Plan de Coronez -> Veneetsia

Tee Plan de Coronezist Veneetsiasse oli esimene, kus hakkas kohale jõudma, kui pikad on vahemaad ja kuidas tegelikult lastega sõitmist tuleb planeerida. Nimelt kaardilt kiirelt järgi vaadates Alpidest Veneetsiasse tundub, et võiks olla kiviga visata maa.

Kui ma aga panin kaardile ka kaks kohta, mis jäävad suuremal või vähemal määral tee peale, siis sai selgeks, et Plan De Coronezist Veneetsiasse sõitmine võtab aega vähemalt 6 tundi (ilma nendeta oleks olnud veidi üle 4 tunni).

Seega otsustasime, et sõidame selle laste vaimse tervise (ja sellest tulenevast ka meie endi vaimse tervise) huvides kahe päevaga läbi. Esimene päev sõitsime ainult mööda käänulisi mägiteid. Ma teadsin, et Itaalia on mägine, aga ma ei olnudki kunagi teadvustanud KUI mägine ta on. Konkreetselt püstloodis seinte vahel sõitsime sadu kilomeetreid järjest ning teel sai ka tehtud kiire metsamatk jalgade sirutamiseks. Esimese öö veetsime kohas nimega Ferlte, kus olime ühes väga retro korteris. Kõik oli väga retro. Rõdult nägime vana kirikut. Järgmisel hommikul käisime hommikusööki otsimas ning saime teada, et siinkandis ongi hommikusöök reeglina üks väike croissant ning tass espressot. See oli ka esimene linn, kus nägime seda Itaaliat nagu oleme harjunud nägema piltidelt – kitsad ja käänulised tänavad, autod on täiesti kinni parkinud üksteist, manööverdamine käib sentimeetri täpsusega, vabu parkimiskohti lihtsalt ei ole ja kui isegi mõni on, siis mõõtudelt sobiks sinna mõni täitsa pisike auto. Lisaks klassikalised kividest ehitatud vanalinnad, kirikud kellatornidega, mägised tänavad jne.J ärgmisena jäi tee peale koht nimega Monte Grappa, mille otsas on suur monument/mausoleum jms maailmasõdades hukkunute mälestuseks. Nimelt Monte Grappa mägi oli see koht, kus Itaalia peatas lõpuks Austria-Ungari pealetungi. Austria-Ungari oli läbi murdnud kõikidest Alpides olevate kindlustustest ning Monte Grappa oli viimane tugev kants. Tegu ongi sisuliselt viimase mäega Alpides, peale mida algab Veneetsia lauskmaa, mille kaitsmine oleks olnud väga raske, kui Monte Grappa oleks langenud. Mäe otsas oli väga paks lumi, 10 minutit sõitmist ja väljas oli +20 kraadi ning jõudsime linna nimega Asolo, mis oli üks esimesi vanalinnu, mis meile päriselt meeldis – oli soe, jõime kohvi, sõime jäätist, päike paistis. Plaan oli veel teisel päeval minna kohta nimega Treviso ja süüa seal tiramisu kooki (mis on sealt pärit), aga kuna ajaga läks nii nagu läks, siis otsustasime selle vahele jätta ja sõita otse Veneetsiasse. Kokkuvõttes – kaks päeva sõitmist. Esimene päev olid ainult mäed, teine päev espressopeatused ja edasi sõitmine. Ning teise päeva õhtul jõudsimegi Veneetsiasse. Kohta, mille kohta me kogu aeg arvasime, et meie sinna ei hakka minema.

Pildid:

https://lightroom.adobe.com/shares/ba0e4b7f00c049c4a426678a2ba82d0b

Või siin: