Ruaha safari, Tansaania

Nüüd, peaaegu 2 aastat pärast naamist, panen pildid üles kogu reisi ühest kõige vägevamast kohast – Aafrika safarist, mis toimus Tansaanias. Eks maasikad jäävad ikka lõppu. Tegelikult põhjus, miks ma neid varem ei pannud – pilte oli lihtsalt nii tohutult palju ja nende sorteerimine, puhastamine jms on ajakulukas töö ning seetõttu lükkasin sellega alustamist pidevalt edasi. Tõsi, pilte polnud küll nii palju, et see vabandaks välja 3 aastase viivituse, aga siiski.
Aga enne safari juurde minekut, siis väike sissejuhatus, kuidas sinna jõudsime. Hüpates nüüd väga väga väga palju ajas tagasi, siis peale nädalat Mto Wa Mbus (https://livingsaturday.com/mto-wa-mbu/) läksime tagasi Arushasse (https://livingsaturday.com/arusha-mount-meru-kula/) ning veetsime mõned ööd ühes uhkemas hotellis, sest oli siiber saanud askeetlikest tingimustest. Oli väga ilus väike armas hotell (bungalow’tega) koos kena basseiniga väga koledas rajoonis. Olime jällegi peaaegu ainsad inimesed seal hotellis. Teisel päeval läksin koos ühe hotellitöötajaga bussijaama, et osta pilet Arushast Iringasse (sest ainsa valge inimesena bussijaamas võidakse mind paljaks varastada, saaksin piletite ja hindadega tünga jne). Läksime bussijaama ning ostsime VIP bussipiletid. “VIP bussi” bussipilet, (maksis ca 15eur 700km sõit) siis tähendas seda, et meie bussi ei võeta rohkem inimesi peale, kui on bussis istekohti ning salongi ei tohi kaasa võtta kariloomi ega linde. Kusjuures tee peal rääkisin tolle sama kohalikuga ja uurisin kohalike dala-dala’de kohta. Tegu on sealse ühistranspordi liigiga, sõiduvahenditeks väikesed mikrobussid, sellised 9-kohalise mõõtu, mis sõidavad linnades ja nende lähedal lühemaid otsasid. Olles näinud, milline kaos nendes bussides valitseb uurisin, kuidas seal kohtade ja piletitega on. Kohalik rääkis, et ühes mikrobussis on tavaliselt umbes 25 istekohta (nendest on tihti tavalised toolid välja võetud ning pandud kuidagi taburetid, päris istmete peal istuvad ühe koha peal mitu inimest), lisaks seisukohad. Ja lõppu lisas: “Aga tihti nad võtavad rohkem inimesi peale”. 🙂 Ta soovitas meil rohkem raha kulutada ja sõita “päris” transpordiga. Dala-dala’dega meil jäigi Aafrikas sõitmata.
Päev hiljem kell 6 hommikul läks meie “VIP buss”. Tegu oli kindlasti vähemalt 50 aastat vana bussiga ning me polnud juba mitmeid nädalaid näinud ühtegi valget inimest, ei näinud ka seal. Ees ootas tee Arushast Iringasse, mis on lähim suurem linn meie valitud rahvuspargile. Tee oli ca 700km ning see elu, mis Aafrikas bussides toimus, see oli vaatamisväärsus omaette. Tee peal tegime peatuse Tansaania vähetuntud pealinnas Dodomas, kus ma käisin WC’s, mis omab kindlat kohta nimekirjas “TOP3 kõige rõvedamad WC’d reisi jooksul”, samuti sai seal osta väiksemaid snäkke ja vett, mida käidi bussi akna all müümas. Tegid enda akna lihtsalt lahti ja kauplesid müüjaga. Buss ise oli üsna must ja räpane, isegi arenguriikide kontekstis. Ca 200km enne kohale jõudmist tulid bussi praetud kala müüjad. Tegu oli kahe naisega, kes sõitvas bussis peapeal hoidsid ilma äärteta kandikuid, millel olid hunnikus praetud kalad. Arveldamisest ma ei saanudki aru, aga ma mäletan, et