Botlierskop, LAV

Swellendamis läks hammas natuke verele seoses käidud safaripargiga ja kuna me järjekordselt väga ei teadnud mida teha järgmised 300km (sellest oli juba juttu, et ca nädala me ekslesime mõnevõrra sihitult), siis läksime lihtsama vastupanu teed ja peale pikka kauplemist läksime eraparki safarile.
Pargid jagunevadki kaheks:

1. Riiklikud rahvuspargid, mida haldab kohalik RMK
2. Erapargid, mis on sisuliselt eraettevõtted, kellele kuulub maa, loomad ja kogu juurde kuuluv. Erapargid veel jagunevad omakorda kaheks – on nö klassikalised pargid, kus käiakse loomi vaatamas ja siis on pargid, mis on kõva kriitika all, ehk jahipargid. Nendes saab käia loomi jahtimas.

Põhjus, miks me eraparke kuni selle hetkeni vältisime oli see, et need pargid on väga kallid, suurusjärgus 400 eurot üks öö algavad tubade hinnad. Samas nendes on nii palju rohkem lisasid ja elu on oluliselt mugavamaks ning luksuslikumas tehtud turistile. Asi näeb välja üldjuhul nii, et pargi keskel või ääres on kompleks, kus asuvad majad, kus saab ööbida. Need kompleksid on, siis piiratud elektrikarjustega, et loomad eemal hoida. Elektrikarjused rohkem küll meenutavad kõrgepingeliine, sest loomad teisel pool tara on suured ja väga paksu nahaga. Päevasel ajal tehakse sõite sügavale pargi territooriumile ning giidid räägivad juurde loomadest, elust jne. Lisaks on nendes tihti basseinid, laste mänguväljakud, massöörid, restoranid jne. Nagu SPA, ainult, et ümberringi on metsikud loomad. Tegevusi, mida neist saab teha on palju – kõige tavalisem on nö klassikaline autosafari (giid viib lahtise safariautoga pargis sügavusse ja räägib loomadest), jalgsisafari, hobuse seljas safari, lastele erinevad õppetoad, lapsehoid jne. Kuigi võib jääda mulje, et see kõik nõuab suurt kompleksi, siis tihti on need pigem väikesed kohad. Meil oli niigi “suuremat sorti”, ma pakun, et erinevaid tube oli seal 20…30 ringis. Aga internetist enne reisi uurides rääkisin mõnega, kus oli vaid 8..15 tuba. Nende kohtade puhul ma olen üsna kindel, et teenindav personal ületab mitmekordselt külastajate arvu. Miks me lõpuks ikkagi otsustasime minna oli see, et kuna käes oli hooaja lõpp ja ma kirjutasin neile otse WhatsAppis, et me tuleks homme ja kas saaks äkki viimase hetke soodukat, siis tehti tõesti suuremat sorti ale – minuarust meile läks üks öö maksma ca 200eurot (vist oli isegi 180?), sealhulgas oli ette nähtud nii mulle kui Teelele üks sõit rahvusparki sisse giidiga (ainuüksi selle väärtus kodulehel oli ca 40eurot inimene) ning väga korralikud hommikusöögid. Kusjuures leidsime selle koha nii, et kunagi kui Trad.Attacki laulja käis perega LAV’is (sellest juba rääkkisin, et see oli Teelele suureks inspiratsiooniks ja julgusteks ka siia tulla väikese lapsega), siis ta käis samas pargis.

Igatahes, pakkisime asjad, käisime Ida-Euroopa säästuturistide kombel poes ning ostsime omale suure toidu (ja veini ja juustu) varu hotelli kaasa, sest kohapeal on ainus võimalus süüa hotelli restoranis ning hindu sellistes kohtades nad oskavad panna. Tundus, et kogu kompleks on kunagi olnud kellegi suure jõuka farmeri majapidamine. Meie tuba asus majas, kus oli teine tuba veel (mis oli tühi) ning meil oli kasutada suur kaminaruum ja maja ees olev piireteta madal rõdu. See piireteta äär oli ka koht, kus Remi tahtis loomulikult pool aega veeta. Kogu meie maja ja sisustus oli sellise 20. sajandi alguse stiiliga – parketi asemel olid suured luitunud põrandalauad, millest mõned krigisesid hirmsalt, kui nende peale astuda (mis tegi öösel pimedasse tuppa minemise hulga närve kõditavamaks kogemuseks, sest Remi magas samas toas), voodi-kardinad-mööbel oli vanaaegses stiilis, põrandal antiloopide nahad jne.

