Aberdare, Keenia

Huvitavaid fakte pole (viitsinud otsida), kui siis nii palju, et Aberdare mägedes peitsid ennast MauMau ülestõusu ajal Keenia vastupanuliikumise juhid.

Nairobis tundsime, et nüüd on linnadest siiber ja otsustasime sõita maale puhkama. Sihtkohaks sai üks väike küla, mis asub Aberdare metsa külje all. Kuidas sellise varjatud koha leidsime – vajutasin suvalisele kohale kaardil, seal asus üks(!) ööbimiskoht ning guugeldasin kiirelt ega piirkonnas pole miskeid rahutusi või muid peletavaid nähtusi. Seal bookisime 5 ööks toa ühte hotelli/lodge’i, kus kokku oli umbes 15 tuba. Esimesed neli ööd olime ainsad külalised, viiendal ööl toimus seal omaniku suguvõsa kokkutulek.

Maja oli uhke aga päevi näinud, tekkiski tunne nagu oleks suvilas. Iseenesest kõik töötas enamvähem nii, nagu pidi, aga ega me vingu, tegu oli ikkagi maale minemisega, igakord ei peagi saama sooja veega pesta. Piirkond ise oli väga mägine ja kõrge (2200+ meetrit), ekvaatorist umbes 60km lõunas, kogu ala oli kaetud järskude V-kujuliste mägede-orgudega ning põhiliselt tegelesid kohalikud teelehtede korjamisega. Päeval oli päikese käes VÄGA palav, õhtuti läks nii külmaks, et joped panime selga ning kaminasse tehti tuli. Nägin ka kohalikke mütsi ja talvemantliga. Tihti sadas ja kui sadas, siis sadas korralikult. Üldiselt hakkas sadama 4…8 vahel õhtul ning sadu kestis mõned tunnid. Internet pidi seal olema, aga polnud. Iseenesest sellest poleks hullu olnud, aga probleemiks oli see, et
a) me ei saanud enam üle interneti helistada, meil oli vaid mobiilse interneti SIM-kaart;
b) meil polnud järgmist hotelli, et sealt edasi kuhugi liikuda, ja seda ei saanud ka kinni panna;
c) meil polnud ka plaani, mida edasi teha; idee oli, et seal külas olles guugeldame mis edasi.
Interneti õppisime lõpuks lugema nagu merd – pärast lõunat selge ja kergelt tuulise ilmaga oli kõige kindlama peale minek. Delfi avanes parematel aegadel isegi vaat, et 8 sekundiga.

Üks pruunist mudast autotee seal oli, mida kasutasid kaks korda päevas teelehtedele järgi tulevad autod; tänavavalgustust polnud, mis öösel tuppa paistaks; autod ei reostanud õhku; peale päikeseloojangut polnud enam midagi näha, vaid rohutirtsud ja eemal vuhav mägijõgi kostus rõduni. Õhk oli väga puhas. Kui keegi on lugenud Karen Blixeni “Out of Africa”, siis samasuguses piirkonnas (umbes 150km eemal) toimus ka raamatu tegevustik. Filmi pole näinud, ei oska kommenteerida. Elu oli täpselt selline, nagu National Geographicust on tutvustatud: naised värviliste riietega, väiksemad lapsed jooksevad niisama ringi, vanemad lapsed karjatavad kitsi ning tegid vilesid, täiskasvanud inimesed korjasid põldudel selja peal olevatesse hiiglaslikesse korvidesse tee lehti või istusid niisama.

Ja nii me seal siis olime uhkes üksinduses. Tõsi peale meie oli kompleksis kokk, teenindaja, aednik ning turvamees. Süüa tellisime nii, et läksime ütlesime “täna sooviks 19:30 palun üks kala friikatega ja veis riisiga”. Nõnda need päevad veeresid: mõni päev käisime omapäi jalutamas, siis käisime giidiga lähedal asuvas metsas elevante otsimas. Kõik lubasid, et kindlasti on elevandid: “nad on alati seal”, aga nagu arvata, siis neid polnud. Vähemalt oli põnev ronida läbi vihmametsa ja üle nõlvade. Siis hängisime terve päeva rõdul, vaatasime, kuidas järskudel nõlvadel teed korjatakse ning lehmad ammuuvad kaugustes, linnud üksteist taga ajavad ja lugesime raamatuid, kiikusime kiikedel ja mängisime sulgpalli.

