Amazon

Nagu eelnevalt öeldud, siis Peruu oli meie viimane reisisihtkoht, mida plaanisime avastada korralikult. Peale Amazonases käimist oli plaan lahkuda Cuscost ja Peruust, nii et sisuliselt oli Amazonas meie kogu reisi viimane koht. Peale seda oli vaid suund koju, suuri matku enam ei plaaninud teha. Päev enne minekut käisime poodides ja ostsime varusid ning vajalikke asju džunglisse. Kõige kangem sääsetõrje, mis on olemas (ca 10x rohkem toimeainet kui eestis müüdavates), veekindlad korralikud vihmakeebid, snäkke, veekindel kaamerakaitse jne.

Amazonas oli alati tõmmanud. Ainus probleem Amazonasse minekuga on see, et sinna on väga raske saada, sest džungel on suur ja peab läbima pikki vahemaid, enne kui jõuda kohta, kus on päris džungel. Lõpuks valisime ühe väikese pereettevõtte ning liitusime grupiga, kus peale meie oli veel üks hilises keskeas paar Kanadast ja sama vana paar Saksamaalt. Minek oli vara, kell 3:30 öösel võeti peale ning järgnes 10h autosõitu läbi kruusa, üle järskude mägede kuni lõpuks jõudsime viimasesse linna, Atalayasse, kuhu viis autotee. Tee mis sinna viis oli karm, käänuline ja kitsas, lookles üle mägede, juht sõitis päris karmilt Euroopa liikluskultuuri mõttes. Selleks hetkeks olime teistega autos olnud juba mitmeid tunde ning teadsime üksteiste taustasid. Teised kartsid juhtide sõitmist ja küsisid, et meie jaoks see on see vist tavaline, me oleme nii palju reisinud ja ekstreemseid asju teinud. Ma rahuliku näoga ütlesin, et see pole midagi, on ka hullemat nähtud ja tehtud. Tegelikult oli sisimas hirmus. Igatahes, see linn Atalaya oli väga väike, tundus nagu mõned majad ja ta asus jõe ääres. Sealt edasi sõitsime paadiga. Kusjuures selles linnas olid juba märgid väljas, mis hoiatasid pärismaalaste eest. Pärismaalaste all peeti silmas inimesi ja hõime, kel pole olnud kontakti arenenud maailmaga. Džunglis on palju külasid, kus inimesed elavad veel traditsiooniliselt, aga nad teavad, et on olemas tsivilisatsioon, arenenud maailm jne. Pärismaalased on need, kellega pole kontakti veel saadudki ja kes ei tea tsivilisatsioonist kui sellisest. Nad on ilmselt näinud muid inimesi, aga nad pole teadlikud suurtest linnadest ja globaalselt tsivilisatsioonist. Pärismaalased pidid olema VÄGA ohtlikud. Giid ütles, et kohtumine jaguariga on tunduvalt ohutum võrreldes pärismaalasega. Mainitud hoiataval plakatil oli tekst, mis juhendas kuidas käituda kohtudes pärismaalasega: ära tee pilti, ära paku süüa, tagane rahulikult jne. Meie giid rääkis, et metsinimesed (wild people) on tohutult territoriaalsed ja väga agressiivsed. Valitsus on üritanud nendega kontakti luua, aga nad tulistavad mürginooltega kõiki, kes neile lähenevad. Samuti on pärismaalased rünnanud džunglis asunud ametnike kontrollpunkte. Pärismaalased üldiselt elavad jõgede läheduses ja iga mõne aasta tagant nad vahetavad enda elukohta. Enamvähem teatakse, kus nad on ja sinna ei minda. Meie giid oli ka kohalik, kes oli rahvuspargis sündinud ja üles kasvanud mees, aga tema pere ja küla on maailmaga kontaktis. Giid oli väga hea, teadis palju ning oli muidu muhe. Muideks, giidil oli kaelas jaguari kihv. Ta väga ei tahtnud rääkida, kuidas ta selle sai, tundus, et mingi suure sündmusega oli see seotud.

