Annapurna, Nepaal
Just nüüd ongi õige aeg kirjutada matkast Annapurnas Nepaalis. Kui olime olnud kolm päeva Kathmandus ja kolm päeva Pokharas, otsustasime minna mägedesse matkama. Või täpsemalt trekkima, mis on matkamisest definitsiooni järgi keerulisem.
Annapurna mäestik asub Põhja-Nepaalis Himaalajas, umbes 40 kilomeetrit Pokharast. Selle keskel olev platoo on üle 4000 meetri kõrgel ja on ümbritsetud mägedest, mille enamiku kõrgused ületavad 7000 meetri. Annapurna Base Camp asub nimetatud platool.
Pokhara on Annapurna matkade keskuseks. Siin turistidele mõeldud linnaosas kogunevad, valmistuvad mägedesse minekuks ja puhkavad pärast sealt tulekut väga paljud. Meie saabusime Nepaali täpselt enne kõrghooaega, mistõttu väidetavalt oli seal turiste ligi 10 korda vähem, kui seda oleks muidu. Raske uskuda, arvestades, et neid oli siis juba palju. Annapurna rajad on ühed maailma kõige külastatumad.
Esiteks ostsime Annapurna kaardi. Uurisime paari päeva jooksul sellel märgitud teid ja lugesime erinevate radade ja teekondade plusse ja miinuseid. Mõtlesime umbes läbi, kuhu minna tahame ja panime orienteeruvad sihtkohad paika. Uurisime ka, et mis varustust meil üldse vaja on, kuna olles ümbermaailma reisil, ei kanna me just palju asju kaasas ja kohe kindlasti mitte spetsiaalset mägedesse mineku varustust. Pärast põhjalikku analüüsi jõudsime järeldusele, et saame hakkama küll, kui endale paar asja juurde ostame. Ma olin väga mures temperatuuri pärast, kuna teadupoolest olen päris suur külmavares. Eriti hästi külmuvad mu näpud ja varbad tavaliselt ja seda juba vabalt pluss 10 kraadi juures näiteks. Kuna olime enne hooaja algust, siis oli päris suur tõenäosus, et mägedes on külm, isegi alla nulli ja võib sadada lund.
Käisime läbi kõik võimalikud matkapoed, mis Pokharas olid. Ostsime kaks lina, mis originaalis käivad magamiskottide sisse, aga kuna meil magamiskotte polnud, siis plaanisime neid niisama kasutada teahouse’ides olevate tekkide ja patjade vahel. Tundsime igaljuhul end nii mugavamalt, kui saime kindlad olla, et linad, mille vahel magame, on meie omad ja puhtad. Ostsime kindad ja mütsid. Lisaks soojapesu pluusid. Jaagul seda polnudki. Mul oli alguses, aga Iraani pesumajas käis see millegi arusaamatu pärast kuuma pressi all ja sulas ära. Seega pidin ka uue ostma. Tagantjärele võin öelda, et see oli ülihea investeering. Ja kuna Jaak nägi võimalust soetada Leatherman (taskunuga), siis igaksjuhuks käisime kõik poed läbi ning küsisime, mis noad neil on valikus. Seda tegime nii Pokharas, kui Kathmandus.
Rohkem meil “varustust” polnudki. Läksime oma olemasolevate riietega ja Nike skeiditossudega. Umbes pooled asjad jätsime Pokhara hotelli hoiule. See tähendas, et läksime ühe suure ja ühe väikse seljakotiga. Suures olid riided ja pesuasjad. Väikses hoidsime tehnikat ja muid väärtasju.
Erinevatel matkaradadel on erinevad “lõpp-punktid” kus käiakse. Meie plaanis oli käia ära Poon Hillil, Khopra Dandas (kuhu me siiski ei läinudki) ja minna ABC (Annapurna Base Camp) rada pidi nii kaugele üles, kui me oma tossude ja muu “varustusega” võimelised olime (lõpuks käisimegi täiesti üleval ära). Mingit kindlat päevade arvu me välja mõelnud ei olnud. Pigem plaanisime vaadata, kuidas jaksame ja kui kauaks meil raha jätkub. Ilmselgelt mägedes kuskil pangaautomaate ei ole, kust saaks juurde võtta.
Käisime enne minekut ka paari reisibürooga rääkimas. Uurisime neilt ilma kohta ja, et kas on ohutu kahekesi omapäi minna. Üldiselt kõik neist tegid endale reklaami ja soovitasid võtta giidi. Mõned usaldusväärsemad läbi tutvuste ütlesid, et saame ise hakkama. Kuna olime päris palju lugenud inimeste blogisid, kes on omapäi ilma giidita käinud, siis otsustasime, et ka meie tahame ise minna. Lisaks hoidsime sellega päris suure summa kokku. Tagantjärele võime öelda, et vähemalt meie marsruudil giidi vaja ei oleks olnud. Pigem oleks me seda takistuseks pidanud, kuna oleksime terve aeg jalutanud võõra inimesega ja pidanud kellegi kolmandaga arvestama. Meile meeldis kahekesi ringi rännata.
Siin kaardi peal on järgnevalt kirjeldatud teekond näha 🙂
12.02.2018
Alguspunkt Pokhara 820m -> Nayapul 1070m
Lõpp-punkt Tikhedhungga 1520m
Sõitsime taksoga Pokharast Nayapuli, mis oli meie matka alguspunktiks. Selle eest maksime 2000 kohalikku raha, mis on umbes 20 USD (kirjutan hinnad USA Dollarites, kuna nii on arvutamine kõige lihtsam: lihtsalt kohalikust summast kaks nulli lõpust ära võtta). Tee oli pigem ülesmäge ja väga auklik, nagu kõik “maanteed” Nepaalis olid. Jõudnud Nayapuli, pandi takso meid maha parkimisplatsil, kus seisis väga palju maastureid. Nimelt paljud turistid läbivad esimese päeva maasturiga, kuna tee, mida mööda minna, on väga tolmune ja pigem autodele kui jalakäiatele mõeldud. See tolm oli ülipeenike ja selles käia ei olnud tõesti kõige mugavam. Aga olime tulnud matkama ja tahtsime kogu tee ise läbi käia, niiet asusime umbes kell 11.00 jala teele.
Pakun, et esimesel päeval matkasime ligi kuus tundi ainult ülesmäge. Enamiku ajast siis sellel tolmusel sõiduteel. Kohati saime aga ka juba väiksed mägiradasid käia. Loodus hakkasid järjest rohkem ilmet võtma ja sellega koos tõusis ka tuju nii, et väsimust väga tähele ei pannudki. Jõudes Tikhedhunggasse, pakuti meile esimeses teahouse’s tasuta tuba. Jah, hooaja väliselt tehakse seda seal päris palju. Eriti nendes majades, mis ei ole millegipärast turistide seas kõige populaarsemad või asuvad põhikülast natuke eemal. Otustasime edasi kõndida, et näha, mis selles külas veel on. Ööbisime ühes suuremas, tundus, et ka kõige populaarsemad teahouse’is ja maksime toa eest 200 kohalikku raha (2 USD).
Toad on teahouse’ides lihtsad. Tavaliselt on tegemist nelinurkse väikse toaga (pakun, et kuskil 6-7 ruutmeetrit makimum. Selles on kaks voodit ja mõnes kuninglikumas toas on ka väike lauake. Padjad ja tekid on olemas. Uks käib lukku väikse tabalukuga ning võtme küljes on ebaproportsionaalselt suured võtmehoidjad, mis ei mahu taskusse (ühes kohas ei mahtunud ka käekotti, ilma naljata). WC ei ole reeglina toas, vaid on tubade peale ühine kuskil õues. Teahouse’idel on väga kindlad hinnakirjad, millest on riiklikult toodud absoluutselt kõik hinnad. Nende hulgas: toit ja jook, wifi (kui see olemas on), soe vesi duši all (kui see olemas on), joogivesi, seadmete laadimine, erinevate toetüüpide hinnad jne. Menüü on samuti paika pandud ja on kõigis kohtades täpselt sama. Üliväikeste erinevustega. Toa saamisega ei olnud meil kordagi raskusi, kui välja jätta üks kord Himalayas. Olukord oleks aga hoopis teine, kui oleks kõrghooaeg olnud. Siis ma arvan, et toa saab ainult siis, kui giid või sa ise selle kuidagi ette broneerid. Kuulsime erinevaid lugusid, kuidas kõrghooajal magatakse kambakesi söögitubades ning, et üks inimene polnud ka söögituppa mahtunud, mille peale talle anti tool, mille peal sai hoovis magada.
