Arusha, Mount Meru küla

Huvitavaid fakte pole viitsinud otsida.

Niisiis, peale Aberdaret käisime korraks Keenia pealinnas Nairobis, et järgmine hommik sõita Tansaaniasse, täpsemalt Arushasse. Sõit Arushasse oli iseenesest tore, sest vaated olid väga ilusad ja Aafrikalikud, aga kui meie jõudsime bussi oli seal 2 vaba kohta ning mina (Jaak) olin õnnelik ning sain istuda täpselt bussi tagumise ratta kohal olevale toolile. St, et jalalabad ei olnud mitte põrandal, vaid rattakoopa peal, mis oli kõrguselt peaaegu samal tasapinnal nagu iste. Ühesõnaga istusin kogu sõidu põlved lõua all, 6h. Piiri peal peeti mind ainsana kinni, pidin piirivalvuritele tükk aega selgitama, mis asi on snorgeldusmask ja sinna juurde kuuluv toru. Aga õnnelikult Arushasse jõudsime. 

Arushas bussi pealt maha tulles..ei. Isegi enne bussi pealt maha tulekut, kui buss alles tagurdas parkimiskohale, olid kõik võimalikud takosjuhid ja “i’ll-do-best-price-only-for-you-my-friend” tegeleniskid juba kätega bussiaknaid tagumas ning enda agressiivset müüki tegemas. Bussi pealt ei saa õieti maha astudagi, sest nad seisavad ees ja müüvad.

Ma ei tea, kas asi on kultuurilises vahes või on tegu turismi sektori eripäraga, aga see kõik on, vähemalt meile, väsitav ja suhteliselt kiiresti ärritav olnud. Eriti see, et taolistes olukordades neid härrasid on umbes 5…10 su ümber, igaüks üritab eelnevast üle karjuda ja isegi kui üritada mõnega rääkida, siis on see on väga keeruline, sest teine härra hakkab kohe vahele segama. Ühesõnaga sellistes olukordades hakkab korraga väga(!) palju sündmusi ümber juhtuma, raske on kõigel korraga järge hoida, lisaks peab veel jälgima, et kellegi pikk käsi rahakotti ei üritaks ära tuurida ja vahest boonusena võib olla samal ajal lisaülesanne – otsi üles bussijuht, et ta avaks pagasiruumi, kust kott võtta vms.

Aga samas oleme sarnastesse olukordadesse sattunud nö usaldusväärse kohalikuga (giid; hotelli töötaja, kes saadab bussijaama jne) ning kohalikud ei ärritu. Nad jäävad täiesti rahulikuks, kui kellegagi rääkides hakkab teine inimene üle karjuma, kolmas taob lahtise käega vastu ta auto küljeakent ja neljas sikutab läbi autoakna varrukast, et tähelepanu saada. Ja nad suudavad kogust mürast välja selekteerida olulise. Hämmastav. Ma ei tea vist ühtegi eestlast, kes olukorras, kus kolm inimest samal ajal räägivad ei läheks närvi ega ütleks “Rahuneme nüüd maha hetkeks, räägime ükshaaval”. Lapsest saati juba õpetatakse – “kui üks inimene räägib, siis teine vahele ei sega”.

Igatahes, Arushas oli meil 2 ööd ühes hostelis võetud, et välja mõelda, mida umbes järgnevad 5…6 päeva teha. Teadsime vaid, et peame nagunii Tansaaniasse tulema ja vaikselt lõuna poole liikuma, et lõpuks õigel kuupäeval Iringas olla ja broneeritud safarit alustada. Niisiis ühtegi plaani Arushas polnud, veetsime õhtu guugeldades ning mõtlesime välja edasisi käiki. Saime ka sellega hakkama. Kuna järgmine päev oli vaba läksime cultural tour’ile. Astusime sisse riiklikusse turismibüroosse (enne seda jälitasid meid muidugi 4 meest, kes kõik pakkusid otseloomulikult kõige parema hinnaga safarisid) ning võtsime tuuri. Need tuurid on kohalikku elu tutvustavad giidiga tuurid, giid on tavaliselt mõni küla elanik ning tegu on win-win olukorraga:

a) turist näeb reaalset kohalikku külaelu mõne kohalikuga

b) raha läheb otse külastatavasse külasse. Meie giid rääkis, kuidas nende külal on mitu nö “ühist sissetulekut” ja aasta lõpus hääletatakse, mida ühise rahaga tehakse.

Igatahes, sõitsime Mount Meru nõlval olevasse külla, kus tegeleti peamiselt kohvi farmimisega ja banaanide kasvatamisega

Tuur koosneski kahest osast:
1) giidi juures kohvi tegemisest ja söömisest ning niisama olemisest
2) matkast läbi erinevate istanduste, nõlvade ja küla koseni. Vahepeal palju juttu, mida kasvatatakse, kuidas läinud on, kindlasti tutvustatakse uut külahoonet jne.

