Zanzibar

HEAD UUT AASTAT!!! Soovin, et kõigil, kes seda loevad, tuleks uus aasta väga ilus, positiivne ja seiklusterohke. Selline, et seda on järgmistel aastatel ainult hea meel meenutada 🙂

Oleme juba mitu nädalat Tais ja siin igasugu seikluseid läbi teinud. Postitus tuleb aga veel Aafrika viimasest sihtkohast – Zanzibarist 🙂

Zanzibar on Tansaania paradiisisaar, kus veetsime oma Aafrika tripi viimase osa keset detsembrit. Tegelikult saared. See piirkond koosneb mitmetest saartest, millest kaks on suuremad: Unguja ja Pemba. Esimest neist kutsutakse mitteametlikult Zanzibariks. Siin asub ka pealinn Zinzibar City, milles omakorda ajalooline Stone Town. Viimane on UNESCO maailmapärandite nimekirjas oma kirjust minevikust pärit arhitektuuripärandi tõttu. See oli ajalooliselt Aafrika vürtsikaubanduskeskus ja 19ndal sajandil oli ka orjakaubanduskeskus.

Zanzibarile tulime väikelennukiga. Õnnega pooleks saime ülihea diili. Sõitsime ühe päeva jooksul Iringast (safarilt ligi 600 kilomeetrit) pealinna Dar Es Salaami ja saime kohe samal õhtul lennukile. Jaak kirjutas tund enne lennuki väljumist neile põhimõtteliselt, et: “Meil väga raha ei ole, aga kas saaksime piletid?” Ja saime… saime parema hinnaga, kui muidu on kohaliku kodaniku pilet. Siin on väga paljude piletitega nii, et kohalikule on odavam hind, kui välismaalasele.

Saime ööbimise Stone Towni keskele. Kõndsime tänavate labürindis kuni jõudsime väidetavalt 100-aastase majani, kus veetsimegi esimesed kolm ööpäeva. See on väga omapärane linn, mis tekitas minus teataval määral segadust. Zanzibaril on väga kirju alalugu, siin on erinevate kultuuridele omased elemendid segunenud, mis põhiliselt väljendub arhitektuuris, aga ka inimestes ja üldises feelingus. Siin on Araabia, Pärsia, India, Euroopa ja Aafrikale omaseid tunnuseid. Linnas jalutades näed maju, mis oleks nagu Portugalist. Nende vahel on mošeed, mis oleks nagu näiteks… Iraanist. Inimesed on tumedanahalised, nagu ka mandri-Aafrikas. Enamik inimesi, täpsemalt 98% on moslemid. Turiste on võrreldes ülejäänud Aafrikaga, kus olime, väga palju. Seega… mul tekkis tunne, nagu see oleks koht, mis võtab meie eelmised sihtkohad kõik kokku: Portugali, Iraani ja Aafrika. Väga huvitav. Samas ma oma peas veel panen asja kokku, et, mis tunde need omadused koos minus tekitasid.

Tundus, et käisime enamiku Stone Towni tänavaid läbi, kuna lõpuks jõudsime ikka mõnda kohta, kus juba olnud olime. Suuremaid “väljakuid” ja tuttavaid kohti hakkasime seal kutsuma “põhiplace’ideks”. Kasutasin kogemata seda väljendit ja nüüd Jaak ikka mainib “põhiplace’e” igalpool, kus käime -.- Ka näiteks viisid meie viimase Tai hotelliala kõik teed lõpuks “põhiplace’ile” kokku, mis tähendas siis basseini äärde. Aga Stone Townist: õhkkond oli nagu Aafrikas ikka. Palju inimesi, kohati päikese käes seisnud prügikastide lõhn, palju väikseid poekesi, kus müüja istus väljas trepi peal ja 100% alati meid sisse kutsus. Seega 50-meetrisel tänavalõigus võis umbes 20 korda kuulda: “Welcome, looking is free”. Päris jama, kui vaatamise eest ka raha küsima hakataks. Aga ma täna vist enam ei imestaks, kui keegi hakkaks ka.

Stone Town asub India ookeani kaldal. Ma olin väga õnnelik, et me olime jõudnud rannikule. Vesi on väga minu teema ja me olime nii kaua olnud sisemaal. Istusin kivile ja vaatasin avamerd, polnud ammu näinud. Tegin natuke muusikavideot. Käisime ka snorgeldamistuuril. Hommikul vara olime platsis ja istusime paati koos kuue sukelduja ja ühe prantslasest snorgeldajaga. Meid viidi lähedal asuva väikse saare lähedale, kus saime paar tundi koralle ja kalu vaadata. Hoolimata sellest, et taevas oli pilves ja sadas, nägime üllatavalt palju. Vesi on seal kristallselge ja põhi on lumivalge, seetõttu on kõike hästi näha ka pilves ilmaga. Muidugi ma pean ütlema, et siiamaani ei ole veel ükski koht, kus snorgeldanud olen, ületanud Egiptust, kus käisin kunagi. Sealne Punane Meri oli minu arust maailma ilusaima elustikuga. Ootan huviga, kas mõni tulevane sihtkoht suudab selle üle trumbata.

