Arequipa

Ja oligi käes aeg teha esimene öösõit busiss. Iraanis olime neid teinud nii, et mingi kogemus oli olemas. Sõit oli okei, saime 2x süüa, neist 1 oli soe söök, ohtralt juua. Bussijuht sõitis ka normaalselt, kuigi raske oli öelda, kui kardinad olid ees ja sõitsime täiesti kottpimedas läbi Andide käänulistel teedel öösel.
Arequipasse jõudsime 10 tundi hiljem kell 6:30 hommikul. Arequipa oli jällegi täiesti uutmoodi, linnas elab 1.8milj inimest, seal on ilus valge vanalinn ja asub juba kõrgemal – 2300m peal. Valge on ta seetõttu, et vanem osa on suuresti ehitatud lähedal asuva vulkaani kivist. Lima oli tõeline suurlinn pilvelõhkujatega, Arequipa pigem selline väiksem ning puudusid kõrghooned. Umbes nagu Tallinn ja Tartu tundus. Nagu traditsiooniks üritati bussijaamas kohe tünga teha taksojuhtide poolt, mis neil ebaõnnestus tänu meie pikale kogemusele tüngasid ära tunda ning sõitsime oma üsna ilusasse hotelli. Hotellis chek-ini tehes avastasin, et mu pass on kadunud. Pole. Mitte kusagil. Kuna eelmine õhtu ma olin teinud Icas bussijaamas check-ini ja ma näitasin passi ka bussi sisse astudes, siis ma teadsin faktina, et sinna see jääda ei saanud. Algas suur seiklus passi tagasi saamiseks. Võtsin takso ja läksin peale öösõitu üsna väsinuna bussijaama tagasi, uurisime, kus buss asub hetkel, kas koristades tuli välja jne jne. Lõpuks käisin bussijaamas kaks korda (ma ei mäleta miks) ning uurisime välja, kus asub lähim Eestile lähima Euroopa riigi saatkond. Umbes kell 8 õhtul sain väga halvasti vormistatud ja väga mitte-ametliku emaili ühelt eraisikult, kes ütles, et pass on bussifirma käes, kellega tulime. Ta ei öelnud, kas see asub terminalis või nende kontoris või üldse tema juures kodus, samuti ei täpsustatud, mis linnas pass asub, veidi imelik tundus see kõik. Jalutasime samas linnas asuvasse bussifirma kontorisse, et äkki seal osatakse aidata. Sealt uuriti erinevate töötajate käest ja öeldi et nemad ei tea üldse midagi sellest passist. Peale seda läksime bussijaama (mis oli mul too päev siis mulle neljas bussijaama külastus) ning sain passi kätte ühelt teenindajalt, kes ei rääkinud sõnagi inglisekeelt. See oli suuuuuuuuur kergendus. Me olime kolm eelnevat päeva teinud väga palju asju, veetnud ööd üsna halbades magamistingimustes ja mul tegelikult ei olnud üldse tahtmist tegeleda päev läbi sellise asja klaarimisega. Kõigele lisaks hakkas kohale jõudma, et see suur tõus, 80m kõrguselt 2300m kõrgusele on meie tervist hakanud oluliselt mõjutama, st tekkisid kerged mägede haiguste sümptomid – nõrkus, raske hingata, peavalu jms ning selle kõige all kannatades oli tüütu tegeleda veel passi taga ajamisega. Aga olukord lahenes ja läksime hotelli tagasi rõõmsalt. See oli ka kõige raskem kõrguse seotud terviseprobleem, mis kogu reisi jooksul tekkis – öösiti oli kõrguse pärast raske magada, sest tunne oli selline nagu keegi istuks rinna peal ja ei saaks kopse õhku täis tõmmata. Päeval väsisime kiiresti, trepid muutusid raskeks. Kohalikud rääkisid ja soovitasid koka teed juua, see pidavat aitama. Ei tea, ei aidanud, vähemalt mitte kõrguse vastu. Koka tee effekt oli selline nagu ohtralt kohvi, aga vererõhk ei läinud nii kõrgeks. Pidime olema Arequipas 2 ööd, aga kuna meil kummalgi tervis ei tahtnud paremaks minna, siis olime kokku kolm. Jalutasime seal niisama ringi, käisime erinevates restoranides, turul, muuseumites, antiigipoodides jms. Keset linna asus katedraal (nagu igas linnas) ning selle katedraali katusele sai minna. Üks õhtupoolik, kui Teele läks enne mind hotelli tagasi, sest ta ei olnud veel hästi ära aklimatiseerunud, otsustasin ma minna sinna kiriku katusele pilte tegema. Kuigi päev varem see oli olnud tasuta, siis toopäev oli seal üks mees, kes tutvustas ennast töötajana (ta tunduski töötaja olevat) ning ta hakkas nõudma raha ja ütles, et kiriku külastamine on vaid giidiga ning see on tasuline ja minna saab vaid grupiga. Maksin raha ära ja läksime kirikusse, kus hakkas pihta ajalooline tuur, mis mulle ei pakkunud pinget. Ma küsisin, et kas ma võin kohe katusele minna vaateid vaatama. Selle peale ta ütles, et see pole võimalik, liikuda tohib seal vaid grupis, sest katusele minek on jube ohtlik ja võib viga saada. Etteruttavalt ütlen ära, et kui lõpuks katusele saime, siis sinna minek oli umbes sama ohtlik, kui on ühe keskmise paneelmaja trepist üles kõndimine. Ja siis osalesin tuuril, mis oli ausalt öeldes väga igav ja väga kuiv. Me käisime läbi kõik sarikad, mis aastal on need ehitatud, kes oli peamine tööde juht, kõik ajaloolised kirikujuhid, kõik maalid, kõik preestrirüüd jne. Ja eks ma siis kuulasin ning mõtlesin, et ma veel maksin ka selle eest ning et ma tahaks hoopis katusel olla ja vaateid vaadata ning pilte teha.
Üks õhtu istusime peaväljakul katedraali ees trepi peal, kui üks kohalik mees tuli rääkima. Ta oli kohalikus ülikoolis mehhatroonika vms õppejõud ning rääkisime umbes tunnike või nii igasugu maailma asjadest ning sõime jäätist, Eestist ta ei teadnud suurt midagi, küll aga teadis palju rääkida inkadest ning nii mõnestki Euroopa kultuurist. Arequipa meile meeldis, üldiselt oli ka päris turvaline, kui ise mitte lollusi teha. Üks põhilisi asju, mida Arequipas tehakse on see, et minnakse matkama Colca Canyonisse ning linnas pakutakse neid tuure väga palju. Muidugi räägivad kõik turisminduses töötajad, et ise ei tasu minna, et seal on ohtlik ja võib ära eksida, aga see tundus paraja liialdusena. Tundus, et seda tehakse selleks, et turiste meelitada büroodesse ja neile giidiga tuure thea. Nii mõnedki rääkisid, et muidugi saab ise seal ka matkata. Uurisime välja, kuidas sinna ise saab, kus seal saab ööbida, kust alustada, kaua läheb, palju piletid jne on. Pakkisime asjad ning läksimegi sinna.