nad viskasid neid kalu väga täpselt soovijale, ikka 3..4m üle mitme istmerea liikuvas bussis. Vahepeal pandi vahekäikudesse plastmassist prügikastid, kuhu siis sööjad hakkasid kalajääke loopima, ka sedagi väga pikalt distantsilt. Muidugi mõned pead ja selgrood lendasid ämbrist mööda, aga sellest ei lastud ennast häirida ning need jäid vedelema. Ma ei ole kindel kas ma mäletan õigesti, aga vist üks naine viskas kogemata ämbrist mööda ja tabas kala selgrooga Teelet. Kala lõppedes paljud pühkisid rasvased näpud eesoleva istme seljatoe riidesse. Üsna kohe reisi alguses ma sain aru, et bussi mingi ventiil laseb õhku välja kusagilt, ja seda iga 10sekundi tagant vallandades ühe valju “PSSSST”. Peale seda enam ma ei suutnud seda häält mitte märgata, olles sellest aru saanud vaatasin kella ja taipasin, et mul on veel 9 tundi selles bussis sõita. Buss sõitis ilmselt nii kiiresti, kui palju oli võimalik sellest bussist välja pigistada. Kindlasti oli mäest alla tuhisedes bussi kiirus kitsal teel rohkem kui 120km/h. Bussi marsruut oli ilus, läbi savannide, üle mägede, läbi kohalike külade ja jälle läbi lõputute savannide. Taustaks mainitud kohalike elu ja melu, peatused, küpsiste hindade üle kauplemine jne.
Ning 9 tundi hiljem astusime oma “VIP bussist” välja. Meie safari korraldaja lubas vastu tulla ning meid hotelli ära viia, mille ta oli meile kinni pannud. Kui uurisime, et kuidas ta meid bussijaamas ära tunneb, siis ta ütles, et ärge muretsega, küll ma tunnen. Kohale jõudes eks ta ikka tundis jah, sest me olime ainsad valged inimesed seal bussijaamas.
Veetsime Iringas mõned päevad, käisime turistidele suunatud kohvikus (kus me nägime üle pika aja valgeid inimesi!), ronisime kohaliku suure kivi otsa, käisime kohalikul turul ning läksime kohaliku koeraga tülli, kes magas keset teed ja oli väga häiritud faktist, et me otsustasime mööda sama teed jalutada. Iringa oli võib-olla Tansaania linnadest kõige mõnusam isegi, seal ei olnud inimesi, kes oleks meid kohelnuid, kui suuri rahakotte, elu oli tunduvalt aeglasem ja tundus ka, et turvalisem. Hotell, kus ööbisime asus täiesti linna ääres ning lisaks meile ööbis seal miski jalgpalliklubi vms. Igatahes hunnik noori spordipoisse ja -tüdrukuid. Aga Iringast võib-olla teinekord. Seal oldud aja jooksul ajasime korda ka viimased formaalsused safarifirmaga – tutvusime sealsete inimestega, tegime viimased ülekanded jne.

Ja nüüd siis hakkan rääkima safarist 🙂
Park, mille meie valisime oli Ruaha. Põhjus miks selle valisime – tegu on ühe kõige-kõige uhkema pargiga kogu Ida-Aafrika peale, tegu on maastiku poolest (mäed, mets, savann) väga mitmekesise pargiga peale ning selle kõige juures on tegu ka ühe kõige vähim külastatud ja kõige odavama pargiga. Põhjus miks see nii on – sinna on raske saada. On kaks viisi – kas lennates või pika ja keerulise bussisõiduga (mida ma kirjeldasin). Bussiga sõidavad Aafrikas hardcore backpackerid, kellel pahatihti pole raha safariks. Lennata on aga väga kallis. See on ka viinud selleni, miks seal on inimesi võrreldes teiste parkidega palju vähem ning hinnad odavamad. Kuna meil aega oli palju, siis tundus põnev selline seiklus ette võtta. Kokku veetsime seal 3 ööd.
