Bogota
Cuscost me lendasime edasi Bogotasse, Colombiasse. Seda põhjusel, et seal on suur lennujaam (ilusa nimega – El Dorado Luis Carlos Galan Sarmiento International Airport) ja sealt lähevad lennud paljudesse kohtadesse ja nii oli rahaliselt kõige mõtekam. Lisaks toohetk ma ei tahtnud et reis läbi saaks ja see tundus hea viis kuidas veel natuke juurde pressida 🙂
Faktidest, et Bogota asub 2500m kõrgusel ja seal elab 8milj inimest. Bogotas olime kokku 4 ööd. Colombia ja Bogota kohta liigub palju erinevaid hirmsaid jutte. Tõsi, riik oli väga raskes olukorras Pablo Escobari aegadel, aga on nähtud kõvasti vaeva, et mainet parandada ja turvalisust tagada ning töö on vilja kandnud. Kuigi peab ütlema, et Bogota teatud rajoonid tundus vist kõige ebaturvalisemad kogu Lõuna-Ameerika peale. Eriti hull pidi olema ilusa nimega (La Candelaria) turistide rajoon. Veidi imelik oli küll näha tänavatel täiesti hambuni relvastatud politseinikke (nad pigem meenutasid rohkem eriüksusi filmidest)..
Ise ööbisime veidi kesklinnast eemal, ühes lihtsas hotellis. “Õnneks” üks öö oli seal mingi kooli lõpupidu vms ja ca 18 aastased pidutsesid tubades. Teisalt tänu sellele saime ringi jalutada ka kohalikemas piirkondades ja kohalikumat elu. Vaatasin järgi, et Bogotas olime 24-28 November ning Bogotasse jõudes olid meil juba olemas lennupiletid 28.ndal Madridi, küll, aga oli hotell võetud vaid 24-26. Kas tõesti toohetk oligi plaaniks, et 2 päeva oleme internetist saadud hinnaga hotellis ja siis kohapeal tingime odavama hinnaga kaks ööd juurde? Ei mäletagi enam.
Selle aja jooksul käisime mitmes muuseumis ja ajaloolistes kohtades. Natuke jättis Bogota, sarnaselt Santiagole, sellise nõukogudeliku mulje, kõik oli suur ja tsemendist. Samas mitte nii tsemendist kui Santiago.
Esimene päev otsustasime hotellist “turistialasse” jalutada (ca 4km kaugusel), selle käigus sattusime väga kahtlasse linnaossa, kus oli väga palju narkareid tänavatel. See oli ilmselt kõige kahtlasem rajoon kogu reisi peale. Peale seda jalutasime ajaloolises vanalinnas, kus sattusime juhuslikult ühte tasuta muuseumi, kus olid väljas selliste vähe-tuntud kunstnike teosed nagu Picasso, Dali, Monet jne.
Järgmisel päeval käisime kaubanduskeskuses, ma ei mäletagi täpselt miks. Aga asus see 5km teises suunas. Selle käigus kõndisime täiesti kohalike rajooni ning ka kohalikust vanglast mööda. Vanglat valvasid politsei kastiautod, mille katustele olid monteeritud automaadid, jällegi vaatepilt, mida mujal naljalt ei ole näinud. Iseenesest ei tundnud ennast kusagil ebaturvaliselt peale mainitud narkomaanide rajooni. Kahjuks ei oska midagi väga erilist Bogota kohta rääkida, ka toit, mida käisime uhkes restoranis söömas, oli pigem keskpärane. Tagantjärgi seostuvadki Bogotaga esimese asjana pilvine ilm, suured teed, vähe turiste. Kusjuures hotelli töötajad rääkisid, et kohalike rajoonis on mul õhtuti turvaline, aga mainitud turistide rajooni ei tohiks küll minna. Õhtul käisin ka pimedas lähedal asuvas keskuses süüa toomas, ei olnud viga midagi. Kahjuks Bogotast väga pilte pole, millegi pärast seal ei teinud peaaegu üldse pilte.
Ning sellega oligi saanud kõige viimane, veidi tehislikult loodud reisi viimane etapp läbi.
Mäletan, kui seisin Bogota lennujaama ees, kui olime juba pagasi ära andnud ning Teele läks suveniiri poodi ja ma läksin veel viimast korda õue kaugel kodust. Jõin soojas õhtu hämaruseslennujaama ees kohvi, taksod tõid uusi inimesi juurde ja viisid vanu ära. Neid mõtteid, mis tuli oli nii palju. Silme eest käis keritult läbi 13 kuud reisimist. Ongi kõik, tagasi koju. Ca 13 kuud tagasi lahkusime kodusest Euroopast ja kus kõikjal sai vahepeal käidud, mida kõike sai tehtud nähtud kogetud.
