Mto Wa Mbu

Nagu Jaak juba mainis, siis “Mto Wa Mbu” tähendab tõlkes sääskede jõge. Meid hoiatati, et selles piirkonnas oleksime eriti ettevaatlikud, sest sääski pidi väga-väga palju olema. Küla on suhteliselt madalal vee ääres. Võimalik, et ma ei pannud tähele, aga minu arust seal ei olnud sääski rohkem kui mujal. Oleme õppinud neid suhteliselt loomulikult juba ka vältima. Õhtul lühikesi riideid naljalt selga ei pane, magame võrgu all ja vajadusel kasutame putukatõrjevahendit. Esiteks üritame vältida malaariat ja muid haiguseid, mida sääsed levitavad. Teiseks on lihtsalt ülimalt ebameeldiv, kui miljon putukat sind ründab. Neid on siin väga palju, igasuguseid erinevaid. Sääsed, mardikad, kiilid, liblikad, keda on kordades suurem hulk, kui Eestis. Lisaks on nad kordades suuremad ka. Mitte sääsed, aga mardikad näiteks. Tuli välja, et kiile Jaak näiteks kardab, mis on minu arust väga naljakas. (Jaagu kommentaar: “Ma ei karda kiile, nad on minu arust vastikud!”) Eile sõime ja üks kiil istus lauale suht Jaagu lähedale. Ta konkreetselt lõpetas söömise ja liikus eemale ja ootas, et kiil lahkuks. Ma olen vist suvila kiilidega nii harjunud, et mind nad ei sega. Sääsetõje vahendit olen minimaalselt kasutanud. See tundub nii tugev keemia, et väga ei kutsu. Mu kosmeetikakotti on auk “sulanud” ja ma kahtlustan seda vahendit. Mis sellisel juhul oleks ebaloogiliselt tugev, aga kes teab.

Ööbisime külast umbes 4 kilomeetrit väljas Lake Manyara rahvuspargi piiril. Järv oli kompleksist umbes kahe kilomeetri kaugusel, aga silmapiiril näha. Vahepealne ala oli täiesti sile üksikute puudega “karjamaa”. Kohalikud Maasaid karjatavad seal veiseid, lambaid ja kitsi. Nad tulevad mägedest, söödavad seal oma loomi seni, kuni rohi otsas ning lähevad siis mägedesse tagasi uusi maid otsima, kus peatuda.

See ala on vihmaperioodil kaetud veega. Sellest ka arvatavasti täiesti loodis oleva maapinna tunne. Vaatepilt oli maaliline ja huvitav, sest see oli minu jaoks täiesti uus. Hetkel oli aga kuiv periood, rohi oli väga madal, seda põhimõtteliselt polnudki. Loomad olid kõik väga kõhnad. eriti veised, kes toituvad ainult maas kasvavast rohust. Kitsedel on natuke kergem, sest nad söövad ka põõsaste lehti. Nii mõnigi lehm või kits sattus ka meie ööbimiskoha aeda, tulles sinna rohelisemat muru ja põõsaid otsima.

Pühapäeva õhtuti mängivad sellel alal aga kohalikud mehed jalgpalli. Väravapostid olid püsti pandud ja inimesi oli üllatavalt palju. Ka niisama pealt vaatamas.

Selles kompleksis oli 4 suuremat majakest, kuus väiksemat ning lisaks abihooned nagu köök, söömisruum, ühine wc nendele, kellel oma majas polnud ja väga suur muruplats telkimiseks. Me olime seal ainukesed külalised. Viis ööd täiesti ainukesed. Eelviimasel õhtul tuli üks sakslastest paar ja olime juba päris elevil, et oh, me ei olegi terve aja siin üksi, aga kahjuks… nad jalutasid umbes pool tundi ringi ja läksid siis minema. Iseenesest romantiline ja hea rahulik nii kahekesi aega veeta, aga, kuna me ka eelmises kohas olime ainukesed külalised olnud ligi nädal järjest, siis mõtlesime, et oleks päris tore vahepeal lihtsalt mõnda mööduvat inimest näha, talle kas või niisama noogutada ja siis oma teed minna. Lisaks… oli see jube imelik, sest näiteks see koht oli enne sinna minekut booking.com’is “IN HIGH DEMAND”, “ONLY ONE ROOM REMAINING”. Kui ette päringu saatsime, et, kas saame ikka privaatse toa koos vannitoaga, siis meile vastati, et “No, kui teil veab ja sel hetkel mõni selline tuba vaba on, siis teeme teile upgrade’i”. Olime isegi natuke mures, et kas ikka läheb nii, nagu loodame, aga sellega õnneks muret ei tulnud. Olime nädal aega ainukesed külalised. Kusjuures kohustuslikus külaliste raamatus oli viimane sissekanne kaks nädalat enne meid üheks ööks üks inimene. In high demand… Selline turundusnipp siis.