Mõned faktid Ruaha kohta:
a) pindaala on 20000 ruutkilomeetrit! Ehk sisuliselt poole Eesti suurune, tegu on Ida-Aafrika suurima pargiga.
b) kõrgus merepinnast 750…1900m
c) Big five loomadest on esindatud 4 looma – lõvi, leopard, elevant ja pühvel. Ainus, kes on puudu on ninasarvik. Aga ninasarvikutega on üldse Aafrikas halvasti ning ninasarvikuid me nägime Nepaalis tunduvalt huvitavamal viisil. “Big five” kuuluvad need loomad, keda ajalooliselt meeldis jahimeestele kõige rohkem jahtida ja keda peeti kõige ohtlikumaks ning raskemini jahitavaks. Minuarust on see üsna imelik valik loomadest ja üsna imelik mõõdupuu, mis kohe parkidele külge pannakse, aga ajalooliselt on see sisse jäänud. Näiteks kaelkirjakud ning jõehobud on ka minu arvates väga suured ja uhked loomad, samuti suured hirved.
d) kuidas seal ilm oli? Päeval oli palav, kindlasti üle 30. Ei mäletagi mis temperatuur öösiti oli, ilmselt 20 ringis, ei mäleta, et oleks konditsioneerita väga palav olnud magada.

Iringast rahvusparki viis safarifirma töötaja suure Land Cruiseriga ning kõigepealt pidime sõitma Aafrikale kombe kohaselt väga kiiresti 120km mööda kruusateed. Teel parki hakkasime nägema tee ääres järjest loomi, väiksemad kitsed ning sebrad jne. Autojuht naeris ja ütles, et pole mõtet peatuda, neid saate näha küll ja veel. Teed pargis ise olid kruusa- ja liivateed ning maasturita seal kindlasti ei saaks hakkama.
Peale seda saime pargi piiril kokku enda giidiga Salum ning istusime ümber tema Land Cruiserisse. Autos oli 9 kohta, aga autos me nagunii turvavöödega kinni ei istunud vaid saime ringiga jalutada. Meil oli “privaatsafari”, st vaid mina ja Teele ning giid oli autos. Autol käis katus ära nii, et sai loomi vaadata nõnda, et pistsid pea katusest välja. Ja kuna ruumi oli meil palju ja autol kõrgust ka, siis sisuliselt me jalutasime autos erinevate kohtade vahel ringi ja vaatasime katuseaugust välja. Samuti olid sisuliselt koguaeg kõik auto aknad avatud. Salum oli ilmselt umbes 35…40 aastane kohalik mees ning temata (või muu giidita) ei oleks safari ilmselt kümmet protsentigi sellest kogemusest, mis on giidiga. Ta oli tore ja sõbralik, aga mitte kunagi pealetükkiv ning kuigi olime neli päeva kolmekesi, siis kordagi ei tundnud, et ta oleks üleliigne või oleks ebamugav. Tema ülesanne oli meid ringi sõidutada ja otsida loomi, juurde rääkis ta palju loomade käitumisest, elustiilist jne jne. Võiks küll mõelda, et kui raske ikka on loomi näha savannis, aga tuleb välja et on. Ta suutis samal ajal juhtida autot ning näha sügavale võsa sisse või kaugustest loomi otsida. Ta teadis otsida märke, mille järgi loomi leida – näiteks, kui raisakotkad hakkavad tiirutama ühe koha peal ning hüäänide kriiskeid on sealt samast kuulda, siis tõenäosus on suur, et seal on parasjagu midagi loomset söödavat – meie puhul reetsid need märgid ühe lõvi asukoha, kes oli just suure hirve maha murdnud ning täis kõhuga uimaselt lamas saagi kõrval ja kaitses seda. Samuti giid suutis juhtida autot ning samal ajal näha paksu metsa sisse, näiteks leidis ta sügaval võsas varjus puu all oleva lõvi karja, ise juhtides autot. Lõvikari oli nii hästi varjatud, et ta pidi autot mitu korda edasi-tagasi liigutama, et tekiks läbi võsa vaatenurk ja isegi siis pidime meie kasutama binokleid. Või siis olime mäekallakul ning ta nägi kaugel-kaugel lagendikul kaelkirjaku perekonda, distants oli kindlasti sadu meetreid ning me ei osanud aimatagi, et seal võiks midagi olla. Tema suutis seda kõike näha palja silmaga, aegajalt võttis binokli appi. Salum oli ise ka väga vaimustuses loomadest, silmad läksid alati põlema ning talle endale pakkus see kõik väga suurt rõõmu ja põnevust.
Igatahes, saime Salumiga kokku, vormistasime (täpsemalt tema vormistas) paberid rahvuspargi väravas. Aeda pargi ümber pole, sellisele alale pole mõtet aeda ümber panna. Ilma autot pole seal pargis nagunii midagi teha ning sinna on pikk maa nii, et piisab vaid väravast, kus kontrollida sisenevaid autosid. Tegime mõned pildid ning läksime kohe krokodille ja jõehobusid vaatama sillale. Giid rääkis, et praegu on veel vett ning praegu nad saavad läbi, aga kui kuumemaks läheb ja vett nii palju enam pole, siis nad võivad hakata kaklema selle pärast, kes saab olla vees. Seal pargi piiril oli ka see hetk, kus giid rääkis ära kehtivad reeglid, mida oli palju. Autost meie ei tohi väljuda, mitte mingil juhul. Käsi-jalgu ei tohi autost välja toppida, aknast ei tohi üldse midagi välja lennata, peame kuulama tema sõna, öösiti ei tohi ringi liikuda, loomi ei tohi ärrita (tehes nägusid, hääli vms), neid ei tohi sööta, riided peaksid olema neutraalset värvi, tugevaid deodorante vältida jms. Kõige olulisem oli “kuula giidi”.
Ning algaski safari. Mäletan siiani seda hetke, päike oli juba loojumas ning nägime esimest korda suurt looma lähedalt. Giid pressis järsku auto pidurit ning võsast tuli välja aeglaselt kaelkirjak. Otse meie suunas. Seisime autos, pead katuseluugist väljas ja imetlesime suud lahti. Vaatamata oma suurusele ta tuli nii elegantselt, nii rahulikult. Jäi autost umbes 5m kaugusel seisma ning hakkas puu lehti sööma. Sõi neid, vaatas meid, sõi lehti edasi. Kõndis rahulikult üle autotee ning kadus okste ragisedes teisele poole võssa, otse loojuvasse päikesesse enda asju ajama. Ei läinud ta hooldaja juurde, ta läks enda asju ajama ja enda ööd kusagile lõputusse savanni veetma, vaba suur loom. Emotsioon missugune.
Piltide järgi safaritel saab ööbida väga uhketes kohtades, kus majad asuvad näiteks järve ääres, kus loomad käivad joomas, nendes on 1800-stiilis beežides värvides telgid-majad, peened söögid ning basseinid. Fakt on see, et sellistes kohtades ööbimine maksab suurusjärgus 500…1000eur öö, olen ka näinud kohti, kus öö maksab mitmeid tuhandeid eurosid. Aga meil oli vaja veel aasta otsa reisida ning ööbisime riigi enda poolt rajatud majakestes, öö maksis 50eur. Tegu oli ühe jõekaldal asuva kompleksiga, seal oli umbes 7 väikest onni/majakest. Selle aja jooksul, mis me seal olime oli ühe majakeses vist korra veel keegi, muidu olime üksi. Tuba oli ilus ja puhas, hiljuti renoveeritud. Luksust polnud, konditsioneeri polnud, oli üks korralikult plaaditud puhas vannituba ning magamistuba, kus oli kaks voodit koos sääsevõrkudega. Aknaklaaside asemel olid puitlaudadest taotud hingedel plaadid, mida sai eest ära tõsta ja ööseks alla lasta. Muideks toa küljes olev vannituba on väga oluline asi, sest üks kõige suuremaid eksimusi, mida saab savannis üldse teha on öösel välja minemine. See on väga rangelt keelatud. Öösiti hakkavad suured kassid jahti pidama ning seetõttu