13.02.2018
Alguspunkt Tikhedhungga 1520m
Lõpp-punkt Gorephani 2860m
Hakkasime liikuma umbes kell 7 hommikul, kui olime söömise lõpetanud ja veepudelid täitnud. Nepaalis on mägedes keelatud osta ja müüa plastpudeled. Õnneks, lisaks juba mainitud varustusele, olime endale ostnud ka kaks korduvkasutatavat tugevast plastmassist pudelit. Selle reegli tõttu ei müüda seal ka pudelis vett. Selle asemel on enamikus majakestes puhta veega balloonid, kust saab enda pudeleid täita. Ühe liitri vee eest tuleb maksta 100 kohalikku raha (1USD). Seega kõige mõistlikum on osta 1 liitrised matkapudelid. Siinkohal mainin, et meie ostsime vist kogemata 900 milliliitrised, mistõttu me saime väikse tünga igakord, kui neid täitsime.
Olime kaasa ostnud ka veepuhastustablette juhuks, kui joogivett ei peaks olema parasjagu. Tegelikult see on kohustlik ost, kui peaksite minema! Õnneks me neid küll kasutama ei pidanud, aga kindel tunne oli ikka, et olemas.
Hommik oli nii nii ilus. Päike paistis läbi udu, millest läbi oli näha ümberringi kõrgeid mäetippe. Õhk oli karge ja niiske. Teadsime, et sel päeval peame kõndima ainult mäest üles mööda trepiastmeid, aga see väga ei morjendanud meid, kuna vaated olid juba praegu kulda väärt. Tõusime väga palju, umbes 1400 meetrit kokku. Oli väsitav, puhkasime suhteliselt tihti, sõime müslibari ja jõime vett. Ma ei kujuta ette, kui palju neid trepiastmeid võis olla. Keegi kindlasti on need ära lugenud.
Kuni 3000 (mõnel pool öeldakse ka, et 2500) meetrini võib tõusta päevas ükskõik, kui palju. Olles aga üle 3000 meetri, tuleb iga järgnev öö veeta kohas, mis ei ole kõrgemal, kui 300 meetrit eelmisest kohast. Vastasel juhul võib altitude sickness tekkida.
Õhtu hakul jõudsime Gorephanisse, kus oli meie järgmine ööbimispaik. Ronisime peaaegu kõige kõrgema hotelli juurde, kuna sealt tundus olevat parim vaade. See oli korralikum ja natuke “luksuslikum”, kui ülejäänud teahouse’id, seega nimetan seda hotelliks. Nimelt selles hotellis saime toa, kus oli oma WC ja vannituba koos sooja veega (tegelikult oli sooja vett ainult vahepeal, aga siiski :)). See oli ainuke selline koht kogu matka jooksul. Vaade oli tõesti väga väga ilus. Maksime selle toa eest 600 raha (6USD) ehk natuke rohkem. Üldiselt jäid matka jooksul kõik tubade hinnad 200 ja 600 vahele. Ja reeglina, mida kõrgemal, seda kallim (sama toiduga). Ööbimine on Nepaalis matkamise juures kõige odavam osa.
Gorephani on Poon Hilli base camp, kui nii võib öelda. Sealt edasi on vaid tunni jagu ronimist, et Poon Hillile jõuda ja seejärel tunni jagu alla tulekut. Paljud turistid käivadki siin ära ja hakkavad seejärel tagasi laskuma. Nimelt on see kõige lihtsam ja kõige külastatum rada Annapurnas. Teoreetiliselt on see võimalik läbida kolme päevaga. Meie nägime rajal igasuguses vanuses ja igasuguse varustuste inimesi. Usun, et kui vähegi võhma on, siis selle läbimisega suuri raskusi ei teki. Tavaliselt tehakse nii, et Poon Hillile ronitakse hommikul vara pimedas nii, et ülevalt saaks vaadata päikesetõusu. Kõik Gorephanis olevad inimesed hakkavad hommikul kella viie paiku ronima. Kuna üles läheb üks suhteliselt kitsas trepist tee, siis kõrghooajal pidi seal ummik lausa olema. Ja üleval teeb kogu see rahvamass korraga pilti. Põhiliselt nendel põhjustel otsustasime, et meie sinna hommikul ei lähe. Lisaks tahstime ka natuke kauem magada.
