad kasvavad tõesti suureks, 2m pikkuseks, 1.5m laiuseks ja 600kg raskuseks. Teele ütles, et see konkreetne kilpkonn oli kindlasti inimesest suurem.
Järgmises punktis oli lahedam, seal läksime kohe põhja ja viskasime kõhuli. Mõne aja pärast tulid suured mantad ise meie juurde uudistama, mis asjad me seal põhjas oleme. Üks suur manta tuli häbelikult minust vast kahe meetri kaugusele, vaatasime natuke aega teineteisele otsa ja läks minema. Kokku oli seal jällegi umbes 10 mantat, hiljem nägime ka üht blacktip (mustuim?) haid, nii pooleteise meetri pikkust, aga kuna mu viimane kogemus oli selline, et kaks täiskasvanud seda sama tüüpi haid tiirutasid mu ümber (täpselt minu ja mu venna ning me olime kahekesi keset merd, mitte mõne suure tuuriga) ja neid sai tookord kaua vaadatud, siis hai kohtamine kõrghetkena meelde ei jäänud. Oli küll tore, aga nähtud juba ja veidi ägedamalt. Alguses ei teatud kas kolmandat sukeldumist jõuame teha, aga jõudsime ja ma otsustasin jällegi vette minna ning see oli väga õige otsus. Sukeldumine oli ühe saare juures, kus oli keskpäraselt järsult süvenev põhi, mis oli täis koralle ja meie ujusime enamvähem täpselt ühel sügavusel pikki kallast. Isegi väga ei ujunud, sest hoovus oli nii tugev, et see kandis ise. Pidi ainult vahest reguleerima kõrgust ja lõpuks nägin ka kilpkonnasid, kokku kahte suurt kilpkonna. Ei tea oska öelda, kui suured, sest nad ei olnud väga lähedal, aga suured nad olid. Kurb on see, et mask läks mul seal uduseks ja ma pidin selle puhastamiseks maski ise vee all rõvedat soolast vett täis laskma. Veel kurvem on see, et hiljem instruktor, kellel oli sukeldumiskell, rääkis, et ta mõõtis täna selle koha kõigi aegade vee temperatuuri rekordi ja sellepärast mask uduseks läkski. Selle temperatuuri juures korall on juba suremas 🙁 Kahjuks pole vist siiani käinud üheski riigis, kus inimesed ei räägiks, et mingid uued ekstreemsed rekordid on just püstitatud – kus on jõed ära kuivanud ja külad maha jäetud, kus on vihmaperioodid sassis, kus on liiga palav jms, aga see selleks praegu.
Kokkuvõttes oli Komodo Rahvuspargi külastamine tõesti tegevsusterohke. Üleüldse Indoneesia oli palju metsikum ja massturismi/ülearendamist oli väga palju vähem kui oskasin arvata. Kuna Floresel on malaariaga tõsised probleemid, siis sisemaale pikemalt ei läinud. Ning oli vaja hakata edasi sättima, et jalg maha panna uuel mandril: Austraalias.
Pildid on esimesest tuurist ja jooksevad kronoloogilises järjekorras.