on see väga ohtlik. Muidugi on ka seal palju muid ohte öösiti. Ka selles “kompleksis”, kus meie ööbisime olid vintpüssidega varustatud mehed, kes pimeduse saabudes eskortisid meid parklast meie majani. Aedu või muid loomade peletamise vahendeid kompleksis polnud, loomad võisid seal jalutada vabalt ringi. Kuigi nad pigem ikka väldivad päise päeva ajal inimeste lähedust. Üks öö ärkasime üles lõvide möirgamise peale, järgmine hommik giid leidis meie maja ukse juurest lõvijäljed 🙂
Toitlustus oli ühes majakeses, mis asus rahvuspargi “keskuses”. Keskuses oli vast 10 maja, seal asusid töötajate ööbimiskohad ning muud adminstratiivsed hooned. Toit oli Aafrika kohta üllatavalt hea, aga siiski halb. Ükspäev meile pakiti näiteks lõunasöök (tegu oli väga imeliku asjaga – kalakarri, aga kala oli seal sees tervelt?!) kaasa, aga ei pandud nuge-kahvleid. Kastmesse pandud kala ilma vahenditeta on raske süüa. Õnneks meie giid leidis lähedusest ühe sõbra, kellel olid autos kahvlid (mis kuulusid vist ühele peenele ööbimiskohale, sest ta töötas nende heaks) ning saime neid kasutada. Tihtilugu olime seal söömiskohas üksi. Õhtust sõime tavaliselt söögikoha terassil ning giid rääkis, et leopardid on väga tavaline nähtus selle maja juures õhtuti. Et nad jalutavad nii 5m kauguselt söövatest inimestest mööda, mulle tundus see mõte hirmutav. Aga kogemusi oli giidil tõesti palju ja ta ütles, et ei tasu muretseda. Rääkis ka, et tal on olnud elus “õnne” kolmel korral sattuda situatsiooni, kus ta on vaadanud lõviga üksteisele otsa nii meetri kauguselt. Aga turvalisust ta võttis tõsiselt, tihti ta korrigeeris autot, kui tundus, et midagi on halvasti, kui mõni loom hakkas imelikult huvi tundma, siis pani mootori käima, et looma eemale peletada jne. Ta rääkis, et ta on olnud giid mitmetes parkides, sisuliselt kõikides suuremates – Ngorongoro, Tarangire, Selous ning isegi Keenia parkides, aga et see park meeldib talle kõige rohkem. Seda seetõttu, et siin haruldane kombinatsioon – on vähe inimesi ja palju loomi. Võrdluseks, siis Ruahas käib aastas umbes 20 000 inimest ning pargi pindala on 20 000 ruutkilomeetrit, populaarses Ngorongoro kraarit käib aastas erinevatel andmetel 500 000….1 000 000 inimest ning pargi pindala on 8000 ruutkilomeetrit. Kokku nägime nelja päeva jooksul võib-olla 10 autot. Ta rääkis, et populaarsemates parkides peetakse ebaviisakaks, kui jääd mõne looma kõrvale liiga kauaks seisma, sest järjekord tekib taha ja teised tahavad ka vaadata. Ütles, et on isegi nii vahest, et saab autoga kõrvale sõita, pead pildi ära tegema ja pead minema minema. Meil ei olnud kordagi midagi sellist, olime igalpool nii kaua kui tahtsime, vaatasime niikaua kui tahtsime, tegime mida tahtsime. Giididel olid omavahel suhtluseks telefonid ning nad andsid infot üksteisele, kus midagi toimub. Samuti lõunapausidel Salum läks tihti teiste juurde ja vahetati infot, kes midagi kusagil näinud on.