14.02.2018
Terve päev Gorephanis 2860m
Päeval Poon Hill 3210m
Otsustasime kohe jõudes, et Gorephanisse jääme kaheks ööks. See oli ainuke küla, kus me nii tegime. Ma arvan, et see oli hea otsus. Saime puhata pärast kahte päeva ülesmäge kõndimist. Tänu sellele saime endale lubada, et käime Poon Hillil päeval. Hommikul, kui kõik ülejäänud matkajad olid Poon Hillil, seisime meie oma hotelli eest kahekesi, jõime teed ja vaatasime väga ilusat vaadet. Tagantjärele oli see küll natuke “väiksem” vaade, kui see Poon Hilli tipust oli, aga sama palju väärt siiski.
Päeval, kui kõik teised olid alla tulnud ja alustanud oma teekonda Gorephanist edasi järgmisesse külla, läksime meie Poon Hillile. Sealt ülevalt on vaade 360 kraadi igas suunas. Nepaalile omased lipukesed lehvivad põõsaste küljes ja nende kõrval on pingid, kus sai istuda. Olime seal enamiku ajast kahekesi. Saime nautida vaikuses ja teha pilte nii, et teisi peale ei jäänud. Oli igati väärt sinna ronimist. Alguses olime täiesti üksinda tipus, mõne aja pärast tuli seltskond kohalikke (viisakaid) noori, kes läksid veidi eemale hašiši suitsetama.
Õhtul istusime söögitoas ahju ümber ja kuulasime teiste matkajate lugusid. Nimelt Nepaalis ei köeta maju. Talved on seal väga külmad, eriti mägedes. Kui üldse, siis on ahi ainult teahouse’ide söögitoas ning üks kogenud Nepaalis käija teadis rääkida, et ahjud on üldse viimase aja trend. Ja kuna seal oli tõesti külm (öösel alla nulli), siis kogunesid kõik õhtul ahju ümber ja olid seal niikaua, kuni vähegi sai. Natuke oli ahju ääres istumine nagu see mäng, kus x arv inimesi käib x-1 arv toolide ääres, parimad kohad läksid ahju ääres kiirest. Magades küsisime sageli tekke juurde endale. Gorephanis magasime vist kolme teki all.
15.02.2018
Alguspunkt Gorephani 2860m
Lõpp-punkt Tadapani 2630m
Algselt olime mõelnud, et tahame minna pärast Poon HIlli Khopra Dandasse, seejärel Gorephanisse tagasi tulla ja siis alles edasi ABC poole. See oleks tähendanud väga kõrgele minekut (üle 4000m) ja seejärel sama teed alla tulekut. Me kuidagi ei tundnud, et see on plaan, mida ellu viia tahame sel hetkel. Seetõttu otsustasime kohe edasi hakata liikuma ABC poole. Tagantjärele oli see päris õige otsus, kuna seal oleks mega külm olnud ja ma arvan, et selle asemel ABC üleval ära käia, oli lahedam. Mõlemat ei oleks arvatavasti rahaliselt jõudnud ronida.
Alustasime kõndidmist vara hommikul, kui kõik teised turistid olid Poon Hillil. Seetõttu saime ligi pool päeva käia nii, et kedagi teist raja peal ei näinud. Ainult ponisid, keda on radadel väga palju. Neid kasutatakse kauba ja asjade vedamiseks, aga ka ratsutamiseks. Mõned neist hängivad niisama vabalt metsa all. Ühegi teise transpordi vahendiga mägedesse tulla ei saa. Erandiks on mõned üksikud helikopteri platsid. Seega teoreetiliselt on see ainuke alternatiivne (ja väga kallis) transpodivahend lisaks ponidele.
