Easter Island

Kohaliku nimega Rapa Nui, hisplaania keeles Isla de Pascua. Vot see on üks eraldatud saar. Kaugel absoluutselt kõigest. Igas suunas on tuhandeid kilomeetreid vett. Lihavõtte Saar kuulub Tšiilile, asudes riigi mandrialast ligi 4000 km kaugusel. Eks iga paiga ajaloo on kujunudanud tema asukoht maailmakaardil, kuid Easter Islandil on selline tunne, et ükskõik, kuhu ka ei vaataks, näed kogu nende lugu oma silme ees koguaeg. See on üks kurva saatusega ilus ja müstiline saar keset Vaikset Ookeani.

Easter Island on UNESCO maailmapärandite nimekirjas ja enamusel selle vaid 163 ruutkilomeetri suurusel alal asub Rapa Nui rahvuspark. Eks ajaloo kohta saab igaüks pikemalt ise uurida ja ma soovitan seda väga teha. Nende ajalugu millegipärast väga kõnetas mind. Võib-olla, kuna seal olles kuulsime väga palju lugusid saare ja selle elanike minevikust. Aga võib-olla ka sellepärast, et teatud mõttes sümboliseerib selle saare lugu mulle kogu maakera lugu. Lihtsalt võrreldes maakeraga toimus sellel saarel kõik väga lühikese aja jooksul. Jääb vaid loota, et Maa edasine saatus siiski ei ole samasugune.

Kui praegu saarel ringi vaadata, siis tavaline vaatepilt on liivased või rohuga kaetud künkad, moai’d, palju tolmu, väga vähe puid ja tumedast vulkaanikivimist kallas, mille vastu suured helesinised ookeanilained löövad ja valget vahtu tekitavad. On väikseid alasid, kuhu on üritatud puid istutada, kuid see ei ole väga edukaks osutunud. Maa on toitainete vaene ning isegi, kui midagi viljakat tekib, siis saar on tuultele täiesti avatud ning see kõik puhutakse minema. Saarel on üks linn, Hanga Roa, kus 99% inimestest elab. Linnas on natuke puid, mis on elanike istutatud. Igaüks kasvatab aias omale ise köögivilju. Seal jalutades on vaatepilt isegi päris roheline. Kariloomi on vähe. Kogu saarele tiiru peale sõites nägime vist ühte lehmakarja ning mõningaid hobuseid.

Tänu kõigile neile põhjustele (distants muust maailmast, ebaviljakas maapind, vähe loomi jne) on toit poes väga kallis. Näiteks ühe muna hind on ligi 2 eurot. Paljusid toiduaineid ei ole üldse saada ja olemasolevaid kaupu on igast liigist üks. Turistidele soovitatakse kaasa võtta oma kast toiduga. Nimelt lennukisse lastakse kahe käsipagasiga: tavapärane kott pluss toidumoon. Nii on võimalik korralikult toidu pealt kokku hoida ning tarbida kaupa, mida saarel saada pole. Me võtsime kohvi, pastat ja putru kaasa. Rohkem polnud võimalik, kuna reisisime väga piiratud pagasiga.

Aga, mis seal siis juhtus? Tegelikult on nii, et keegi ei teagi täpselt. On erinevaid stsenaariume, arvamusi ja suust suhu käinud lugusid, kuid täielik kindlus puudub. Nimelt ei oska mitte keegi sealset ajaloolist keelt lugeda. Ja isegi, kui oskaks, siis kirjalikku materjali on väga vähe säilinud. Samas, kui seda vähestki oskaks lahti seletada, võiks see anda palju ja olulisi vastuseid saare ajaloo kohta.

