Addo Elephant National Park

Peale surfamist Jeffrey’s bays oligi käes plaanitud tipphetk – safari Addos. Nagu eelnevalt mainitud hakkasime peale surfamist sõitma Addo poole ja ees ootas poolteist tundi sõitu. Kuna Addos endas korraliku toidupoodi pole ja me plaanisime seal olla 4 ööd oli plaan käia tee peale jäävast linnast toidupoest läbi ja haarata kaasa nelja päeva toit, snäkid, joogid jne. Üsna suvaliselt pakkus google, et mugavalt jääb meile tee peale Spar (nagu kohalik Selver, moodsad ja suured ja puhtad poed) asulas nimega Motherwell. Well..kuigi selleks hetkeks me olime näinud igasugu vaesust lähemalt ja kaugemalt, meid oli üritanud kinni pidanud võlts-politsei, olime langenud tänavapetistega vestlustesse, meid oldi tänaval jälitatud ja toitu nurutud, siis Motherwelli külastuse kogemus on vist tagantjärgi ikka kõige jubedam asi mis meiega juhtus seal juhtus. Motherwell on siis üks spetsiaalselt mustadele loodud linn, kuhu kunagi pandi “jalust ära” vaesem ühiskonna grupp. Täpsemalt öeldes Motherwelli lugu on isegi aste kõrgem – kunagi loodi üks spetsiaalne linn mustadele ja need mustad, kes seal ei saanud hakkama, nendele tehti omakorda linn. Ehk getole loodud geto. Alguses sõitsime Motherwelli sisse ja ei osanud väga midagi arvata – vahest ikka sattusime kahtlastematesse linnaosadesse, eeslinnad olid tihti suurtematel keskustel vaesemad jne ning lootsime, et kohe saab kõik läbi ning olukord läheb paremaks. Aga ei läinud, läks aina hullemaks. Motherwell on pindalalt Lasnamäest väiksem 20% ja seal elab peaaegu 50% rohkem inimesi, kui Lasnamäel. Aga erinevalt Lasnamäe üheksa kordsetest majadest on seal kõik majad madalad ühekordsed hurtsikud, nii et asustustihedus on väga väga tihe. Tänavatel vedeles praht, kõnniteid polnud, kohati olid majad ehitatud mis iganes ehitusmaterjal parasjagu kätte oli juhtunud – eterniit, papp jne. Kuidas need autod seal üldse sõitsid – ei tea, sest paljude autode puhul oli näha, et need olid palju avariisid näinud ning nende parandamisel oldi väga loomingulised. Mitte ühtegi mitte-musta inimest ei näinud, statistiliselt on seal ka 99.2% elanikest mustad. Panin mitu korda tahavaate peeglitest tähele, et meie autole vaadati ja näidati näpuga järgi. Lõpuks me jõudsime Motherwelli “südamesse”, kus pidi ka asuma meie pood (kuhu me ilmselgelt ei läinud) ning seal läks liiklus väga aeglaseks. Lõpuks saime sealt ära, aga igakord, kui midagigi imelikku toimus (keegi pööras ette järsult, suvalisest kohast hüppas jalakäija välja, midagi kummalist tehti), siis esimene mõte oli, et kas nüüd hakkas meie rööv pihta.
Poodi me ei jõudnudki seal ja sõitsime otse Addosse välja lootes tee peal mõnd muud poodi külastada. Ühe poe leidsime, aga sealne valik oli nii halb, et ei ostnudki midagi. Tegu oli ka muidugi külapoega.