Teisel päeval juhtus seik, mis jääb ilmselt elu lõpuni meelde. Rahvusparkides on selline reegel, et autoga ei tohi ametlikult teelt välja sõita. See reegel on seetõttu, et parke haldab üks suur riiklik firma ning populaarsemates parkides on väga palju autosid ja nad lõhuks seal maastiku ära ja reeglid on kõikides parkides samad. Kuna meie valitud pargis oli väga vähe külalisi, siis giidid sõitsid vahest rajalt natuke välja, et saada loomadele lähemale, paremat nurka jne. Iseensest ega see pinnasele midagi ei teinud, vähemalt jälgi me küll kusagil ei näinud. Ilmselt see annab mõju, siis kui ongi tuhandeid autosid. Igatahes sõitsime lõvide juurde ning nägime, et kahe täiskasvanud lõvi kõrval, nii 2m kaugusel lõvidest, oli üks auto. Aga autoga oli juhtunud selline õnnetu lugu, et see enam ei käivitunud. Ja nii selles väiksemas maasturis istusid kolm turisti koos giidiga, aknad olid neil alla lastud (sest elektroonika ei töödanud ja aknaid ei saanud enam sulgeda) lõvide kõrval. Lisaks, kuna neil oli hirm hakanud, siis nad olid autost leitud pehme madratsi toppinud akna ette, et ennast potensiaalse rünnaku eest kaitsta 🙂 Abi ei tahtnud nende giid kutsuda, sest ta oli ametlikust sõiduteest sutsuke väljas ja sellest oleks võinud pahandus tekkida ning seetõttu ta otsustaski esimese abinõuna Salumile helistada. Sõitsime kohale, Salum sõitis meie autoga väga mõõdetult sinna, kus lõvid pikutasid, lõvid tõusid püsti ja jalutasid 15m eemale. Peale seda astus meie giid autost välja(!!!), jättis ukse lahti ning liikus kiiresti ning vaikselt küürakil nende auto kapoti juurde, nii et tema liikumine jäi autode taha peitu, lõvide vaatenurgast. Samuti liikus sinna ka teine giid. Nad tegid kapoti lahti ja hakkasid seal mingeid juhtmeid näppima. See oli üks neid hetki, kus tekkis tugev hirm, sest meie seisime autos edasi, kaks pead ilusti katuseluugist väljas, kõik aknad olid autol lahti ning 15m kaugusel oli kaks (meie arvates ilmselgelt ärritunud) täiskasvanud lõvi, kes aeti just enda koha pealt minema. Nad vaatasid meile otsa ja näitasid hambaid. See oli see olukord, kus tundsin, et kui see peaks nüüd kuidagigi eskaleeruma, siis on meie šansid väga halvad ning et me ei saa selles olukorras hetkel mitte midagi teha. Järske liigutusi ei julgenud ette võtta, et näiteks minna ja tõmmata uks kinni, kartsin sellega lõvidel mingi instinkti peale astuda. Uks oli nagunii kaugel, lisaks oli lahti katuseluuk ja aknad. Seisime seal, vaatasime lõvisid, ei osanudki midagi peale piltide teha (sellest on kaks järjestikust pilti hiljem, esimene on kuidas giidid parandavad autot ja järgmine kuidas lõvid on kohe auto kõrval, kahjuks nendest panoraampilti ei saanud kokku liita). Lõpuks tuli giid autosse ning siis läks giid eriti rõõmsaks ja ärevile, sest me olime ka lõvide pulmatantsu seganud ning lõvid hakkasid meie silme all paarituma. Väga segased emotsioonid olid mul. Kuidas ta sellist käitumist nii rahulikult võttis ning kuidas siis selline labasus teda nii rõõmsaks teeb. Siis ta ütles, et ta on oma mitmekümne aastase karjääri jooksul näinud vaid mõned korrad lõvide paaritumist ning et see on väga haruldane sündmus. Samuti küsimise peale ta selgitas, et see nurk kuidas autoga sinna sõitis, auto kiirus, kuidas ta auto sättis teise auto kõrvale jne oli kõik välja mõõdetud. Lisaks ta oli hinnanud nende lõvide käitumist ning kehakeelt ja ütles, et muretsemiseks polnud põhjust. Aga ega meie seda see hetk ei teadnud, meie vaatasime hambaid näitavatele 150kg kaaluvatele kassidele silma nii, et ühtegi takistus meie vahel polnud. Lisaks õhtusöögil giid sõbralikult tögas neid Itaalia turiste, kes olid väikese madratsi pannud akna ette. Midagi see itaallane kõvatas õhtul söögikohas, giid ütles talle, et “sinu Itaalia vaprust ma täna nägin jah” vms 🙂
Õnnestus ka näha, kuidas koiott ajas taga kitsetalle. Kitsetall jooksis eest ära, kitse ema üritas ennast talle ja koiotti vahele sättida, et talle kaitsta. Tagaajamine lõppes püändiga – selleks, et tall saaks ära põgeneda hüppas koiotti tee peale ette suur makaak. Giid ka rääkis, miks selliseid asju juhtub, et üks liik aitab teist, aga täpselt enam ei mäleta miks. Aga see polevat esimene kord kui ta sellist asja näeb.
