Jakarta

Jakartas (Indoneesia pealinnas) olime aprilli alguses. Jakarta on mõndade andmete järgi maailma top3 suurima rahvastikuga linnade nimekirjas, erinevaid mõõteviise (kas ajaloolistes piirides, kas koos ümberkaudsete aladega jne) on palju ja sellest ka erinevad nimekirjad. Kõige suurem elanike arv, millega Jakarta ka maailma TOP linnadesse jõuab, peaks olema 30+ miljonit inimest. Indoneesias on kokku 260 miljonit elanikku ning Java saarel, kus asub ka Jakarta, on 140 miljonit elanikku. Võrdluseks, siis Java on 120000 ruutkilomeetrit, Eestist ca 3 korda suurem, aga elanikke 100 korda rohkem. Seetõttu on ka Java maailma kõige tihedamalt asustatud saar. Lisaks on Indoneesia suurim moslemite populatsiooniga riik, erinevates piirkondades on küll erinevad usud (Indoneesia on ikkagi läänest idani laiem kui USA) aga peaaegu 90% kogu Indoneesia elanikest peab ennast moslemiks. Internetis räägitakse kõikjal (tihti ka öeldakse samas postitutes et “ega ma seal ise käinud pole”), et Jakarta on tolmune, ummikuid täis, mitte midagi seal teha pole ja üleüldse väga nõme linn. Kuna oma silm on kuningas ja meil aega on, siis otsustasime järele uurida ja mõne päeva seal olla. Lend Bangkokist läks nagunii Jakartasse. Ma ei tea… ei olnud Jakartal viga midagi. Ummikuid oli vähem kui Bangkokis. Üleüldse tundus linna planeering arenenum ja Euroopalikum. Üsna puhas oli ka. Võrreldes kahe võrreldava Kagu-Aasia gigant-konkurendi Kuala Lumpuri ja Bangkokiga. Oli küll räpasemaid ja puhtamaid linnaosasid, oli klaasist kõrghoonete ja 5 realisi sõiduteesid. Teha oli mõne päeva jagu. Sinna minekul vedas selles mõttes, et kõigepealt oli suur reede, siis tuli nädalavahetus ja seejärel mingi riigipüha veel otsa. Muuseumide ja katedraalide külastamine oli üsna keerukas, kuna need olid kinni või toimus seal seoses pühadega midagi, kuhu me sisse ei mahtunud. Turiste seal tõesti polnud. Kolme päeva jooksul nägime tänavatel võib-olla kahte-kolme turisti veel. Kuna olime nii ainulaadsed, siis tahtsid kõik kohalikud meiega pilti teha. Käisime Kagu-Aasia (ja ühes maailma) suurimas mošees, kuhu pahub 200 000 inimest, katedraali ei jõudnudki, sest oli suur reede. Aga enamik kõige turistimad kohad sai läbi käidud. Käisime ka vanemas linnaosas, mis oli hollandlaste koloniaalajastul ehitatud. Toit oli hea odav. Ühel õhtul otsustasime minna uhkemasse restorani ning kaks eelrooga, kaks pearooga, joogid ja seitse (jah, seitse) magustoitu läksid kõik kokku umbes 25 eurtsi. Ja see polnud plasttoolidega söökla, see oli tõesti uhke koht. Toit oli hea, nende rahvuslik kinnisidee kana satay, pähklikastmes, mida serveeriti igal tänavanurgal, restoranis, kaubanduskeskustes, oli tõesti hea. Satay on, siis väike kanavarras, väga väikestest lihatükkidest koosnev, mis grillitakse kiiresti kuumade süte kohal. Uber oli ka odav.

Kindlasti oli Jakarta kõrghetkeks meie luksuslik ööbimine, mis asus keset linna ja, mis sai olude sunnil viimasel hetkel broneeritud. Tegu oli hotellitoaga, millel polnud ühtegi akent, vannituba ega wc’d. See-eest oli üks vänget keemia-sidruni haisu puhuv konditsioneer, kaks väga kitsast ühe inimese voodit, mida ei saanud liigutada, ja kogu see luksus oli mahutatud võrratule 8 ruutmeetrile. Ja hommikusöögiks oli üks röstsaia viil ilma singi, juustu või moosita. Kindel favoriit kategoorias “hotellid, mis meelde jäävad”.