Aga põhiline ja kõige rohkem usutud lugu on lühidalt selline, et hiljemalt aastal 1200 jõudsid saarele polüneeslased – suurimad ja osavaimad meresõitjad maailma ajaloos. Nii see saar esmakordselt asustati. Inimesed jäid sinna elama, hakkasid maad harima ja kasutasid saarel kasvavaid puid ehitusmaterjalina. Sellest valmistati ka paate. Nimelt kunagi oli Easter Island täielikult kaetud troopilise ja üliviljaka metsaga. Seal kasvas ka näiteks tänaseks välja surnud maailma suurim palm. Aga aastad läksid ja inimesed võtsid metsa järjest maha, kuni seda lõpuks polnud enam alles. Ja nüüd… Rahvas, kes oli ajalooliselt kõige osavam meresõitja ei saanud seda enam teha, kuna puitu paatide ehitamiseks ei olnud. Ja nii mõnede põlvede jooksul ununes paadiehitamise oskus täielikult. Võib öelda, et rahvas oli jäänud sellele saarele “lõksu”. Neil ei olnud kuhugi minna. Keegi ka nende juurde ei tulnud, arvestades selle tibatillukese saare asukohta keset ookeani, oli see pikka aega praktiliselt võimatu, et keegi nad uuesti üles leiaks. Viljakat maad neil enam ei olnud, seega dieet oli väga ühekülgne. Elati heintest tehtud majakestes.
Eurooplased jõudsid saarele 1700ndatel, leides eest inimesed, kes ei teadnud muu maailma olemasolust mitte midagi. Edasine ei olnud kohalikele elanikele mitte midagi head. Neid viidi Lõuna-Ameerikasse ja mujale orjadeks. Saarele toodi sisse mitmed haigused, mis suure osa inimestest tappis. Näiteks viidi minema kogu kohalik “eliit”, kes lugeda oskas. Osadel neist õnnestus isegi saada laevale, mis nad oleks lõpuks Easter Islandile tagasi viinud, kuid absoluutselt kõik kirjaoskajad inimesed surid lõpuks laevas punetistesse. Selle kõige tulemusena ongi inimesi, kes kuidagi pärinevad põliselanikest tänaseks väga vähe. Ja neid ei ole võimalik ka kindlalt üles leida, kuna selleks peaks kõigile saare elanikele dna testi tegema. Lisaks haigustele tõid Eurooplased saarele ka rotid, mistõttu polnud võimalik põhimõtteliselt mitte midagi enam kasvatada – rotid sõid kõik seemned. Ja täna see ongi üks tuultele avatud kolme vulkaanikraatri vahel asuv peaaegu et lage saar.

Ja, miks või kuidas ma seda maailma ajalooga seostan? Kõige lihtsam paralleel: sest kogu planeedil võetakse metsi maha, et inimestele süüa kasvatada. Ja tehakse muid loodust ja selle tasakaalu rikkuvat. Väga lühikese ajaga on loodus viidud sellisesse punkti, et tänaseks ei ole enam teada, kas üldse kuidagi on võimalik elu säilimine maakeral sellisena, nagu see siiamaani on olnud. Looma- ja taimeliigid surevad järjest välja, õhk saastub ja kliima soojeneb. Ja seda oli näha igalpool kogu meie reisi jooksul. Kurb.

Aga saare juurde tagasi tulles… Enamik teist kindlasti on kuulnud või näinud pilte tohututest peakujudest, mis muruga kaetud mäenõlval seisavad. Need on moai’d. Kõigil neil peadel, mis muru seest välja paistavad, on tegelikult ka kehad, kuid need on aja jooksul loodusjõudude abil mattunud peaaegu kaelani maapinna sisse. Kaevandati, või no täpsemalt graveeriti neid kaljust Rano Raraku vulkaanikraatri jalamil aastatel 1200 – 1500. Umbes vist. Kõik faktid on vist, kuna keegi täpselt ei tea. Ühte kuju graveeriti vabalt üle aasta… Ja siis kuidagi viidi ja paigutati valmis saanud kujud üle kogu saare laiali. See on omaette müstika, kuidas, sest mõni neist kaalus peaaegu 100 tonni. Seisma pandi nad altaritele ehk ahu’dele. Arvatakse, et iga moai kujutab mõnda tähtsat esivanemat. Nende alt on välja kaevatud luid, mistõttu võib öelda, et nad olid nagu hiiglaslikud hauakivid. Peaaegu kõik moai’d seisavad ja seisid seljaga mere ja ja näoga saare keskosa suunas. Välja arvatud Ahu Akivil seisvad 7 kuju, mis sümboliseerisid seitset esivanemat, kes saarele esimestena jõudsid. Saarel on kokku 887 kuju ja peaaegu pooled on siiamaani “kaevanduses”. Hüljatud nii, nagu nad sel hetkel olid. Mõni on pooleldi veel kalju sees ja pole lõpetatud. Mõni on poolel nõlval, mõni on juba alla jõudnud ja poolel teel oma oodatavale altarile. Nimelt ühel hetkel jäi nende “tootmine” ja kõik nendega seonduv arvatavasti momentaalselt pooleli. Kui inimestel hakkas saarel halvasti minema, siis ei uskunud nad enam moai’de aitavasse jõusse. Kõik kujud, mis altaritel seisid, lükati nägu ees pikali, et “nad ei näeks enam”. Tootmine lõpetati. Kujud, mis tänaseks on püsti, on seetõttu, et nad taastati hiljem, tegelikult alles päris hiljuti. Selles on abi saadud teistelt riikidelt, näiteks Jaapanilt, kes restaureeris ühe suurima ahu saarel: Ahu Tongariki oma 15 moai’ga.