Seda päeva alustasime tõusuga, et läbida Deurali Pass. Sealt ülevalt oli jällegi väga ilus vaade 360 kraadi ulatuses. Rada oli lahe sel päeval. Pärast Deurali läbimist hakkasime langema päris korralikult ja kõndisime enamiku ajast metsa vahel nii, et kuulsime all orus jõge voolavat. Lõpuks jõudsime jõeni välja ja kõndisime sellega paralleelselt. Minu arust üks lahedamaid asju kogu matka juures oli maastiku ja vaadete mitmekesisus. Kokkuvõttes kõndisime me treppidel, aasadel, metsas, jõgede kõrval, lumel, mudal, põldude vahel jne.
Umbes lõuna paiku tekkis Jaagul korra paanika, et me oleme ära eksinud. Mina olin muidugi vana rahu ise (Jaagu märkus: Jaak ei paanitsenud, vaid juhtis tähelepanu väga olulisele detailile, sest kui me tõepoolest oleks langenud vales kohas 500m järsult, siis see tähendab, et kohe tuleb 500m järsult tõusta ja parem on see olukord võimalikult varakult lahendada). Nimelt pidime me kaardi järgi ainult tõusma, aga millegipärast olime me juba väga pikalt järsult alla mäge kõndinud. Küsisime mitmelt möödujalt, et ikka kindald olla ja saime aru, et oleme siiski õigel teel. Aga, miks see kaart siis valetab? Üks kohalik teahouse’i teenindaja ütles, et need meetrite numbrid kaartidel on täiesti lambid. Ja kusjuures võivad nad igal kaardil olla erinevad. Ja lisaks võivad tee peal nähtavad kaardid olla omavahel täiesti erinevad. Kõige naljakam oli vist see, et sel päeval tegime joogipausi ühe majakese juures, kus oli väljas 7 erinevat kaarti ja absoluutselt kõik nad olid natuke erinevad üksteisest.
Õhtul jõudsime Tadapanisse.
16.02.2018
Alguspunkt Tadapani 2630m
Lõpp-punkt Chhomrong 2170m
Sellel hommikul alustasime matka nii, et nägime teisel pool pikka orgu küla, kuhu pidime õhtuks jõudma. Natuke naljakas oli mõelda, et selle vahemaa läbimiseks kulub meil terve päev. Aga nii läks. Alguses on väga pikk langus ja seejärel väga pikk tõus. Maastik oli jälle uus. Kuidagi hästi kuiv ja soe üle pika aja. Kõndisime põhimõtteliselt terve päeva päikse käes. Rada oli mullane või liivane. Majakesi oli sellel teel palju. Ilmselt suhteliselt leebe kliimaga osa mägedest, kus elada.
Õhtuks jõudsime Chhomrongi, mis oli natuke kummaline koht. Arvasime millegipärast, et seal ööbib palju inimesi, aga tegelikult oli see põhimõtteliselt tühi küla. Nimelt olime jõudnud punkti, kus rada läks üle ABC teeks. Antud küla on aga sellise asukoha peal, et kui sa otse Pokharas ABCle plaanid minna, siis see küla jääb tee peale päeval. Seega pole põhjust sinna peatuma jääda. Nii oli ka meiega, kui tagasi tulime ABClt. Siis sõime seal ainult lõunat.
17.02.2018
Alguspunkt Chhomrong 2170m
Lõpp-punkt Himalaya 2920m
Sel päeval kõndisime terve aeg udu sees. See oli päris muinasjutuline. Kõndisime puude vahel ja tee ääres kasvasid alpikannid. Teadsime, et ümberringi on ka ilusad kõrged mäed ja kuskil sügavikus kuulsime jõe kohinat, aga ei näinud rohkem, kui viis meetrit enda ette.