Aga Addo National Elephant Park’ist. Tegu on LAVi kolmanda kõige suurema pargiga, pindalaga üle 1500 ruutkilomeetri (võrdluseks Läänemaa on 1800 ruutkilomeetrit) ning nagu nimi ütleb, siis selle suurimaks tõmbenumbriks on elevandid. Park jaguneb erinevateks vähem ja rohkem turistidele avatud sektsioonideks ja meie ööbimine asus pargis sees ühes kõige rohkem suletud sektsioonis. Rohkem suletud, siis selles mõttes, et antud ca 200 ruutkilomeetrisel alal asus ainult kaks ööbimiskohta (üks riiklik ja teine eraettevõtte) ja sinna alale tohtisidki sõita ainult nendes keskustes peatuvad inimesed, keda kokku oli ca 30 ringis. Tee meie ööbimiskohta viimasest kontrollpunktist oli ca 5…6km ja tee oli väga ilus, läks üles-alla läbi järskude kruusaste nõlvade ning lõppes see kõik ühe mäe nõlva ääres, kus asus meie “küla”. Küla oli eraldatud ümbritsevast pargist elektrikarjusega (mis meenutas küll rohkem kõrgepingeliine, sest “vastasteks” olid ikkagi elevandid, ninasarvikud, pühvlid jne) ning automaatse ise sulguva autoväravaga. Külas oli ka külavaht, kellega ma sain üsna hästi jutule ja tänu headele suhetele saime nii mõnegi probleemi hiljem lahendatud mitte-ametlikult. Meie maja oli kõige uhkem maja, kolme magamistoaga ja suure terassiga, kus oli grill ja bassein ning see kõik oli vaatega orule. Orus kõndisid ringi ninasarvikud, metssead, pühvlid, erinevad antioloopid jne. Reegel oli, et laagri väravad pannakse kinni kell 18:00 (päikeseloojangu ajal umbes) ja peale seda enam sisse-välja liikumist ei tohtinud olla. Hommikuti avati väravad kell 6. Teel koju nägime tihti erinevaid suuri antiloope, elevante jne. Näiteks ükskord pidime väikese peatuse tegema ja ootama, sest tee peal ees oli täiskasvanud isane pühvel. Nagu mainitud, siis park oli jagatud erinevates segmentideks ning selleks, et saada meie ööbimiskoha võti (ja teha check-in) pidime käime ka põhilises turiste teenindavad keskuses – saime sealt võtme ning juhendi, kuidas me saame sõita enda koju. Kuna saadud suuline juhend oli mõnevõrra ebatäpne, siis lõpetasime enda renditud Hondaga teedel, mille jaoks Hondad polnud kindlasti loodud ja kaugelt “ametliku” tee pealt väljas. Ahjaa, parkides ei tohi ametlikelt teedelt välja minna. Selle eest on väga karmid karistused, st üldiselt võetakse ära pargipilet ja visatakse ööbimiskohast välja. Õnneks keegi meid ei näinud (ja tegelikult meil oleks olnud üsna hea põhjendus ja klappiv jutt, miks me sellises kohas olime) ja lõpuks jõudsime ööbimiskohta. Pargi keskuses oli väike toidupood (kus müüdi suveniire ja parajalt ülehinnatud toidukraami), üllatavalt talutava hinnatasemega restoran ja väike muuseum-näitus. See oli ka ainus koht kogu pargi peale (mõningaste eranditega), kus tohtis autost väljuda. Pargis ei tohi autost elementaarsetel põhjustel väljuda (lõvid, leopardid, pühvlid, elevandid, ninasarvikud jne kõndisid seal vabalt ringi), va mõned vaatepunktid, kus see oli lubatud. Aga ka nendes väljumispunktides oli kõikjal kirjas, et väljumine omal vastutusel. Ahjaa, minnes esimest korda koju, siis kontrollpunktis uurisime ka kohalike toidupoodide kohta. Valikus oli kaks toidupoodi – üks oli lähemal ja rohkem kohalik ja teine kaugemal ning moodsam. Lähema poe ainus häda olevat see, et antud linnas käis parasjagu mäss ja kontrollpunkti töötaja ütles, et mässu üheks põhjuseks on pargiga seotud asjaolud (pargi töötajate ja kohalike elanike vahel oli vist miski konflikt mingisuguste “hüvitiste” pärast kuidas maad kasutatakse vms) ning töötaja meil, kui pargikülastajatel kindlasti ei soovitaks hetkel oma nina sinna pista. Teine pood asus aga täpselt teisel pool parki, täpselt risti läbi. Seega otsustasime, et järgmine päev ongi paras ettekääne sõita park kohe risti läbi ning käia osta poest omale mitme päeva toidu varu. Kokku oli see peaaegu 50km sõitu aga kuna suur osa teest oli kruus, tee peal tegime mitmeid erinevaid peatusi, et loomi vaadata jne siis see seiklus võttiski terve päeva ära. Sinna sõit võttis umbes 3.5 tundi ja tagasi tulime kiiruga 2.5 tunniga.