Olime Easter Islandil nädala. See on tavapärane aeg, mida turistid seal veedavad. Öeldakse, et tegelikult on “tegevust” umbes kolmeks päevaks, et kõik kujud ja olulised kohad läbi käia / jalutada. Aga, et kuna pool ajast sajab vihma, siis nädal on optimaalne aeg. Meil vedas, vihma ei sadanud vist kordagi. Lisaks ega sinna väga tihti lennata ei saagi. Meie tulime Tahitilt, kust käib lend üks kord nädalas. Väga suure lennukiga. Ja, kui tahaks Tahitile tagasi minna, siis nädala pärast ainult olekski see võimalik. Teisele poole ehk Tšiilisse käib lend kord päevas. Meie lendasimegi pärast nädalat Santiagosse. Ööbisime saare ainukeses linnas Hanga Roa’s airBnb’s. Väga mõnus koht oli. Saime oma väikse toa, mis oli peamajast eraldi. Meil oli väga hubaselt sisustatud magamistuba ja väike kööginurk, kus ise süüa tegime nii palju, kui saime. Olime ühe pere kodus, kellel olid kanad, koerad, kassid ja kaks väikest last. Kusjuures laste ema oli kohalik, aga laste isa hoopis pikkade blondide juustega suurt kasvu siniste silmadega rootslane. Väga lahe oli, et väiksed lapsed rääkisid emaga hispaania keeles ja isaga ainult rootsi keeles. Nad olid kõik väga külalislahked. Jaak veetis ühe õhtu pereisaga mingit IT teemat arutades seoses kodulehega, mida viimane arendas. Ja perenaine tõi meile vahepeal kodust suppi ning lubas aiast tomateid ja maitsetaimi korjata. Meil õnnestus seal paariks päevaks ka haigeks jääda, mistõttu ravimtaimetee tuli igati kasuks.

Vist umbes kolm päeva läkski, et käia läbi kõik olulisemad ahu’d ja kujud üle vaadata. Ühel päeval võtsime ekskursiooni, kuna omal jalal tervet saart läbi käia oleks siiski suhteliselt võimatu olnud. Lisaks tahtsime giidilt ajalugu ja muud huvitavat infot kuulda. Ei kahetse, väga põnev oli. Palju jalutasime niisama linnas ja selle ümbruses olevate kujude juures. Käisime ka kohalikud muuseumis. Ja ühel päeval laenutasime perelt krossika, millega siis ise veelkord saarele ringi peale sõitsime ja mõnes kohas seega isegi mitu korda käisime lõpuks. Oli väga lahe. Isegi mulle meeldis. Nii sujuv ja mugav võrreldes rolleriga, millega varem sõitnud olime. Arvestades, et saare teed ei ole väga heas korras, siis sellega läbi aukude sõita oli kindlasti mugavam, kui oleks rolleriga olnud. Sel päeval käisime ka saare ainukeses ujumisrannas. Seal oli ilus valge, peaaegu roosa liiv, mis on täiesti looduslik. Muidu saare rannajoon on mustast vulkaanilisest kivimist ja seal ei ole võimalik ujuda.

Mulle väga meeldis. Mul on siiamaani siiralt nii hea meel, et me seal ära käisime. Võib-olla, et kõige eraldatum ja unikaalsem koht, kuhu üldse sattuda.