Giid viis meid esimese asjana enda koju, kus saime ta naise tehtud kohalikku sööki. Peale seda tuli väike jalutuskäik, nii umbes 15km kokku, suure koseni ja tagasi. Vaated olid eksootilised ja ilusad nagu Aafrika külades ikka. Eluolust – oli uhkemaid majapidamisi, kus majade ees olid autod ja katustel sat. pannid, aga mida rohkem küla tagumisse otsa, seda lihtsamaks majad, hoovid ja elu läks. Viimastes hoovides olid mudast ning kaigastest tehtud ära vajunud majad, inimeste riided olid traditsioonilised, majades sees vaid mõni üksik voodi-diivan jne. Külas muidugi ühtegi muud valget inimest ei näinud. Tee koseni oli füüsiliselt väljakutseid esitav ning giid rääkis, et need üksikud inimesed kes seal tuuril käivad (alates aasta algusest kuni novembri lõpuni oli kokku käidud 15 korda), neist peaaegu keegi kose juures ei ole käinud, valitakse lihtsam kohvi osa ja seetõttu küla elanikud läksid meie värvi inimesi nähes elevile. Kutsuti kodudesse sisse, taheti pilti koos teha ning juba klassikuks saanud ja ilmselt Aafrikat meenutama jääv fakt, lapsed kõndisid meiega niisama kaasa ning mõned julgemad üritasid katsuda või käest kinni võtta.

Pärast jalutuskäiku saime süüa ning ise läbi teha kogu kohvi tegemise protseduuri. Kes ei tea, siis kohviuba, mida piltidelt on näha põõsa küljes kasvamas, läbib sellise teekonna, et jõuda meie kontorites olevatesse espresso masinatesse:

1. Korjatakse kohvioad taimelt
2. Kohvioad kuivatatakse
3. Kohviube tambitakse, et kest tuleks ümber ja jääks vaid uba alles
4. Oad röstitakse. See on kõige olulisem osa, selles etapis on kõige lihtsamini võimalik ka väga hea uba väga halvaks teha. Muideks, kibe kohv ei tähenda kanget kohvi. Kibe kohv on üldiselt sita töötluse saanud kohv. Kohv pidavat kibedaks minema siis, kui röstimise ajal ube ei segata piisavalt või antakse kuuma liiga palju ning oad hakkavad suitsema. Kibe maitse tulebki röstimise ajal tekkivast suitsust.
5. Valikuline – nende jaoks, kellel espressomasinat pole, purustatakse kohvioad puruks.

Kõik see võttis meil aega umbes tunni. Giid rääkis, et iga hommik ta kogu protseduuri läbi ei tee, ta teeb kord kuus ühe “paki” endale ette ära ja siis joob seda järgneva kuu.

Kuna külas kasvatakse banaani, saime kohalikku banaani ka süüa. Muideks banaanipuu kasvab 3 aastat ja peale seda annab ühe korra saaki. Siis võetakse puu maha ning istutatakse uus. Järgmise kolme aasta pärast saab uuesti. Kõigepealt anti banaani enne matka magustoiduna soolase toidu järel. Peale matka oli söögiks veisepada banaanidega. Õhtu lõpetasime kohalikus baaris juues…üllatus-üllatus…banaaniõlut.

Järgmine hommik pidime hakkame liikuma Mto Wa Mbusse, kuna me keeldusime dala-dala’sse (mikrobussid, mis veavad siin inimesi) istumast ning saime teada, et ka Toyota Noah (7 kohaline sõiduauto, nagu Toyota Picnic) sõidab ka seda marsruuti otsustasime, et maksame rohkem ja lähme Toyota Noah’ga.

Ah, et miks me keeldusime dala-dala’sse istumast? Esiteks sinna ei mahu meie suured seljakotid, mis tähendab, et need seotaks katusele ning meil kaoks kontroll asjade üle. Teiseks, dala-dalades on mõningad probleemid ruumiga. Dala-dala istmeskeem, see mida mina kõrvalt olen näinud, on järgnev:
kõigepealt 3 istet, siis 2 istet ja siis uuesti 3, ehk nagu väiksemat sorti mikrobuss ikka. Istmed on seal kitsad. Dala-dala ei ole nagu Viimarsi marsa, mis Viimsi vahet sõidab vaid ikka kõvasti väiksem, Land Cruiser on kindlasti mõõtmetelt suurem. Kui ma küsisin  ühelt kohalikult palju inimesi dala-dalasse pannakse, siis ta vastus oli: “istekohti on 10, seisukohti veel 10, aga vahest võetakse mõned inimesed rohkem”. Ja dala-dala pole kõrge. Seisukoht tähendab seda, et seal tuleb väga kõvasti küürutada. Lisaks dala-dala juhid on väga hulljulged. Sõites ühe taksojuhiga, umbes 30min jooksul näitas ta 4 korda keskmist sõrme vastutulevale dala-dala juhile. Seda olukordade eest, kus vastutuleva dala-dala juht absoluutselt ei vaadanud enne möödasõidu alustamist, kas keegi tuleb vastu ning lihtsalt pööras meile ette meie endi ritta. Ühesõnaga, meie kindel otsus oli, et me ei sõida ilma enda asjadeta 130km mikrobussis, kus 8 inimese koha peal 20+ inimest.