Nagu öeldud, siis meie pargivahiga sain ma jutule ja tema andis ka soovitusi, kus mul on parim šanss lõvisid näha. Lõvisid oli kogu pargi peale vaid mõned ning nende nägemine oli üsna haruldane. Õnneks eelmise. Kahjuks asus see parima šansiga koht üsna kaugel meie kodust ja parim aeg lõvisid näha pidi olema varahommikul, kui ei ole veel palav ja nad peavad jahti. Mulle selgitati ära, kuhu kogunevad hommikul antiloopid ja kuhu seetõttu kogunevad ka lõvid. Panin äratuse kella 5:45ks, haarasin kaasa pudeli vett ja mõned energiabatoonid ning asusin uhkes üksinduses sõitma. Teised jäid koju magama. Hommik pargis oli tõesti ilus – paks udu hakkas vaikselt hajuma, loomad olid uskumatult aktiivsed ja jooksid ringi jne. Teel kohta, kus oli näha lootust lõvisid, tegin ühes ristis vale pöörde ning olles seda 50m peale pööret taibanud otsustasin, et tagurdan õige tee peale tagasi. Paremal oli põld ja vasakul põõsad-võsa. Tagurdasin ja järsku käis tohutu pauk, ehmatasin ning nägin, kuidas autole oli põõsast ette hüpanud antiloop. Antiloop kukkus löögist pikali, mul tekkis päris suur hirm ta pärast ja mõtlesin mis nüüd saab. Järgnev ei ole välja mõeldis – antiloop tõusis graatsiliselt püsti, tuli jalutas rahulikult minu akna juurde, vaatas mulle otsa silma ja ta pilgust suutsin ma välja lugeda vaid solvunut süüdistust minu suunas “tõbras!”. Peale seda läks teisele pool teed, samast põõsast jooksis välja ka üks rebane, läks antiloobi juurde, vaatasid mõlemid veel mulle otsa, ja koos nad läksid minema. Antiloop ei longanud, kusagilt ta ei veritsenud, kõik oli justkui korras. Ma tagurdasin peale seda VÄGA ettevaatlikult kohani kuhu tahtsin jõuda ja sealt veel natuke edasi, et olla täiesti lagedat platsi ja tegin suurest ehmatusest ise vea – läksin korra autost välja, et näha, mis autost saanud on. Koht oli küll keset lagendikku ja nähtavust oli igas suunas vähemalt 40m, aga siiski – võibolla oleks pidanud auto kontrollimise edasi lükkama. Igatahes, pagasniku luugis oli mõlk ja tagumises põrkerauas oli ca 50cm pikk läbiv mõra. Nii, et see oli siis neljas avarii selle reisi jooksul, mis oli kestnud ca 2.5 nädalat selleks hetkeks. Mis seal ikka, loom kõndis omal jalal minema, midagi enam teha ka polnud nii, et ma ei lasknud ennast sellest intsidendist väga häirida ja otsustasin jätkata sõitu lõvisid otsima. Tegu oli ka hea meeldetuletusega, et piirkiirused (pargis oli maksimaalne kiiruspiirang vist 40km/h) on põhjusega ja kuigi tagurdades ma ilmselgelt ei sõitnud kiiremini kui 15..20km/h, siis vaatamata sellele juhtus avarii. Lõvisid ma kahjuks ei näinud, nägin mõnda pühvlit, sigu ja ilusat loodust. Kokku otsisin neid vast 3h ja peale seda läksin koju tagasi hommikust sööma. Kodus rääkisin tuttavale pargivahile, mis juhtus – olin ikkagi antiloobi pärast mures ja tundsin ennast jube halvasti selle pärast. Ta küsimus oli “kas keegi nägi mis juhtus?” ning saades teada, et ma olin ainus inimene kilomeetrite raadiuses, ta naeratas ja ütles “ära muretse, antiloobiga on kõik hästi, nad on tugevad. Ärme lihtsalt teistele räägi, las see jääda saladuseks :)”.
Teisel täispika päeva veetsime lihtsalt mõnusalt ringi sõites, loomi vaadates. Loomadest, kes seal elavad – pühvel, elevant, ninasarvik, lõvi, leopard, antiloobid, sebrad, tüügassead, hüäänid, jaanalinnud ning üks väga haruldane põrnikas. Mitmes kohas olid tee peal väljas sildid, et kui põrnikas ületab teeb, siis tal on eesõigus ning autod jäidki seisma kui põrnikas oli teel. Nagu juba mainitud, siis park on tuntud elevantide poolest ja neid oli tõesti palju. Üldiselt neid võis kohata igalpool, aga olid mõned kohas, kus elevandid kogunesid suurte karjadena, ikka 50+, võib olla isegi sadakond, elevanti korraga. Mainitud loomadest jäi meil nägemata ninasarvik ja lõvi. Ninasarvikud käisid mitu korda meie kodu ümber, aga alati täpselt, siis kui meid parasjagu kodus polnud 🙂 Iga auto vastutas ise enda turvalisuse eest ning esimene õhtu küsisime kohe pargivahtidelt järgi, mis on elementaarsemad kehakeele signaalid, mida peaksime jälgima ning kiiresti tehti selgeks kahe