Swellendam

Lahkusime mõnevõrra igavast Hermanusest ning algas periood, kus me enam täpselt ei teadnud mida ja kuidas me teeme. Me teadsime kuhu peame jõudma ca 2 nädala pärast, aga puudus plaan mis vahepeal teha. Loogilised oleks kohad, mis jäävad tee peale, aga kuna tee peale jäi nii palju põnevaid kohti ja oli palju piiranguid siis tekkis segadus ning umbes 4…5 järgnevat päeva oli paras kaos.
Igatahes, Hermanusest läksime L’Agulhas neemele, mis on siis kõige lõuna poolsem Aafrika tipp ja kus kohtuvad India ja Atlandi ookean. Seal ümbruses on tegu on väga raske merega ja kaldal olid nii mõnedki laevavrakid näha. Ka fotodelt on näha, et ilm mis seal ootas ei ole kindlasti see, mis tuleb silme ette öeldes “Aafrika”. Fotodelt võiks isegi tunduda, et oleme Gröönimaal. Midagi muud peale geograafilise lõunapunkti ja kahe ookeani ristumiskoha seal ei olnudki, lähedal oli vaid üks veidi räämas linn. Linnad väljaspoool Cape Towni olid nagu Euroopa vaesemad linnad, majad veidi räämas, kõnniteid polnud, üsna suvalistes kohtades praht jne. Seal tipus oli ka päris palju kalureid ning kuna kalapüügist ma ühtteist tean siis ühe seltskonnaga sain isegi jutule. Tegu oli kolme vennaga, kes uhkelt demonstreerisid oma varustust, rääkisid püügitehnikast (viskasid lihtsalt kiviselt kaldalt konksu otsas oleva kreveti vette, nii 5..6m kaugusele ja siis sealt põhjast püüdsid LAV’i rahvuskala – apimaa koratsiin ehk Dichistius capensis. Sellel distantsil pidi olema vee sügavus juba ca 5 meetrit), parim kalamees neist kolmest pidi olema kõige parempoolsem härra, kelle peale nad näpuga ka osutasid, tema tundus ka ainsana kaine neist nii, et ei teagi kas ka siin võib seos olla. Kusjuures Eesti asukohta nad ei teadnud, küll aga nad teadsid, mida Eestis püüda saab. Nimelt üks neist vaatab palju Discovery Channelit telerist ja seal oli osa Soome kalastamisest ning mehed rääkisid, et nende lemmik ja nende arvates väga ilus kala siin kandis on – nende endi kirjeldus oli “täpiline toru kujuline kiskja” – haug.
Peale tutvumist kaluritega liikusime L’Agulhasest Swellendami, sest L’Agulhase kandis polnud peaaegu kusagil ööbida ning oli vaja natuke edasi ida poole liikuda, sest muidu oleks järgnevatel päevadel pidanud rohkem sõitma. Ööbimiskohas sai linn nimega Swellendam, kus oli väga ilus ööbimine, asus roheliste mägede kõrval ühes vanas Hollandi arhitektuuriga hoones. Hollandiga on seal riigis palju pistmist, Hollandi arhitektuuri on palju ja ka Afrikaani keel (üks riigikeel üheteistkümnest, üks “kõige ametlikumaid” ja rohkem räägitumaid keeli) on otseselt pärit Hollandi keelest. Kirjapilt ja kõla on minu kui võhiku jaoks asma. Pidime seal olema ühe öö, aga kuna me midagi välja ei suutunud mõelda, mida edasi teha siis olime kaks.

Üks põhjus miks me otsustasime peatuda Swellendami oli see, et Swellendami kõrval oli kohe ka üks rahvuspark – Bontebok National Park. Tegu on LAVi kõige väiksema rahvuspargiga, pindalaga umbes 5 x 6km. Bonteboki on eesti keelset tõlget ma ei suutnud leida, aga tegu on ühe antiloobiga. Seega jah, nagu nimest arvata, siis pargi põhiline asukas oligi bontebok. Bontebokid jahiti kunagi peaaegu oma ilusate nahkade pärast peaaegu surnuks, alles oli neid üks hetk vaid 17 isendit. 20. sajandi algul aga loodi kaitsealad ning nüüdseks on neid palju jälle, kuuluvad vaid gruppi “ohustatud”. Kasvavad nad päris suureks, vahemikus 50…150kg. Lisaks oli seal pargis karakale (üks Jasperi mõõdus kaslane) ja muid kitsi. Leopardi, lõvi, elevant ning muid inimesele ohtlike tegelasi seal polnud, mistõttu tegu on ühe vähese pargiga, kus on lubatud autost väljuda ja ringi jalutada. Ideaalselt sai ajastatud see, et õhtul parkisin auto hotelli ette puu alla ja ööga situti auto lindude poolt täiesti täis. No ikka täitsa täis. Täpselt õhtu enne seda, kui oli kavas autos pool päeva veeta ja läbi akende loomi vaadata. Õnneks on LAVis tankides selline süsteem, et autost ise ei välju (kui just poodi ei taha minna), juurde tuleb töötaja, kes küsib kui palju kütust panna, paneb vooliku autosse ja hakkab tankima ning samal ajal üks teine härra peseb autoklaase, kojamehi jne. Suht sel põhjusel me ka läksime tanklasse, et saaks klaasid puhtamaks, sümboolselt lasime ka 20 liitrit tankida. Teenus ise on tasuta, aga kuna meie auto oli niivõrd räpane, siis natuke raha viisakusest jätsime.
Sõitsime parki, ostsime ca 25euro eest mõlemile päevapiletid ja hakkasime mööda pargi kruusateid ringi sõitma. Park ise oli tühi, peale meie olid mõned üksikud autod veel, 95% ajast olime ikkagi üksinda. Jalutasime veidi jõe ääres ning leidsime ühe tühja parkla, kust algasid mitu matkarada. Kuna kell oli juba lõuna ümber, siis tegime seal pikniku ning sõime eelmisest õhtust ülejäänud pitsat ja hakkasime Remi magama panema. Üsna kohe teda magama pannes ilmus välja bontebokide perekond, neid oli seal vast 5…8 tükki. Olles vaikselt ja rahulikult julgesid nad täitsa lähedale tulla. Sürr ja huvita kogemus oli Remit kärus magama loksutada, samal ajal kui üks haruldasemaid antiloope vabalt 5m kaugusel rohtu näksis rahulikult. Remi jäi magama, tegime ühe 1.5h pika matka võpsikus, kus ilmselt keegi pole kunagi varem käruga käinud ning jõudsime samasse punkti tagasi. Ärgates Remile täitsa meeldisid bontebokid, oskas isegi olla vaikselt ja neid uurida. Peale seda tiirutasime veel ca 2h ringi ning midagi väga uut ja põnevat ei näinud, loodus ja taimestik oli seal selline puusakõrgune nii, et kõik oli hästi näha.
Ööbimine oli meil tegelikult võetud ainult üheks ööks, aga kuna me ei suutnud plaani välja mõelda, siis küsisime hotellist teise öö juurde ja saimegi, küll aga nüüd oli meil teine tuba ja esimest korda kogu reisi jooksul pidime magama Remiga samas toas. Täpsemalt öeldes, siis Teele tegi küll Remi enda reisivoodit kasutades vannitoast Remi magamistoa. Magas ta seal täitsa kenasti, saime hakkama. Õhtuti jõime veini ja see oli ka hetk, kus ma esimest korda hakkasin pilte vaatama ja kirjutama, kus käime ja mida teeme. Lootus oli, et lennukis tagasi kirjutan viimase peatüki, reaalsuses nüüd peaaegu 2 kuud hiljem kirjutan järgi alles esimesi kohti :). Ahjaa, ja seal sai eesmärgiks paika panna kõik kuni meie viimase sihtkohani. Päris selleni me ei jõudnud, küll aga saime seal plaani paika järgnevaks kaheks ööks. Ning järgmine hommik vara, peale kahte ööd Swellendamis sõitsime peaaegu 3h edasi meie järgmisesse sihtkohta, mis oli üks reisi tipphetki.