Tavaliselt alustasime kõndimist hommikul vara ja jõudsime õhtupoolikult järgmisesse peatuskohta nii, et väljas oli veel valge ja jäi piisavalt aega järgmiseks päevaks end välja puhata. Seekord aga otsustasime millegipärast, et lähme planeeritud ööbimiskohast veel ühe küla võrra edasi, kuna aega oli piisavalt. Kui me pool tundi enne pimedaks minekut olime jõudnud Himalaya nimelisse külla, olid seal aga kõik ööbimiskohad kinni. Seal oli ainult kaks teahouse’i ja enne meid oli jõudnud 20-pealine hiinlaste grupp. Korraks oli päris ärev olukord, et mis nüüd saab, kuna aega meil enam ei olnud enne pimedat, et järgmisesse külla kõndida. Lõpuks läks aga nii hästi, kui sel hetkel võimalik oli. Meid paigutati ühe perekonnaga samasse tuppa. See perekond oli päris lahe: ema, isa ja maksimaalselt 5-aastane tütar. See oli kõige noorem inimene ja üldse ainuke laps, keda me nägime matkamas. Ja ta käis ABCl ära 🙂 (Järgneval pildil ei ole tema)
18.02.2018
Alguspunkt Himalaya 2920m
Lõpp-punkt MBC 3700m
Selleks päevaks oli meil lühike plaan. Pidime liikuma edasi ainult ühe küla võrra Deuralisse. Jõudsime sinna kiiresti, hommikul kell 11 olime kohal. Istusime päikse kätte maha ja vaatasime, kuidas hommikul ABC’l (mis oli nüüdseks ainult kaks küla edasi) käinud inimesed järjest meist möödusid ja alla tagasi läksid. Peale Deuralit oligi vaid kaks küla – MBC ja ABC. Väga paljudel olid paksud mäeriided seljas ja ketid saabaste ümber, mis lume ja muda peal libisemist takistavad, lisaks jalutuskepid, mingid põlvekaitsmed ja igast ime asju veel. “See ei tähenda head”, mõtlesin ja vaatasin oma sileda tallaga tosse. Varsti kõndis meist mööda üks taanlastest paar, kellega olime koos matka alguses Tikhedhungas olnud. Lisaks sellele, et nad ei tundunud suured liialdajad ja olid tagasihoidlikud inimesed, oli neil ka palgatud kogenud ja asjalik giid, mistõttu nende jutu liigitasime kategooriasse “usaldusväärne”. Nad olid hommikul ABCl ära käinud ja rääkisid, et eile, kui meie pilve sees kõndisime, oli üleval suur lumetorm. MBC’lt ABC’le pidi rajal olema üle poole meetri lund. Mind tegi see päris ärevaks, kuna ma polnud sugugi kindel, et meie varustus lubab sellise ilmaga mäkke minna. Samas ütlesid nad, et MBC’le jõuame ilusti, mis on üks küla enne ABC’d. Ma küll puiklesin vastu, aga Jaak veenis mu ümber. Olime nii kaugele juba tulnud, miks mitte siis liikuda edasi nii kaugele, kuni võimalik, pealegi see on vaid üks küla (2.5h jalutamist, kell oli siiski 11 hommikul veel) edasi.
MBC’le läks ilus rada. Kõndisime jõe lähedal ja igas suunas, kuhu vaatasid, olid kõrged kaljud. See oli ma arvan, et ABC raja kõige ilusam lõik. Kaardile olid märgitud ka, et sellel lõigul on paar potentsiaalset laviini kohta. Tundsin need kohad ära, aga õnneks meile kinnitati juba Chommrongis, et praegusel ajal ohtu ei ole, kuna selleks puuduvad vastavad tingimused. Peaks üle mingi koguse lund sadama, siis soojaks minema, siis uuesti sadama ja siis alumine kiht ära jäätuma, mille peal pealmine kiht libisema saaks hakata.
Raja lõpp läks päris keeruliseks, olles lumine ja libe. Aga jõudsime ilusti kohale, väga väsinuna aga jõudsime. Jummel, kui külm selles külas oli. Keset päeva, kui istusime teiste matkajatega söögiruumis, oli seal toas miinus viis kraadi. Seal ei olnud ka korralikku ahju. “Tellisime” kamba peale omale mingi gaasipõleti, mis küttis ruumi veits soojemaks, aga mitte märkimisväärselt. Sel ööl magasime kõigi riietega, mis meil üldse selga mahtusid. Kui ma õigesti mäletan, siis mul oli üleval pool neli ja allpool kolm kihti riideid. Nende hulgas jope, teksad, kindad ja müts. Ainuke asi, mille me enne magamaminekut seljast ära võtsime, olid tossud. Lisaks oli meil veel peal kolm tekki. Väljas oli öösel ligi miinus 15. Võib-olla isegi vähem.