Vee ääres asuval väljakul oli iga õhtu tänavatoiduturg. Mitukümmend pakkujat olid igasugu mereannid lauale pannud ja suure õhinaga müüsid neid möödujatele. Käisime ka seal ühel õhtul söömas. Ei olnud kusjuures väga soodne, aga selle eest lahe kogemus. Muidugi meil vedas, et täpelt hetk pärast toidu tellimist hakkas lõunamaist padukat sadama. Seega ootasime ja sõime seistes suure kile tüki all, mida kohalikud kaupmehed üleval hoidsid. Ma arvan, et see oli umbes 4 ruutmeetrit suur ja selle all oli lõpuks vähemalt 20 inimest, kes väga valjult üksteise võidu midagi seletasid. Päris kitsas kogemus söömiseks. Aga saime hakkama. Kohe, kui lõpetasime, jäi ka vihm järele.

Meil oli jäänud pärast linnas turistitamist Zanzibaril ja Aafrikas üldse veeta veel täpselt üks nädal. Läksime seitsmeks järgnevaks päevaks saare ida-rannikule kuurorti peesitama. Siin on kümnetes kilomeetrites lumivalgeid liivarandu. Liiv on korallidest tekkinud, ülipeenikese konsistentsiga. Astuda sellele on nagu vatile, ta ei kraabi, nagu Pirita liiv seda teeks. Kaldast natuke eemal vee all jätab ta natuke muda mulje, kuna on nii peenike ja lirtsub varvaste vahel.

Miks me siia tulime oli võib-olla natuke selle pärast, et Jaagul oli sünnipäev ja meil oli algusest peale planeeritud, et veedame sünnipäeva nädala niisama puhates ja randa nautides. Lisaks basseini ja mere ääres raamatu lugemisele, käisime rolleriga sõitmas. Laenutasime selle päevaks ja sõitsime… vasakule ja paremale. Nii kaugele, kui saime mööda randa enne, kui läbipääsmatu kalju ette tuli. Nägime lähedal asuvaid külasid, sõime neist ühes ja ujusime teises. Tõus ja mõõn olid väga tugevad. Iga umbes kaheksa tunni tagant nad vahetusid. Kui oli tõus, siis oli vesi ilusti hotelli juurde välja, sai ujuda, kuna läks suhteliselt ruttu sügavaks. Kui oli mõõn, siis vesi taandus rohkem kui kilomeetri jagu. Ujuda ei saanud igaljuhul ja põlvini vette minna samuti mitte. Kui oleks üritanud sügava vee juurde jõuda, siis oleks seal olnud juba nii suured ookeanilained, et ujumas seal ei käidud.

Mõõna ajal oli vee alt välja tulnud ala täis kohalikke inimesi, kes istutasid ja korjasid vetikaid. Rolleriga oli sel ajal liival mõnus sõita. See osa, mis tõusu ajal oli vee all, oli sõitmiseks väga okei, olles piisavalt kõva, et rattad läbi ei vajuks. Kui sõitsime tõusu ajal, siis pidi seda kohati pehme liiva peal tegema ja oli natuke keerulisem. Kokkuvõttes oli mõnus. Halvasti läks ainult see, et põlesin ära. Nahk oli veel nädal hiljem ka hell ja nina pealt tuli üldse maha. Olin veits mures, sest öeldakse küll, et “pulmadeks parandeb ära”, aga kuna ma läksin 24. detsembril kellegi teise pulma, siis ma ei teadnud, kas sellisel puhul see vanasõna kehtib. Võin etteruttavalt öelda, et läks hästi ja pulmas ma punase ninaga ei olnud 🙂 Vähemalt päikesepõletusest mitte.

Sünnipäeva hommikul käisime delfiinidega ujumas. Meid sõidutati lääne-kaldale, kus istusime paati. Paadiga sõitsime umbes 20 minutit, kuni olime saarest päris kaugel avamerel. Seal oli veel paate, umbes 10 äkki kokku. Järsku nägime, et delfiiniparv tuli pinnale. Kõik need kümme paati hakkasid parve järel sõtima ja üritasid selle ette jõuda. Me jõudsime ka. Kui olime neil täpselt tee peal ees, siis ütles kapten, et nüüd hüpake vette. Nii me ajasime neid päris mitu korda taga, hüppasime jälle sisse ja paati tagasi. Me reaalselt ujusime keset delfiine. Nendega koos, nendega kaasa. Nad olid meile nii lähedal, et sain peaaegu katsuda. Tegelikult olekski saanud, aga ei julgenud ja see oleks olnud väga vastutustundetu metsikute delfiinide suhtes. Nad on nii ilusad ja tunduvad nii rõõmsameelsed. Eriti seal vabas looduses, kus nad ujuvad, kuhu tahavad ja millal tahavad. Neid oli palju. Ma arvan, et vähemalt 20. Mõni oli päris pisike ka. Ujus oma ema kõrval ja tegi spinne samal ajal, vahepeal kõht üles poole. Ta oli mu lemmik. Kõik käis aga väga kiiresti. Ma polnud päris valmis selleks, et pean neid “taga ajama” paadiga ja ujudes ja ei saa niisama vee peal ulpida ja neid jälgida. Samas tagantjärele oli see üks lahedamaid asju, mis oleme teinud. Ja Jaagule ka väga meeldis nii oma sünnipäeva alustada.

19.detsembril istusime lennukile ja sõitsime Dubaisse. Aafrika reis oligi läbi saanud. Wow… Siiamaani veel seedime seda, mida kõike nägime ja ära tegime.