Portugal

Olime natuke üle nädala Portugalis. Ma olen niii rahul selle valikuga esimeseks sihtkohaks. Põhjuseid, miks siia tulime, on mitu. Me polnud Portugalis kumbki varem käinud. Teiseks tahtime, et see oleks Euroopas, et me saaks natuke “aklimatiseeruda” enne, kui täiesti teise kultuuriruumi sõidame. Lisaks millegipärast olen palju head selle riigi kohta kuulnud, kuna mitmed tuttavad on siin hiljuti käinud. Samas ei olnud mu ootused ülisuured enne siia tulekut. Tegelikult võiks öelda, et polnudki ootusi, sest viimased nädalad läksid kodus olles veel nii suure sagimise tähe all, et ei jäänud aega esimest sihtkohta planeeridagi. Aga võib-olla oligi nii hea 🙂

Esimesed neli päeva veetsime Portos, nagu Jaak ka juba kirjutamist alustas. Meil oli väga huvitav ööbimine Airbnb kaudu võetud. Tuba päris suures korteris, vanalinna piiril (ülihea asukoht), väga stiilsel väiksel tänaval. Seal elas Rita, kes oli meie host, tema boyfriend, isa, kaks koera ja lisaks käis seal päris palju sõbrannasid selle aja jooksul külas. Kohale jõudes Ritat ennast ei olnud, aga tema kaasa tutvustas meile korterit, suitsetades  samal ajal kanepit, ning näitas kaardil linna olulisemaid vaatamisväärsusi. Tuba oli suht hipi, värviliste kangastega kaunistatud. Õhkkond oli väga sõbralik, rõõmsameelne ja hubane. Lisaks muule uurisime seal sipelgaid, kes akna praost järjepidevalt meie toas käisid. Nende tee oli umbes nagu suvilas kuuri ees asfalti peal, kus sipelgad rivis alati täpselt sama marsruuti pidi teed ületavad. Meil jäi lauale seisma üks purk Coca-Cola lõpuga. Avastasime üks hetk, et sipelgaid ei ole enam mitte kuskil mujal toas. Ainult selles purgis. Nende tee oli otse purki ja sealt tagasi aknast välja. Iga päev liigutasime purgi asukohta natuke, et vaadata, kuidas nad ümber harjuvad ja ega nad ära ei eksi. Nad leidsid alati kõige otsema tee ja iga viimne kui üks käis seda sama rada. Näiteks kui paigutasime ühe kilekoti keset nende rada, siis nad mitte ei hakanud käima ümber selle koti, vaid leidsid ainukese pilu, mis oli koti alla jäänud ja läksid sealt. Nii oli kõige otsem.

Porto on väga ilus linn. See oli meie esimene sihtkoht, aga, kuna olen enne päris palju reisinud, siis julgen öelda, et see on üks ilusamaid, kus ma käinud olen. Jõe kallastel, mägine, imeilusate majade, sillutiste ja uhkete kirikute / katedraalidega, mille tulemusena on tänavavaated väga kaunid. Jalutasime päris palju. Neljast päevast kolmel, ma arvan, et kokku umbes 30 kilomeetrit küll. Ilmaga meil üliväga ei vedanud. Ühel päeval paistis päike ja oli soe, aga tänu Opheliale sadas ülejäänud aeg vihma.

Inimesed olid väga sõbralikud. Näiteks kinkis üks kelner meile õnne toova kuke kuju. Selle kohta käivad legendi saab lugeda siit. Rääkisin talle meie plaanist, talle väga meeldis, andis erinevaid soovitusi just Porto kohta ja, kui Natad söödud saime, siis üllatas meid selle suveniiriga. Kahel õhtul lausa käisime pubis / kohvikus jalkat vaatamas. Pole vist vaja mainida, et Portugal on väga pika jalgpalliajalooga riik ja siin vaadatakse seda ikka ülipalju. Eriti lahe oli teine kord, kui vaatamas käisime. Sattusime kohalikku kohvikusse, kus istusid üksikud vanemad härrad, kõigil, kordan veel kord KÕIGIL, oli espresso tassike ees ja pilgud teleka suunas. Tundus, et nad ei tunne üksteist, aga see mäng muutis nad päris jutukaks.

Natad on Portugali kohalikud maiustused / saiakesed, mis on lihtsalt ülimalt head. Me sõime vist iga päev vähemalt  ühe. Soovitan 100% kindlalt proovida. Ott soovitas meil kindlasti süüa ka francesinha‘t, mis on Portugali rahvustoit. Oli huvitav, aga süües meenutas sellist burxi, nagu ma 6ndal klassis üksi pärast kooli koju jõudes endale oleks teinud. Sai, mille vahel juust ja pikuti pooleks lõigatud viinerid (tegelikult oli miski uhkem vorst/salaami). No peal oli kaste, mis tegi asja päris okeiks, aga uuesti enam sööma seda ei läinud.

Lissaboni sõitsime Portost rongiga umbes kolm tundi. Sõidu ajal nägime ka Portugali tulekahjude tekitatud suitsupilvi. Ilm muidu oli vist päiksepaisteline, aga see toss tegi ümbruse suht uduseks. Lissabonis läksime esimese asjana enda ööbimiskohta, mis oli jällegi korter vanalinna lähedal. Seal korteris elas peale meie veel kolm inimest veel, kuid esimese kahe õhtuga jäi mulje, nagu me oleks kahekesi. Natuke kummituslik tundus kogu see maja. Seda neiut, kes meie host pidi olema, nägime alles eelviimasel õhtul korra. Ilus oli muidu, mega puhas ja korralik. Aga seal ei tekkinud sellist hubasust, nagu eelmises ööbimiskohas.

Lissabon on samuti ilus, aga seal täiesti teine vibe, kui Portos oli. Hästi palju turiste, palju inimesi ja sagimist. Portos oli tšill ja rahulik. Vist seepärast meeldis seal ka veits rohkem. Kuigi ka Lissabon on väga ilusa arhitektuuri ja linnavaadetega. Sintras käisime ka, mis oli 40-minutilise rongisõidu kaugusel linnast. Oli ilus, aga väga(!) turistikas koht. Esmaspäeva hommikul oli rong paksult turiste täis. Ei kujuta ette, mis siis veel suvel ja nädalavahetustel võib olla.

Kõrghetkeks oli aga üldse see, kui sõitsime Lissabonist välja Costa da Caparica’sse, kus hetkel elab sõbranna Tiia. See oli surfiparadiis, vähemalt meile algajatele küll. Imeilus liivarand ja päris suured lained. Sel päeval oli väidetavalt algajatele ideaalsed. Me kumbki polnud varem “päris” surfilauaga sõitnud. Oli väga äge, läheks uuesti. Tiia tegi meile algatuseks väikse koolituse ja tegelt ei olnudki väga keeruline. Nüüd on põhi all ja järgmises kohas ei pea enam nullist alustama.