kõige ohtlikuma looma – pühvli ja elevandi – käitumine. Ausalt öeldes oli natuke kõhe küll autoga elevantide vahel sõita. Teisel päeval poodi minnes juhtus näiteks olukord, kus sõitsime rahulikult mööda teed ja järsku tuli põõsast välja elevandi perekond ja kõndisid otsejoones mööda teed meile vastu. Kuna meile öeldi, et järsult ei tohi põgeneda (elevant võib hakata instinktist taga ajama) ja otse vastu ei tohi ka loomale sõita (see imiteerib tema jaoks olukorda nagu keegi üritaks temaga hakata mõõtu võtma), siis lõppes see sellega, et me rahulikult (kiiruse järgi rahulikult, sisimas oli ikka hirmus, sest polnud varem midagi taolist kogenud) tagurdasime nii 400m elevantide ees kuniks nad keerasid lõpuks põõsasse. Üldiselt üritasime distantsi hoida ja olime pigem konservatiisema suhtumisega. Märgid, mis näitasid kindlalt looma ärritumist olid näiteks kõrvadega tugevalt lehvitama hakkamine, otsa vaatamine ja pea raputamine, jalaga vastu maad trampimine ja otseselt auto poole sööstamine. Viimane on siis üsna üheselt mõistetav ka harimata inimesele, teised märgid tegelikult niivõrd loomulikud ei olegi. Ühe korra suutis Teele ka üht elevanti ehmatada, nimelt seisime rahulikult elevandi perekonna läheduses ja elevandid hakkasid järsku ikka väga lähedale tulema autole, ikka nii mõte meetri kaugusele ja Teele tahtis sealt minema sõita, aga auto oli neutraalse käigu peal. Kuna auto liikuma ei hakanud ja Teele korraks ehmatas selle peale, siis ta andis kõvemini gaasi, mille tulemusena auto mootor tegi kõva häält ja lähedal olnud elevant ilmsegelt ehmatas ning võpatas. Õnneks läks ta ehmatuse peale eemale meist. Alates sellest hetkest hakkasime ka ennetavalt jälgima, et autol oleks käik sees, kui olukord hakkas veidi imelikuks kiskuma. Ahjaa, teise päeva õhtul oli õnn ka hüääni näha. Igavene pirakas oli. Olime just koju sõitmas, kui ühes vaatepunktis tegime peatuse, väljusin autost (seal oli mitmeid inimesi veel autodest väljas ja tegu oli kohaga, kus oli autost väljumine lubatud) ja nii 150m kaugusel oligi hüään.
Kolmanda päeva hommikul tahtis Teele minna lõvisid otsima nii, et tema ärkas varakult ja läks üksi mainitud piirkonda. Ka tema kahjuks ei näinud. Minnes ise kodust ära palus meil külavanem õlut tuua, rahast me keeldusime, aga kuna keskusesse me sattusime, siis tõime talle kaks õlut sealt.
Neljanda päeva hommikul otsustasin anda veel ühe võimaluse ja läksin uuesti lõvisid otsima varahommikul. Lõvisid kahjuks ei näinud, aga need varajased ärkamised ja rikkumata looduses karges hommiku õhus ringi sõitmine oli juba iseenesest kõike väärt.
Viimase päeva hommiku veetsime Remiga rõdul päikese käes ning loopisime erinevaid kive meie basseini, mis talle väga huvi pakkus. Ilm üldiselt oli soe, konditsioneer oli koguaeg sees. Kusjuures konditsioneeridega pidi olema loomade läheduses ettevaatlik, sest auto lülitas selle vahest ootamatul hetkel sisse ja nendel hetkel ta tegi päris hirmsat häält ning oli täiesti ilmselgelt näha, et see ehmatas suurt elevanti.
Kohe esimene õhtu ka hoiatati meid maja ümber luusivate ahvide osas. Toitu ei tohtinud välja jätta, sest ahvid tulevad varastavad selle kohe ära. Toitu me välja ei jätnudki, aga esimene hommikul ärkasime selle peale, et terve rõdu oli ahve täis ning nad sõid grillsüte sisse kukkunud toidujääke. Remile iseenesest väga meeldis, pargis sees liiklus oli olematu ning meie kiirus niivõrd madal nii, et kui me just ei plaaninud pikemat sõitu, siis Remi mängis tagaistmel lahtiselt, vaatas aknast erinevaid loomi jne.
Õhtuti grillisime ning vaatasime taevast. Kuna valgusreostust sügaval pargis polnud ja olime teisel pool ekvaatorit, siis Linnutee oli väga selgesti ja ilusti näha. Üks mõnus asi kogu selle perioodi jooksul oli veel, et seal puudus internet, mis sundis meid olema rohkem hetkes ja ei olnud erinevaid segavaid sõnumeid. Õnneks läks üks õhtu isegi elekter ära nii, et ainus variant süüa teha oligi keset savanni tähistaeva all grillida ja veini juua.
Kokkuvõttes meile meeldis Addos kõik ja sisuliselt kogu park sai läbi sõidetud.

Mõned videod alguses.