Aga tulles tagasi…lasime ennast hommikul viia hotelli töötajal bussijaama, et saaksime Toyota Noah peale. Hotelli töötaja leidis bussijaamast mingi tuttava ning palus, et tema järgi kõnniks õige auto peale. Muidugi ta tuttav viis meid dala-dalasse. Dala-dala juurest kõndisime endiselt eemal ootava hotteli töötaja juurde tagasi veel kiiremini kui olime dala-dala juurde läinud. Selgitasime uuesti, et daladalasse me ei lähe ja me tahame minna Toyota Noah’ga. Läksime järgmise bussiboksi juurde, kus istusime Toyota Noah’sse. Tšill, istmeskeem oli autos 2, 2, 3 (koos juhiga siis 7 istekohta). Istusime tagumises reas, kus oli kaks kohta ja ootasime väljumist. Siis tuli üks inimene meie ritta juurde. Hea küll, veidi kitsas on, aga kannatab ära, vähemalt pole dala-dalas. Kui autos istus juba 5 reisijat ja nägime, et vähemalt 5 pagas oli laotud pagassi ning nad kõik ootavad veel autosse pääsemist otsustasime, et ka see pole päris õige värk ning kõndisime sealt minema. Hiljem saime teada, et päevasel ajal, kui kliente on, siis juht ei kavatsegi hakata sõitma, kui 6 istme peal on alla 10 inimese.

Lõpuks läksime ühte suvalisse hotelli, kust saime enamvähem mõistliku hinnaga takso, kes oli meid nõus ära viskama. Kogu bussijaamas jauramine (kus jällegi tuli suhelda mitme inimesega paralleelselt ning seal oli muidki põnevaid olukordi, mis samaaegselt juhtusid) oli meid liiga ära väsitanud, et uurida mõnda muud varianti.

Jah, kindlasti on inimesesi, kes nüüd leiavad, et me oleme pirtsakad. Samas kui on vaja 130km läbi sõita ja teades, et siinsetel teedel võib tulla väga ootamatuid üllatusi (näiteks kurvi tagant hüppab eesel või sokk tee peale – seda juhtub palju; või siis otsustab mõni daladala juht kõrval teelt süüdimatult ette keerata), siis eelistaks, et see auto, mis peab hakkama väga äkilis manöövreid tegema poleks neljakordselt ülekaalus; mille juht ei arvaks, et ta on Peter Solberg; ning et ma ei peaks enda niigi kitsast turvavööta istet jagama vähemalt ühe inimesega ning enda jalaruumi jagama teise küürutava inimesega, kes on soetanud “seisukoha”.

Ei, see ei ole vingumine ja hädaldamine, et kui halb siin on. Pigem on need vähesed näited illustreerimaks, kui teisiti siin asjad käivad. On asju, mis oma “teistmoodi” olemuselt on  Eurooplaste mõistes nii lahe, nii eriline ja tekitab suhtumist “ka meil võiks nii olla” (rahvuspargid; inimeste sõbralikkus;  inimeste rahulikkus ja läbi elu “sujumine”; kilekottide keeld jne). Samas on sel ka teine külg, on asju, mida tehakse omamoodi siin ja mis tekitab vastuolulisi tundeid. Kokkuvõttes meile ikkagi väga meeldib siin.

Aga peale sügavat elufilosoofiat – koht kuhu me sõitsime peale Arusha kiiret peatust, oli Mto Wa Mbu. Tõlkes tähendab see “sääskede jõgi”. Võite ise arvata miks 🙂

Arushast endast pilte pole, kahjuks. Samas ega me seal väga midagi ei teinud ka peale mõne kilomeetrise jalutamise söögikohtadeni või büroodeni. Pildid on Mount Meru mägikülast, kõige esimese pildi peal on näha mind sõitmas Nairobi-Arusha otsa. Järgnevate piltide peal on näha, kuidas banaanipuud maha raiutakse, kusjuures puu tuleb raiuda nii, et banaanid ei kukuks vastu maad lödiks, st asjatamist maha võtmisel oli omajagu.