Esimese päeva õhtuks jõudsime esimesse ööbimiskohta. Imetajaid väga palju tollel päeval ei näinud (suuresti me olime mikrobussis ja paadis enamuse päevast). Nägime üht väga mürgist madu (Lachesis, bushmaster), üht maailma vanimat lindu ja kõrgel puude otsas kiikuvaid ahve. Peale väga pikka päeva tegime muidugi õhtul veel “ööjalutuskäigu” džunglisse, nägime konnasid ja muud ööga seotuid loomi-putukaid. Söögid olid kogu tuuri vältel väga head, ilmselt parimad, mida Peruus saime (ja Peruus on väga hea köök). Sööke valmistas giidi naine. Magasime väikestes majades (pigem võiks öelda kuurid), kus oli vaid üks voodi ilma voodipesuta ja sääsevõrk. Jah sääski oli džunglis palju. Pesta sai majadest eemal külma veega nö ühistes duššimajades. Ma üritan ka lisada salvestuse, mis öösel Amazonases toimus, aga neid helisid on raske kirjeldada. Džungel justkui ärkas ellu, see ei olnud lihtsalt ristikate siristamine, see oli rohkem nagu sümfoonia.

Järgmine hommik oli väike tuur lähedal olevas metsatukas ning liikusime paadiga veel sügavamasse džunglisse. Muideks majad on kõik ehitatud vaiadele ja vaiad ära immutatud, et vältida putukate-madude ronimist majja. Seal oli maja ehitatud eriti kõrgete vaiade peale, lisaks oli ilmselt kõige lahedam ööbimine just teisel ööl, eriti sealne vannituba. Nimelt oli maja jälle väga lihtne – nagu öeldud, siis keskmine kuur Eestis on luskuslikum. Küll aga selle maja džunglipoolse küljes seina taga oli meie vets ja dušš ning see oli avatud, st seina polnud ees džungli poole (olgu, madal sein oli, nii 1m kõrgune aga see oli ka kõik. Nii, et dušši all käies sai vaadata erinevaid linde ning loomi. 

Giid rääkis väga palju rahvameditsiinist, legendidest, taimedest, putukatest jne. Näiteks elavad seal väga suured sipelgad. Kui see sipelgas hammustab ühe korra, siis hakkab hammustatud jäse valutama mõneks tunniks, saades 2…3 hammustust tekib kõrge palavik mõneks päevaks ja rohkemate hammustuste korral tuleb pöörduda haiglasse. Kõik oli džunglis nii lopsakas ja suur, oli selliseid taimi, mis oligi vaid üks leht ning mis kasvas maast välja ja see leht oli ca 3-4 meetrit kõrge ja meeter lai.

Legendidest mäletan lugu ühest olendist nimega Chullachaki. Chullachaki on tegelane, kellel on võime võtta ükskõik, kelle või mille kuju ning siis meelitab ohvri nii sügavale džunglisse, kust ei oska mitte keegi enam välja tulla. Ta võib võtta kas jahitava looma kuju, mõne sõbra, pereliikme või ükskõik kelle kuju. Ainuke viis, kuidas teda ära tunda on see, et tal on üks labajalg tagurpidi, st selja poole. Giid soovitas alati enne kellegi järele minemist vaadata, mis pidi ta jalad on. Tundus, et seda legendi võeti täitsa tõsiselt.

Ma sõin termiite (giidi soovitusel), kes maitsesid täpselt nagu Tic-Tac, jõime bambuse sees olevat vett, nägime puud kes oskab kõndida. Jah, tal püsib juurte “peal” ning ta kasvatab juuri juurde mõnele küljele ja vana jätab maha. Imetajatest nägime põhiliselt erinevaid primaate, lisaks palju linde. Nägime ka sügaval metsas muda sees väga värkset jaguari jälge.  Giidi sõnul olevat see kuni 10min vana jälg. Ööl vastu kolmandat päeva käisime ka tarantleid vaatamas. Leidsime tarantliuru ning giid hakkas teda välja meelitama. Ta tegi seda ühe väikse puuoksaga, millega mängis pesa ees. Kuna meie giid oli ka vahest veidi lapsemeelse huumorigai, siis tema arvates oli väga naljakas hiljem enda näppudega mängida tarantli uru ees, teha sellist kutsuvat liigutust ja kõkutada samal ajal peenikest naeru “hihihii”. Selle peale muidugi tuligi tarantel vihasena pesast välja ja üritas ta näppe haarata, mille peale hakkas giid veel rohkem naerma ja üritas veel rohkem “napikat” teha.