Üks kõhedamaid hetki veel oli see, kui elevandikari möödus meist. Iseenesest elevandikarju nägime mitmeid, selles polnud midagi imelikku. Aga selles karjas oli kümneid elevante ning kõige suuremal ja agressiivsemal elevandil tekkis huvi meie vastu. Üldiselt nad olid rahulikud, nuusutasid (sellest on ka pilt, kuidas kari elevante vaatab meie poole, kõigil londid meie suunas – lontidega nad nuusustavad) ning vaatasid. Aga järsku see suur ja pirakas möirgav 6000kg kaaluv 3m kõrge loom kiirusega ca 40km/h spurtis otse meie suunas ning peale spurtimist jäi üllatavalt kiiresti seisma ja pööras ära. Kui ma hiljem küsisin, et kas see nüüd polnud ohtlik, siis südamerahuga ja tagasihoidlikult ekspertlikul viisil ütles giid, et see polnud ohtlik. Et elevandi kõrvad enne meie suunas jooksmist käitusid mingil viisil, mis näitas, et ta rohkem kardab meid ning et samas on ta uudishimulik. Ta tahtis näha, et kas meid on võimalik ära ajada. Agressiivne elevant, kes päriselt valmistub ründama, käituvat enne rünnakut teisiti. Aga hirmus oli ikkagi vaadata nii suurt looma kihvad ees spurtimas otse peale, maa müdises jalge all nagu oleks äike, lühim distants võis vast jälle meie vahel olla mõnikümmend meetrit.
Loomad käisidki autole väga lähedal, oli hetki, kus oleks saanud loomi akendest katsuda, otseloomulikult me ei teinud seda. Mingeid relvi autos polnud, vähemalt, kui ma küsisin kas on siis öeldi, et pole. Vahetu distants ja fakt, et loomi sai vaadata nii, et aknaid vahel polnud oli väga tore. Kas õnnetusi juhtub? Jah, ikka juhtub, aga neid juhtub väga harva ning üldiselt on tegu giidi poolse jämeda eksimusega, kus agresiivne loom lastakse autole liiga lähedale, või üldse giid puudub. Seetõttu on ka Tansaania parkides giid kohustuslik. Samuti on parkides vanusepiirangud, need on küll läbiräägitavad, aga 10 või 12 oli selline, kust alates julgetakse last autosse võtta, alla selle ilmselt on giidil õigus vajadusel ette teatamata safari lõpetada vms. Liigne karjumine, nutmine, äkilised liigutused, toidulõhnad jms võivad loomad panna ettearvamatult käituma. Kui kuulata giidi ning ise mitte teha rumalusi, siis on tegu ohutu tegevusega. Öösel läbi Tallinna vanalinna jalutada on ilmselt ohtlikum.
Järgmisel päeva nägime väga uhket vaatepilti – gepardite karja. Giid rääkis, et nii suurt gepardite karja ta pole selles pargis veel näinud ning sinna tuli peale meie veel kohale 4 autot, ilmselt kõik autod mis üldse sõidetavas läheduses olid. Hiljem giidid kõik muljetasid omavahel ja olid väga elevil nähtust. Karjas oli 5 või 6 gepardit. Kusjuures huvitav oli see, et gepardid lamasid väga hästi peidetult ühe põõsa all varjus ning kohe põõsa kõrval oli kaks sebra. Giidi sõnul sebrade kehakeel näitas, et nad olid ilmselgelt teadlikud lähedal asuvatest gepardidest, aga nad ei lasknud ennast üldse häirida ning sõid rahulikult muru edasi. Sellest on ka pilte hiljem, kus kaks sebra on paremal ja vasakul on põõsas, kust on näha gepardeid. Mingi hetk gepardid ehmatasid millegi peale ning nad kõik spurtisid põõsast välja. Gepardi puhul tihti tuuakse välja tema tohutu kiirus, milleks on 80…130km/h. Sellest palju muljetavaldavam ja palju ohtlikum relv on tema kiirendus – ta kiirendab paigalseisust kiiruseni sada kilomeetrit tunnis 3 sekundiga. Võrdluseks tehnikaime F1 formelid saavutavad sama kiiruse 2.5 sekundiga. Tänavaliikluses meil pole autosid, mis nii kiiresti suudaks hoo üles võtta. Seda kiirendust ei anna sõnadega edasi anda, see oli nii võimas ja kuigi see toimus ehmatuse pärast vaid ilmselt sekundi, siis nad läbisid tohutu vahemaa selle aja jooksul. Selline tunne oli nagu midagi oleks plahvatanud ja jupid oleksid meeletu kiirusega põõsast välja lennanud. Ja lõpuks nad läksid ära, karjas koos. Täpselt nagu loodusdokumentaalis, kõndisid karjana kaugusesse savanni kõrge rohu sisse, pea kohal lõõskav päike ning kuumusest sillerdav õhk.