19.02.2018, 20.02.2018
Alguspunkt MBC 3700m
Hommik ABC 4130m
Lõpp-punkt Bamboo 2310m ja New Bridge 1340m
Sel hommikul päiksetõusu ajal käis Jaak ABC’l. Ta oli mega tubli ja saigi sellega hakkama. Siinkohal kirjutab Jaak ise paar lauset:
Tellisin eelmine õhtu 5:30ks hommikusöögi, et kell 06:00 hakata tipu poole liduma. Lisaks lõikasin pesust mainitud ostetud (hea) noaga riidest ribad, et need siduda tossude ümber, et pidamine parem oleks. Töötas küll, sest vahepeal ühel jalal tulid ära ning need 50m oli vahe väga suur – parem libises koguaeg ja vasak mitte. Igatahes, kell 06:00 pidi minema üks seltskond (umb 6 inimest) hiinlasi koos kahe giidiga üles. Kuna natuke oli veel pime ning see oli üsna võõras koht tundus hea mõte minna kambaga, kus on asjatundjad seltskonnas. Aga…kell 6:25 olime me majast jõudnu umbes-täpselt 80…100m kaugusel, nagu ikka täiesti maja kõrval olime. Seda seetõttu, et nad tegid igast asendist endast ja teistest pilte, kõik kombinatsioonid kes kellega, kas müts peas või prillid peas või mõlemad, kas tüdrukud prillidega, poisid jalutuskeppidega ja ilma jne. Lõpuks ma andsin alla ja eraldusin sellest grupist – asi ei olnud niivõrd selles, et ma poleks viitsinud oodata nendejärgi vaid selles, et väljas oli erakordselt külm ja kuna ma seisin niisama, siis külmus kontides hakkas muutuma väljakannatamatuks. Sellel grupil oli kaks giidi, üks oli seltskonnaga ja teine umbes 100m ees pool. Kui ees oleva giidini jõudsin, siis oli näha, et tal oli kopp nii ees nende järgi ootamisest, ta oli nii tüdinud ja toetas pead vastu lumme surutud toigast. Tee, mis viimasesse punkti läks oli hea, parem kui eelmine päev. Seda seetõttu, et öösel oli see ära külmunud ja natuke lund peale tulnud, st ei olnud lögane muda ega libe jää. Tee oli väga ilus, täiesti uhkes üksinduses kõndisin varahommikuses (päike polnud veel tõusnud) mägede vahel. Mõned videod on ka, kunagi peaks siia juurde lisama. Tippu jõudes oli tõesti ilus, veidi selline tunne nagu oleks teisel planeedil, 360 kraadi ümbritsetud mägedest, hapnikku oli õhus tuntavalt vähem. Läksin kõige viimasesse kohta, lasin seal ühel teisel turistil endast pildi teha, tegin iseendast video (no kuulge, mida siis veel sellisel hetkel teha?), sõin ühe Snickersi ja paitasin üht valget koera, kes tuli minu juurde magama, viskas ennast kerra täpselt ühe kuristiku kõrvale. Umbes 30 minutit seal olin, ootasin päikesetõusu ära ja hakkasin alla rühkima. Alla oli raskem saada, sest vahepeal olid hakanud inimesed ka eelnevatest küladest kohale jõudma ning tee oli rohkem ära käidud, lisaks hakkas päike teed keevitama nii et tekkis üsna libe kombo. Ahjaa, poole tee peal, tee ääres oli VÄGA suur lumehang. Selle all on ilmselt mägi aga see polegi oluline. Oluline on see, et sinna hange kirjutasin suuuurelt jalutuskepiga (laenasin ühelt suvaliselt möödakäijalt) “EESTI 100” – EV sünnipäev oli ikkagi tulemas. Ja siis vutvut ruttu alla tagasi, külmast oli nii siiber ja nii halb, põhiliselt oli mõte peas “saaks juba alla sooja”. Aga lõpuks olin väga rahul, veidi külm oli aga ei olnud midagi ülemäära hullu, lisaks “külmas piirkonnas” viibitud aeg ei olnud väga pikk, kõik oli selles mõttes kontrolli all. Varbad ja sõrmed on alles, lisaks need spetsiaaliste mäevarustusega inimeste pilgud, kui nad jalutuskeppide ja saabaste külge kinnitatud kettide najal ennast üles rassisid ja mina triiksärk seljas (palav hakkas päikese käes ju) ning toss jalas neile vastu/libistasin tulin. Ma olen üsna kindel, et minu suur eelis oli ka see, et tänu Eesti kliimale oskan (ja ülejäänud Eesti inimesed) libedat ja külma paremini “tajuda”. Kuidas keha hoida libedas, kuhu astuda, optimaalse tee valmine halvas kohas, kuidas libedal teel, mis on kergelt allamäge ennast alla libistada/uisutada jne.