Viimane päev toodi hoovi lammas ja, kui vahetult enne eelmainitud sugulaste pidu omanik nägi mind lammast vaatamas, tuli ta kohe juttu tegema: “see on tõesti väga hea lammas, täna 19:00 lööme maha ning grillime ära”. Kui ma 4h hiljem tagasi tulin, ei olnud lammast kusagil, aga grill oli kuumaks kütetud.

Tundus, et turiste seal ei käi. 90% ajast vaadati järgi, eriti lapsed, kes kippusid kaasa jalutama, hoides meist alati 10+m vahet. Kui ükspäev käisime niisama kahekesi jalutamas ja järgmine päev läksime koos giidiga metsa, siis giid oli juba täpselt kursis, kus me olime eelmine päev käinud ja mida teinud – küla värk jutud liiguvad, kui mingid kahvatud näod ringi luusivad. Käisin ühe kohalikuga väga kiire voolulise jõe ääres kala, jällegi mitmed eriallikad (ka hädiselt töötav internet) lubasid kala nagu murdu, aga peale tavapärase pettumuse midagi muud konksu otsa ei jäänud. Ühte kala nägin sulpsamas veidi eemal. Kusjuures, kui kalalt tagasi majja sõitsin, siis kohalik, kellega olin kalal käinud (ja, kes otseloomulikult kuulus ka sinna suguvõssa), kutsus ühe vanema, nii umbes 60..70 aastase sugulase meile järgi, et peaks vähem kõndima. Sõitsime 30 aastat vanas autos tagasi majja ning too vanem pintsakus ja viigipükstes härra Autojuht küsis traditsioonilisi “kust pärit” küsimusi. Kui ta sai teada, et oleme Eestist, teadis ta kohe rääkida: “Jajah, see on üks punt Läti ja Leeduga. 2000 alguses liitusite Euroopaga, varem olite Venemaaga”. Üsna muljetavaldav, kui keegi mägikülas, kus pole töötavat internetti ning valge inimene on nagu ime, oskab nii täpselt rääkida Eesti kohta. Härra Autojuhiga rääkisin hiljem põhjalikumalt. Põhiliselt seletas, kuidas tehakse teed, et sealse piirkonna tee on kõige kõrgema kvaliteediga (ega ma vähemat ei arvanudki ta suust kuulvat), mitu last on tüüpilises moodsas Keenia peres (4, veel hiljuti oli norm 10 aga kõik tahavad lapsi kooli panna, selleks vaja neile vaktsiine ja riideid ning see väga kallis lõbu) ja muud eluolu.
Aberdares oli väga tore, kõik oli nii vaikne ja rahulik, lehmad tegid ammuu, vahest harva sõitis mõni vanem mootorratas mööda, mille kõlaritest mängis ohtrate trummidega Aafrika biit. Keegi ei kiirustanud ega tõmmelnud, ma ei imestaks, kui aega kui kontseptsiooni inimesed seal ei tunneks.

Kuna teest ja sellega seonduvast räägiti omajagu, siis – rohelist ja musta teed eristab vaid töötlemine. Taim on sama. Küll aga tehakse ühte sorti taimedest rohelist teed ja teist sorti taimedest musta teed, sest need taimed sobivad vastavaks järeltöötluseks paremini. Teoorias on võimalik teha ühest taimest mõlemat – nii musta, kui rohelist teed.

Galeriist nii palju, et esimesed 3 pilti on tehtud teel Aberdaresse. Edasi tulevad pildid, mis on tehtud külas ja seal lähedal asuvas mainitud vihmametsas, rõdul, vihmase ilmaga jne. Üks hoone, mis on piltidel – sinna viivad inimesed korjatud teelehed, mis hiljem viiakse töötlemisse. Piltidel, millel on näha mägi. See on Mount Kenya, mis asus meist 60+km kaugusel toohetk.