Knysna, LAV

Peale Botlierskopi parki saime enamvähem plaani paika – lähme Knynsnasse, peale seda oleme kaks ööd ühes väiksemas linnas (kaks linna jäidki sobivalt marsruudile nii, et valik väga suur polnud) ning peale seda oleme 4 ööd meie lõppsihtkohas Addos, peale mida hakkame siis tagasi liikuma. Knysnasse olime planeerinud ohtralt öid, esialgu 5 ringis, aga lõpuks vähenes see vaid kolme peale, mis oli väga õige otsus, sest tegu oli mõnevõrra kunstliku turismishihtkohaga – pakuti ohtralt erinevaid võimalusi laguunis skuutriga sõita, minna jahiga purjetama, käia restoranides jne. Peale Knysna ööbimise broneerimist oli väike kergendus, sest see oli ka hetk, kus reis hakkas jälle mingit kuju võtma – st tekkisid plaanid ja enamvähem teadmine mida me teeme järgnevad poolteist nädalat teeme. Nagu juba öeldud kusagil, siis reis oli Kaplinnast Addo Elephant Parki, Knynsna asus suht täpselt poole tee peal. Knynsna on kindlasti üks suurimaid ja tuntumaid linnu antud kuulsal Garden Route lõigul (nii seda marsruuti kutsutakse, midagi analoogset nagu Eestis on Sibulatee jne). Päris ausalt öeldes selle linna fenomen jäi mulle natuke arusaamatuks, minuarust seal midagi nii erilist polnud. Jah, oli ilus linn ja ümbruses oli palju teha, aga miks ta sellise haibi osaliseks on saanud ei tea, hea, et ostustasime seal lühemalt peatuda, kui tavaliselt soovitatakse. Linn ise asub India ookeani ääres, täpselt laguuni ääres ning elanikke on seal ca 50000. Meie ööbisime linna läbi maanteest 300m kaugusel ühes kortermajas, mis asus 24h tankla ja kahe kiirtoidurestorani ääres nii, et mõningast kohalikku lihtsat elu seal meie ümbruses oli. Üldiselt kõige igavamad linnad on need, mis on täis valgeid eramuid ja neid kaitsvaid kõrgeid aedu, jõukaid inimesi, kes nende vahel uimaselt jalutavad ning suures osas Knysna ka sellise mulje mulle jättis. Eeslinnad ja vaesemad linnaosad olid nagu LAVile ikka kombeks täpselt ristivastupidi. Aga mingit vahepealset varianti väga polnud. Näiteks oli laguuni keskele tehtud ka üks tehissaar, kuhu viisid vaid sillad ja sildade otsas olid elektrikarjustega lukustatud väravad, et jõukamad inimesed saaks rahus elada enda privaatsaarel. Kõigil oli teisel pool aeda valged majad vee ääres enda isiklike kaidega, valgete majade ees valged kaatrid ja levinumaks autoks oli silma järgi Porsche maastur. Ja lihtsurelike pool tara kerjasid inimesed tänavatel. Űsna sürr kogemus niimoodi vaadata, kuidas aiataga elavad rikkad ja teisel pool on vaesus.
Vaatamata mõnevõrra igavale linnale oli õnneks seal ümber palju teha. Imelikul kombel ei näinud seal ka eriti turiste, arvestades kui palju selle kohta igalpool kirjutatakse. Selle reisi jooksul juba teist korda nägime ööbimiskohas sellist meie jaoks natuke naljakat lahendust, kus wc ruumil polnud ust ees, magamistoast oli tualetti vaid avar sissepääs, kust võiks isegi hobusega läbi ratsutada. Knysna korteris oli lausa nii, et ühe magamistoa wc pott (kusjuures antud toas oli kaks ühe inimese voodit, et võiks eeldada, et sellise toa valivad inimesed kes pole väga lähedased) oli konkreetselt toas sees. Voodist äkki 1.5…2m kaugusel. No kuidas sa käid seal öösel vetsus, kui sõber või kolleeg magab pooleteise meetri kaugusel. Kusjuures ka hiljemgi nägime sellist lahendust, kus tualetid olid magamistubadest eraldatud minimaalselt, et mitte öelda polnud üldse eraldatud.
Aga Knysna juurde. Sõitsime Botlierskopist poolteist tundi Knysnasse ja peale korteri kätte saamist läksime laguuni suuet vaatama. Tegu oli kõrgete kaljudega, kust vahelt peksis India ookean laineid laguuni sisse. Seal sai minna kaljude seintele ehitatud vaateplatvormidele ja uudistada nii laguuni kui India ookeani poole. Jõudsime sinna üsna õhtuhämaruses ning valgus oli ideaalne. Pärast turistidega kaljudel turnimist nägin, et kuidagi viisi saab ka laguuni suudmesse alla mere äärde peale ning üks väga väga järsk autotee meid sinna ka viis. Seal olime ainsad inimesed peale ühe kaluri ning ühe kohaliku perekonna. Väga imelik koht oli, suured oranžid kivid, liiv nende vahel, ookeani lained tagusid. Selline tunne nagu oleks mõnel teisel planeedil. Õhtu lõpuks läksime laguuni äärde kuulsasse mereannirestorani, kus ma emotsioonostuna otsustasin teha midagi uut ja lõpuks ära proovida ka austrid. LAV on kuulus oma austrite poolest, ja seda eriti Knysna. Lasin siis teenindajal endale augu pähe rääkida ning ostsin kõige uhkemad (ja kallimad) austrid – sealt samast püütud käsitsi mingil traditsioonilisel meetodil, väga värsked, vabast loodusest jne jne. Kui ma küsisisin, et kuidas ma seda õieti sööma peaksin läks teenindaja kohe eriti elevile ning oli väga huvitatud vaatamast, kuidas keegi esimest korda austreid elus sööb. Kuidas siis oli? Ma ei teagi…rõve ei olnud, uskumatult hea ei olnud. Oleks see toit odav, siis võibolla telliks tihedamini. Aga sellest vaimustusest ma aru ei saanud. Võibolla pean veel õppima nautima neid. Igatahes, sõime seal mere ääres austreid punases valguses ja hakkasime koju minema. Autosse saime ikka päris pimedas istutud, õnneks auto oli pargitud kohe turu ette, kus üks mees valvas autosid. Päris tihti oli seal nii, et turvamehed olid mingid suvalised tänavalt, kes hoidsid väidetavalt autodel pilku peal ja selle eest neile poetati mõned sendid. Koju oli meil sõita äkki ca kilomeeter või nii. Olles sõitnud 400m ära pimedal tänaval (tänavalgustust sellel lõigul polnud) panin tähele, et ees on helkurvestis härra keset teed, kes andis peatumismärguande. Kuna kiirustasime koju, sest Remi uneaeg oli kohe-kohe käes, siis esimene mõte oli, et “no mis nüüd, ma ei ületanud ju kiirust, palun teeme nii, et saame asjad ruttu aetud”. Pidurdasin hoo juba päris kinni, äkki nii 5..10km/h oli veel hoog sees, kui järsku peatumismärguande andnud politseinik hakkas autole lähenema kiirel sammul. See hetk sain ka aru, et midagi on valesti, ka tagant hakkas keegi autole lähenema. Olles ca nädal varem politseiniku poolt kinni peetud (millest oli juba juttu) ning näinud milline politseiniku vest ja vorm päise päeva ajal on, sain aru, et härrad, kes autole lähenesid ei olnud päris kindlasti politseinikud. Aga politseinikke imiteerisid nad kottpimedas enda helkurvestide ja käemärkidega väga hästi. Pikemalt mõelda seal polnud midagi, andsin kohe gaasi ja sõitsin minema. Järgi nad ei tulnud, aga veidi mõtlema panev oli see ikka. Tuletas jälle meelde, et tuleb ettevaatlik, vahepeal olime juba niivõrd mugavaks muutunud seal.
Knysna asub väga suure rahvuspargi piiril ning sealses lopsakas looduses käimine ongi üks põhilisi tegevusi mida seal tehakse. Hommikul läksime tiirutasime ja jalutasime natuke linnas, ühte linnaparki oli tehtud ka botaanikaaed ja enamuse ajast veetsime Remiga seal erinevaid taimi nuusutades. Lõunauneks läksime koju ja peale lõunaund läksime ühele päris matkale, mis pole väga tuntud, asus 30. minuti autosõidu kaugusel kodust. Jõudes sinna oli matkaraja alguses veel vist üks auto, seega inimtühi. Tee, mis sinna viis oli pikk looklev kruusatee läbi paksu metsa ja ka seal polnud väga teisi autosid. Hakkasime rada kõndima ja tegu oli konkreetselt metsarajaga. Umbes poole tee peal hakkasime erinevaid imelikke junne tee peal nägema, tegin neist pilti ja tegime nalja, et tegu on leopardiga. Ahjaa, see park ei ole klassikaline “rahvuspark”, kus elavad lõvid ja elevandid. Tegu on rohkem nagu Lahemaa rahvuspargiga – lihtsalt riiklikult kaitstud mets, kus mõned vabad isendid veel elavad. Lõvisid ja elevante mitte. Igatahes, pool rada tassisin matkakotis mina Remi ja lõpu tassis Teele. Teele sai muidugi juhuslikul kombel nii õnnetul hetkel Remi, kust alates oli ca 300m kõrguste vahe mäest üles kõndida. Matk oli ise selline..mitte väga eriline. Oli ilus, lõpus olid ojad, aga üldiselt nagu kõnniks tihedas metsas. Samas ma olin pikalt trassil sõites vaadanud neid lopsakaid metsi ja teada tahtnud, millised need kohalikud metsad seest välja näevad ja see sai tehtud ning uudishimu rahuldatud. Hiljem guugeldades saime teada, et antud piirkonnas liigub palju metsikuid leoparde, mitmed on jäänud ka taluhoovides olevatele turvakaameratele. Võrdlesin minu tehtud junnide fotosid leopardi junnidega ja oli tõesti sarnane. Igatahes päris kõhe, et niimoodi üksinda seal rajal käisime. matk ise oli äkki 3…4h ja ühtegi teist inimest kogu selle aja jooksul ei näinud ega kuulnud, parklasse tagasi jõudsime kui oli juba peaaegu, et pime ja meie auto oli seal ainus.