Viimase päeva hommikul oli ette nähtud jalgsisafari. Nagu mainitud autost väljumine on rangelt keelatud ning jalgsisafarit teevad üldse eraldi giidid. Saime hommikul vara meile määratud 2 giidiga kokku, ilmselt rahustamiseks nad tutvustasid relvi ning kaliibreid (tegu oli väga suurte kaliibritega, sest potensiaalne vastane võib olla jõehobu või elevant). Lisaks räägiti järjekordselt paljudest reeglitest – kuidas me liigume jalgsi maastikul, mis reeglid on, kuidas me järjekorras hakkame kõndima (üks giid kõnnib kõige ees, siis üksteise järel meie, lõpus teine giid), erinevad käemärgid, et vaikseks jääda, kuidas me grupina käituma peame ja mida tegema, kui tõesti tekib vägivaldne kokkupõrge loomaga. Aga vägivaldne kokkupõrge on kõige viimane asi mis juhtub ja see on ääretult ebatõenäoline, ilmselt jõuame meie grupina, kellel on relvad, ründamist plaaniva looma enne füüsilist kontakti ära ehmatada. Esimese asjana nägime üht pirakat hüääni, vast nii 50m kauguselt jooksis meist mööda. Siis ronisime ühe kalju otsa ning nägime vaatepilti, mida igapäevaselt seda tööd tegevad giidid ütlesid, et ka nemad näevad väga harva. Nimelt oli ühes jõekäärus surnud jõehobu ning seda nokkisid mitmed raisakotkad. Sinna tuli (ilmselt toosama meie nähtud) hüään, kes ajas raisakotkad ära ja hakkas ise maiustama. Aeglaselt ilmusid jõest välja krokodillid, kes pidasid taktikalist lahingut raisakotkaste ja hüääniga, näitasid üksteisele hambaid ning tegid hääli. Lõpuks pidi hüään taganema ning sööma hakkasid krokodillid. Seda kõike nägime nii 100m kauguselt.

Ruahas elavatest mainitud “Big five” loomadest jäi nägemata vaid leopard, kuigi nägime (täpselt Salum nägi) palju vaeva, et teda leida. Aga ta ütles, et sellest pole hullu, et me nägime palju erilisemaid ja tunduvalt haruldasemaid asju.
Safari oli kogu reisimise üks kõige võimsamaid kogemusi. Siiamaani tundub nagu oleks seal olnud nädala, või rohkemgi. Fotod ei anna neid emotsioone ja mõtteid edasi. Tagantjärgi vaadatuna on safari üks asju, millest räägime omavahel kõige rohkem ning kuhu mõtted ikka ja jälle jõuavad tagasi. Ka loodusdokumentaalid seoses savanniga said täiesti uue mõõtme. Kõrvetav kuumus, keskpäevased leitsakud, pea katuseluugist väljas autoga läbi sellise kuumuse sõitmine nagu keegi viskaks saunas leili, öised hääled, troopilised tormid, erilised lõhnad ja lõputu-lõputu savann. Safari on üks ainsaid kohti, mille kohta mõtleme ikka jälle, et kuidas ja kuhu tagasi minna.