Päevad läksid meil päris mõnusalt seal. Mõni päev olime niisama, istusime terassil pingil, mängisime kaarte, vaatasime binokliga linde ja arutasime maailma asju. Linde on Aafrikas väga palju ja eriti palju oli neid selles rahvuspargis: üle 400 liigi. Üks ilusam kui teine. Ma oleks meid vabalt seal linnuvaatlejateks nimetanud.

Aias jalutasid ka ahvid ringi. Lisaks nägin ka jänest ja teoreetiliselt oleks võinud sellele alale ka suured rahvuspargi loomad sattuda, näiteks elevandid või lõvid. See olevat seal aga siiski suhteliselt haruldane. Elevandid pidavat käima küll inimeste aedades ja banaaniistandustes saaki näpsamas. Sellisel juhul kutsutakse spetsiaalsed ametimehed, kes elevandi minema eskordivad. Aasias dresseeritakse elevante, kasutatakse neid transpordiks jne. Siin aga mitte. Aafrika ja Aasia elevandi iseloom on erinev. Siin on nad metsikud, agressiivsed ja ohtlikud loomad, kui neid kuidagigi häirida. Lisaks on nad siin palju suuremad.

Käisime walking safaril. See kujutas endast jalutuskäiku giidiga üle lageda karjamaa järveni ja tagasi, lootuses näha erinevaid loomi ja linde. Hommikul kell 6 olime valmis ja hakkasime jalutama. Öösel oli megalt sadanud, see tähendas, et kogu jalutatav ala oli kaetud umbes 2 cm paksuse veekihiga, mis oli segunenud päeval seal söövate loomade väljaheidetega. Meie ilusad tossud olid pärast ühtlaselt pruunid mõlemal. Aga jalutuskäik oli seda väärt. Ligi 1,5 tunni pärast selles vees sumpamist jõudsime järveni. Imeilus vaatepilt ootas meid. Nimelt elab selles järves üle 2 miljoni flamingo. Nii valged, kui roosad flamingod. Kusjuures ma ei teadnud enne valgete flamingode olemasolust. Üle meie peade lendas neid suurte parvedena aina juurde ja juurde. Hommikupäike, tumedad mäed taustaks, natuke veel mägede kohal udu, sillerdav vesi ja roosad, valged flamingod. Sel hetkel olin ma ülimalt hea meelega linnuvaatleja. Lisaks nägime veel kitsi ja erinevaid linde. Giid rääkis, et on sel alal ka lõvisid jalutamas näinud, aga üldiselt tulevad nad sinna väga harva. Lisaks rääkis ta veel huvitava fakti, et, kui vana lõvi peaks inimest ründama hakkama, siis tema eest on võimalik ära joosta. Ei oleks seda uskunud. Kui lõvi on aga täis elujõus, siis tema käest joostes pääseda on suhteliselt võimatu.

Järgnevatel päevadel jalutasime kohalikus külas ringi. Astusime sisse reisibüroolaadsesse asutusse “Gate to Zion”, uurisime, et mis tegevusi neil ümbruskonnas pakkuda on. Enamik meid väga ei huvitanud, sest järve ääres olime juba käinud ja suurt safarit ette võtta ei tahtnud, sest meil oli see paari nädala pärast niikuinii Ruahas algamas. Küll aga pakkusid nad meile kokandustundi. Suhteliselt mõistliku summa eest saime umbes kolm tundi veeta kohalikega koos Tansaania rooga “Makandi’t” valmistades. Pean siinkohal tunnistama, et ma pole päris kindel, mis selle toidu nimi oli. Nad ütlesid seda mitu korda ja ma nagu sain aru, aga hiljem seda otsides ei suutnud mitte kuskilt infot leida. Võib-olla kirjutatakse kuidagi hoopis teistmoodi. Pean veel otsimist jätkama. Aga mulle väga maitses. Mais, oad, pähklid, sibul, porgand, küüslauk, paprika ja pipar läksid järgemööda suurde potti, kus nad umbes tunni jagu haudusid. Väga äge oli see, et neil oli enda suur aed, kus nad enamiku toiduainetest ise kasvatasid. Nii saimegi magustoiduks kohalikust aiast korjatud banaane ja papaiat, mis olid nii nii magusad. Mmm…

Me ostsime omale ka maali kohalikult kunstnikult, kes neid päevas ligi 10 maalib. Need transporditakse laiali erinevatesse poodidesse ja ma üldse ei imesta, kui ka Mto Wa Mbust välja. Vaatasime neid seal päris kaua ning lõpuks otsustasime, et davai, osame. Mees ütles, et “tema on kunstnik mitte ärimees” ja ei tahtnud meie käest väga suurt summat ka. Lisaks tegi ta selle pildi spetsiaalselt meile. Jah seal oli küll sarnaseid juba ees, aga selle maalis meie soovide järgi. Aega läks tal umbes 30 minutit, seejärel pidi maal väljas muru peal päevakese kuivama ja saime sellele 24 tunni pärast järele minna. Lõuendi võttis raami pealt maha, rullis kokku ja pakkis ära. Nüüd kannan seda kaasas kuni saame Taist kõik asjad koju saata, mida reisides vaja ei ole.