Järgmine päev otsustasime tagasi sõita Botlierskopi poole ca 45minutit, et teha läbi üks Lõuna-Aafrika kuulsamaid matku. Matk ise kestis umbes 4…5h, mina tassisin Remi sinna ja Teele tagasi. Rajale saamisega oli igavene häda (seal peab RMk radade kasutamise eest maksma, iga raja algul on üks putka ja tavaline tasu oli 10..15eur inimese kohta), sest antud putkas polnud internetti ja seetõttu ei saanud kaardiga maksta. Pidin kõndima tagasi parklasse 500 meetrit, et võtta autost sularaha. Kuna antud neiuga, kes pileteid müüs saime normaalselt jutule, siis ta lubas meile erandi teha ja ütles, et ma võiks autoga sõita ta putkani, et ei peaks 500 meetrit tagasi kõndima. Olime ainus auto, kellel lubati nii parkida. Miks meile selline erand tehti – ei tea, võibolla Remi sümpatiseeris talle. Igatahes rada jooksis täpselt jõe ääres, algas mõnusal laugel teel, nägime rajal erinevaid papagoisid, paaviane jne. Siis läks tee kaheks – üks viis otse teisele poole jõge (üle jõe pidi parvetama, sellest hiljem), teine rada pidi jõge ületama hiljem üle silla. Kuna Remi oli matka-seljakotis otustasime silla variandi kasuks, kahjuks. Noh, ei olnud hea mõte. Tee läks väga raskeks, vahepeal pidi mingitest puudest kinni hoidma, et tasasel mudasel nõlval turnida jne. Lõpuks see sild, mida meile infostend reklaamis, ei olnud midagi muud kui madalama veetasemega piirkond jões. Tossud pidi ära võtma, õnneks olid lühikesed püksid, ja siis Remi seljas läbi selle jõe sumpama. Teine pool jõge oli kena laudtee, mis viis välja suurte (VÄGA suurte, võiks öelda isegi kaljudeni) kivideni kuhu voolasid kosed. Tegime seal väikese peatuse, ma käisin ainsa inimesena ka ujumas (mis vist polnud kõige parem mõte, sest kivid olid libedad ja vesi külm) ning tulime tagasi. Tagasi tulles otsustasime kasutada parve, mis oli ka omamoodi huvitav kogemus. Parv oli mõlemale poole kallast kinnitatud köiega ning ise pidid ennast üle tõmbama köite abil. Mahutaski parv vast 2…3 inimest, seega ruumi seal polnud palju. Remi oli mul seljas, ma sikutasin köit ja Teele filmis seda. Parv oli ise üsna stabiilne, ma ütleks, et ohutum oli parve kasutada kui alternatiivset mudateed mööda ronida. Peale matka läksime lähedal asuvasse linna, kus lõunasöögiks tellisime kahe peale pool kilo hiidkrevette koos friikatega ja sättisime koju tagasi. Mereande seal osatakse teha. Ahjaa, tee peal käisime ka ühes kõige külastatumas vaatepunktis kogu selle marsruudi peal – nimelt seal voolas jõgi nii, et moodustus nagu Aafrika kaart. See oli täiesti mõttetu koht, olime seal umbes 15 sekundit. Viimane hommik käisimegi vaatamas mainitud rikaste inimeste saart, võtsime ühe kohvi ning hakkasime edasi liikuma.
Kokkuvõttes linn ise oli võrdlemisi igav, samas igapäev oli mõni põnev seik (oli see tõesti leopardi kaka? parvetada remiga üle jõe ning politsei-imiteerijad) ning igav kordagi polnud. Kõik mis tahtsime teha saime tehtud.