Kolmanda päeva hommikul pidime vaatama minema, kuidas papagoid söövad jõekääru savist seinas. See peaks olema üks tippsündmusi, kuidas sajad suuuured papagoid korraga lendavad saviseina külge ja hakkavad sealt tükikesi sööma. Kahjuks seda too hommik ei toimunud 

Peale seda tegime veel mõned jalutuskäigud metsa (iga jalutuskäiguga jäi inimesi vähemaks, sest pidev niiskus ja kuumus oli väsitav ning metsa avastamise asemel hakati ööbimiskoha võrkkiikdesse jääma raamatuid lugema jne). Kõige lõpus pakkus giid, et ta võib meid viia paadiga ülesvoolu ja siis saame täispumbatud autosiserehvi peal alla “tuubitada”. Seda ma ka tegin. Kuigi vool oli nii tugev, et ainult tänu sellele, et giid mulle appi tuli ei viinud vool mind kuhugi kaugele. Ise ma sealt välja ei jaksanud kõndida, giid ronis ettevaatlikult nii sügavale vette, kus vool veel väga tugev polnud ja sikutas mu välja. Üleüldse vool oli jões väga tugev, pea hakkas tihti ringi käima paadiga sõites, sest vesi liikus paadi kõrval nii kiiresti, aga vaadates kallast, siis meie tempo oli olematu. Aga osavad olid nad nende pikkade paatidega manööverdamisel kiirevoolulistes jõgeedes. 

Kolmanda päeva õhtul, olles tagasi liikunud tsivilisatsioonile lähemale, oli vaja giidil kodus käia, mis oli suhteliselt meie ööbimiskoha lähedal ning ta kutsus nii muuseas kaasa. Ma ei mäletagi täpselt, kelle kõigiga seal käisime, enamus jäid maha, väikese seltskonnaga läksime. Kusjuures ta kutsus õhtul ka külapeole mingit võrkpalli laadset mängu mängima, aga selleks ma olin küll liiga väsinud. Küla, kus ta perekond elas oli väga lihtne. Nagu ikka kanad-koerad jooksid tänavatel, hädavajalik elekter ilmselt oli.

Teel tagasi käisime ka mingisuguses metsloomade varjupaigas, kus keegi kohalik vanaproua hoidis viga saanud loomi, linde ja roomajaid. Üks laiskloom ronis mööda mu kätt üles, nägime neid suuri papagoisid ja krokodille lähedalt.

Kokku olime džunglis 3 ööd ja 4 päeva ning iga päev oli 2…3 matka erinevates piirkondades. Amazonases oli kõik teisiti. Kahjuks ei näinud väga palju imetajaid, aga selleks, et imetajaid näha peab kõvasti sügavamale džunglisse ka liikuma, mis on palju kallim ja ajanõudlikum. Meie nelja päevaga liikusime nii sügavale, kui vähegi oli võimalik. Küll, aga on siiani selgelt meeles Amazoni öised hääled, kui lopsakas ja suur kõik oli. Natuke meenus film Avatar oma erksate värvide ja öise eluga, tegu oli nagu teise planeediga.

Tagant järele mõeldes, ei saagi aru, kuidas me jaksasime nii intensiivse tempoga reisida. Tulles tagasi Amazonasest läks meil järgmine päev kohe lend (esimene küsimus kohe, et miks me varu päeva ei jätnud igaksjuhuks? Kogemusi oli tolleks hetkeks küll, et sellistes riikides võib igasugu ootamatusi tulla ning me ei pruugi õigel päeval tagasi jõuda). Järgmise hommiku ma sisustasin sellega, et käisin kohalikul turul, kus ma olin ainus valge inimene ja ostsin sealt suveniirid: ühe väga vana vaasi ning kaks traditsioonilist nuga, mida kasutatakse laamade kõri läbi lõikamiseks (ohverdamise eesmärgil). 

Ja lahkusimegi Cuscost ning Peruust. Lennujaam oli umbes 2x suurem kui Tallinna bussijaam ning nagu varasemalt räägitud, siis kuna Cusco on mägede vahel, siis seetõttu lennuk läks väga järsu nurga all üles. Ära lennates oli lahe see, et me lendasime mööda äikesepilvest ja nägime kuidas 10km kõrgusel oli keset taevast üks suur must pilv, kust lõi välku ja taustaks läbikumav õhtune päikeseloojangu järgne valgus ning all vaid tuhandete kilomeetrite kaupa lõputut tsivilisatsiooni ja linnatulede vaba metsa mille keskel looklesid vaid jõed.