Kitzski
Sellest, kuidas Jasperiga Viini jõudsin läbi kohtade ja riikide, mida polnud algses plaanis kirjutan varsti. Kuna tegin albumi juba ära, siis tahtsin Austria mägedes olnud juba üles laadida…
Igatahes, 9. märtsi hommikul hakkasin sõitma Viinist Munichi, et võtta Teele lastega peale. Peale 4h sõitmist kohtusin nendega lennujaamas ning sõitsime ühe korraga (okei, korra pidime ka tankima) kohe Austria väikesesse külla, mis asus meie valitud suusakeskuse lähedal. Ööbimine oli meil ühes kohalikus farmis, mille omanikud olid enda talu kõrvale ehitanud väikese maja kolme korteriga. Kuna põhiline eesmärk oli suusatamine, siis maja saigi valitud selle järgi, et lähedal asuks mõni suusakeskus, mis oleks ka kõrgel (sest hooaja lõpp on ikkagi ja madalamal asuvates keskustes hakkab lumega juba kitsaks minema). Mõtlesime ja valisime pikalt, kus olla – kas olla mõnes suusakeskuse külas, kus on poed, baarid, restoranid jne või kusagil mujal ja lõpuks otsustasime olla täiesti eemal tsivilisatsioonist. Esimene õhtu korterisse jõudes oli maja ees põllul kaks metskitse. Lõppude lõpuks olime valikuga väga rahul – farmis peeti lehmi, kanu, küülikuid, vabalt jooksid ringi kassid ja koerad. Pererahvas ise oli sõbralik ja kutsusid meid lauta ja näitasid kuidas miski töötab (nt Remile õpetati kuidas osa lüpstud lehma piimast vasikale anda jne), lasid meil seal üsna vabalt ringi käia ja rääkisid üldse elust ja olust (et tegu oli mitmenda generatsiooni farmeritega sealt regioonist, hetkel 15 aastane peretütar õpib kusagil internaadis mis on põllumajanduskallakuga jne). Remi lemmik antud kohas oli kõige suurem lehm, sest tal oli väga suur keel, millega tal õnnestus paar korda isegi Remist üle tõmmata. Kuna see ööbimine asus suurest teest eemal, siis oli seal laste ja Jasperiga väga mugav. Õue minnes ei pidanud alati muretsema, kas Jasper on kindlalt rihma otsas, ei pidanud muretsema, et keegi auto ette ei jookse, maja ees oli tohutu põld kus sai ringi joosta jne. Lisaks oli maja taga omanike laste mänguväljak, mida lubati lahkelt kasutada. Sisuliselt päevad nägidki välja nii, et hommikul läks üks meist mäele ja teine oli lastega kodus. Lastega kodus olles olid päevad väga aeglased ja kõik päevad olimw sisuliselt hommikust õhtuni õues, toas käisime vaid süüa tegemas ja söödudki sai tihti terrassil. Kaks korda käisime ka Remiga 500m kaugusel olevas farmipoes, kust ostsime kohalikku vorsti ja juustu ning kui Arlo magas siis pidasime pikniku. Ilm orus olevas külas ja üleval keskuses oli nagu öö ja päev. Orus käidi mõni päev lausa t-särkide väel, üleval oli jäine, külm, tuuline, meetrite kaupa lund jne, kusjuures kõrguste vahe oli vaid ca 800 meetrit. See keskus ise oli üsna suur, kokku oli väidetavalt avatud ca 250km pikkuses radu. Meil mõlemil oli kokku 3 täispikka mäepäeva ja sisuliselt jõudsime kõik rajad ka läbi sõita. Kuna keskused on ikkagi üsna suured, siis mõlemad tegime nii, et esimene päev sõitsime kodu lähedal, teine päev sõitsime autoga keskuse teise otsa. Teisel päeval oli hommikul väga paks udu, nähtavust oli ehk mõnikümmend meetrit (sellest on ka video hiljem) ning mul õnnestus ka korraks ära eksida ning rajalt välja sõita. Et midagi on valesti sain aru, siis kui nägin lume peal suusajälgi, mis iseenesest polegi midagi väga kummalist suusakeskuses, aga nende jälgedega oli selline probleem, et neist oli arusaada, et inimene on liikunud mäest ülese, mitte alla. Keskuses, kus on lift. Ja siis ma hakkasin ka kahtlema, et kas olen ikka õigel teel ning kui kuulsin läbi udu, et teiste inimeste hääled liiguvad minust diagonaalselt mööda, siis otsustasin, et on aeg hakata enda jälgede järgi üles tagasi kõndima. Ning 5..10min hiljem leidsin õige raja üles ja nentisin fakti, et see oleks ikka täitsa halvasti võinud lõppeda kui oleks mööda vale mäe külge alla sõitnud ning lõpetanud kusagil orus kus pole tsivilisatsiooni või oleks järsku rajast saanud kalju vms. Et lihtsalt aimu anda, kui suurtel aladel need keskused on siis järgneval kaardil punktist A punkti B jõudmine ilma ühegi puhkepeatuseta või jokutamiseta oli ainuüksi 2.5h.
Ning kui arvestada, et pärast on vaja ka 2.5h tagasi sõita, siis saigi tõsiasjaks fakt, et ilma autoga mööda teed keskuse teise otsa sõitmata kogu keskust läbi ei jõua sõita. Kolmanda mäepäeva veetsime mõlemid jälle enda kodu lähedal olevas osas – päike säras, soe oli, inimesi väga polnud, kõik oli ideaalne.
Kokkuvõttes jäime ööbimise ja kohaga ja suusakeskusega ja omanikega tohutult rahule. Ahjaa, Jasper oli ka kõigi lemmik. Lisaks meile ööbis samas kohas ka seltskond ungarlasi, kes igakord maja ette autoga sõites esimese asjana tulid Jasperi juurde ja hakkasid teda paitama. Viimastel päeval, kui ungarlased saabudes tegid oma mersu mikrobussi külje ukse lahti ronis Jasper juba ise neile autosse, mille üle kõigil oli väga hea meel.
Need pildid on vaid telefoniga tehtud, kaamera pildid panen hiljem:
Eraldi link piltidele:
https://lightroom.adobe.com/shares/911bb2fb29764b16a9337c667fa40214