Mina (Teele) ei läinud. Mul oli nii külm, et ma ei tundnud väga oma varbaid enam. Ja ma kartsin, et ei saa oma tossudega hakkama, kuna ei teadnud, milline see rada olema saab ja kui paks lumi seal veel alles on. Pean tunnistama, et mul on natuke kahju, et ma seda linnukest kirja ei saanud, aga samas… ma ei kahetse. Sel hetkel tundus see õige ja minu jaoks mõnusam otsus. Ma lihtsalt ei oleks end sellel teel väga hästi tundnud. Olen Jaagu üle väga uhke, käis meie mõlema eest 🙂
Alla hakkasime nii minema, et Jaak lõikas oma aluspükstest meie tossude ümber riideribad, mis takistasid libisemist. Õnneks lõppes lumine osa suhteliselt kiiresti ära ja saime juba ilma nende tossukaunistusteta teed jätkata. Hea hoog oli sees, kuna tahtsime jõuda sooja kätte tagasi. Selleks hetkeks hakkas ka sularaha otsa saama, seega otsustasime, et lähme tagasi Pokharasse nii kiire tempoga, kui võimalik. Järgmised kaks päeva kõndisimegi lihtsalt alla poole. Ööbisime Bamboos (19.02 õhtul) ja New Bridges (20,02 õhtul).
21.02.2018
Alguspunkt New Bridge 1340m
Lõpp-punkt Landruk 1565m -> Pokhara 820m
Meil oli plaan, et kõnnime New Bridgest edasi terve päeva veel ja jõuame “suure tee” peale välja, kust saame takso võtta Pokharasse. Aga… me olime nii läbi 😀 Jalad, põlved ja selg mega väsinud pärast tundi aega kõndimist juba – 10 päeva kõndimist oli oma jälje jätnud.
Nagu kingituseks nägime Landrukis Jeepi, mis sõitis selle küla ja Pokhara vahel. Otsustasimegi, et lähme sellega tagasi. Kõige kiirem ja mugavam variant. Oli küll kiirem jah, kui jala oleks olnud. Aga… see sõit, mis oli umbes 20 kilomeetrit, kestis 3 tundi. Nepaalis on see väga tavaline, et näiteks kahe linna vahel olevat 100-kilomeetrist vahemaad läbitakse 10 – 12 tundi. See sõit oli ehtsal mäeteel, mistõttu terve tee raputas, kõikus ja hüppas. Jeepi, kus oli 9 kohta, pakiti sisse 13 inimest ja üks ronis veel katusele ka. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sealt alla ei kukkunud ja kinni suutis hoida. Tundus, et väga hea tal olla ei olnud, kuna, kui olime ligi pool teed ära sõitnud, nägime äkki, kuidas auto tagaklaas kattus oksega. Juht peatas kinni ja alla ronis kõikudes see sama poiss, kes kogu see aeg seal üleval hüpelnud oli. Vaesekene… Aga vähemalt üritas viisakalt katuselt alla oksendada, kuigi see kõige paremini ei õnnestunud. Kuna üks härra läks varem maha, siis sai ka see poiss autos sees edasi sõita. Õnneks tal rohkem paha ei hakanud. Selline seiklus siis veel matka lõppu 😀
Pärast kolme tundi olime tagasi Pokharas, kus me veetsime järgmise nädala niisama puhates, kohvikutes istudes, Holi’t tähistades ja raamatut lugedes. Väga mõnus nädal oli punktiks kõige ägedamale matkale, kus ma kunagi käinud olen. Seega kõik mägede ja matkamise armastajad: Nepaal on selleks ideaalne koht!