Restorani juures oli suur muruplats, kus oli lõkkease ja õhtuti tehti seal alati lõket, lisaks seal platsil olid kiiged, päris mitu ronimis- ja turnimisinstrumenti lastele, vana skuuter ja paat mille peal sai turnida, aia taga kaks hobust, purskkaev kus sai sees plätserdada jne.

Aiad olid kõik seal siltidega “LASTE PÄRAST PALUN KONTROLLI, ET AED OLEKS LUKUS!”. Ühesõnaga väga tore koht, kus 2 ööd rahulikult olla. Õhtuti panime Remi tuppa magama ja istusime enda maja ees terassil ning sõime juustu ja jõime veini tähistaeva all.

Meeldiv üllatus oli ka see, et restorani hinnad olid üllatavalt mõistlikud ja portsud ebanormaalselt suured, pitsa ja pasta olid ca 10…13eurot aga need olid sellised kogused, et nendest tõesti jätkus kahele. Kohe kohale jõudes võtsime hilise lõunana/kiire näljapeletajana eelroaks mõeldud quesadillad ning jagasime neid ja tulemuseks oli see, et õhtuks me sõime vaid juustu enda terassil, sest kõht oli nii täis. Ahjaa, asus see kõik mäe otsas nii, et vaated ümberkaudsetele küladele ja nõlvadele olid väga ilusad.

Aga siis põhilise sündmuse juurde – safari. Nö tavasafarid väljuvad 2x päevas – kell 7:00 ja kell 15:00, kestavad umbes 4 tundi. Eelmine õhtu pidi ütlema, mis kellasele tahad minna ja hommikul otsitakse sulle auto. Safariautod olid seal suured lahtised Land Cruiserid, mis mahutasid maksimaalselt vist 9 inimest. Ja autod olid kohe täiesti lahtised, uksi neil pole, katuseks on vaid presendist kate, et päike lagipähe ei paistaks. Sisuliselt nagu sõidaks baaripuki otsas.

Paljud pargid ei luba lapsi safarile, miinimumvanus on vist tavaliselt 12 ringis? See park aga lubas. Aga ka siis oli miinimumvanus 4 aastat, või kui tahta minna nooremaga, siis tuli võtta nö “privaatsafari”, kus oled ainult sina enda pere ja juhiga, aga nende hinnad olid ka väga kallid, minu mäletamist mööda ikka kohe mitu-mitusada eurot. See kõik tähendas, et me pidime Teelega minema erinevatele safaritele, sest keegi pidi Remi hoidma. Mina otsustasin minna hommikusele safarile ning peale minu oli autos veel üks perekond, vist oli Hollandist – mees ja naine ning üks ca 4 aastane laps ja umbes 10 aastane tüdruk. Kuidas nad nii väikesega julgesid sinna tulla – ei tea, aga tulid. Hommik oli kusjuures külm, mul oli jope seljas ja isegi tekk anti peale autos ning esimesed tunnike ikkagi lõdisesin. Park oli kõike muud, kui see mis tuleb silme ette, kui keegi ütleb “Aafrika safari”. See oli väga mägine, seal olid metsad kohati, kosed ning läbi pargi jooksid risti läbi kõrgepingeliinid. Võiks küll mõelda, et see “pole päris”, aga kunagi sellistel aladel (va liinid siis) loomad elasid ja klišeelikku savanni oleme ka piisavalt näinud. Oligi huvitav, veidi harjumatu oli näha elevante mägede taustal rohelistel niitudel jalutamas. Kokku laius park 4200 hektaril, ehk umbes 6x7km.

Sõitsime parki sisse, nagu öeldud park oli tõesti väga mägine, kohati pidi mingitest auto juppidest kinni hoidma, et sellest lahtisest autost mitte välja kukkuda mäest üles ja alla minnes, juht oli ka tasemel, sest seal ei olnud vaja mitte ainult päriselt maastikukindlat autot, vaid ka oskusi selle kasutamiseks. Tuur ise oli veidi selline..kunstlik. Meie varasemad Aafrika safarid on piirdunud Tansaaniaga, mis oli üks kõige lahedamaid ja autentsemaid asju siiani, mis on tehtud. Tansaanias ei olnud mingeid aedu, giid oli ainult meie päralt, tegime mis tahtsime, sõitsime ühte kohta ja teise kohta, giid oli nagu sõber. Käesoleva safari giid oli ka väga tore ja väga sõbralik ja personaalne, aga oli tunda, et see protsess on ära hööveldud ja liialt läbi mõeldud – sõitsime mõne looma juurde, mootor pandi kinni, giid rääkis 10 lauset juttu (kes see on, palju ta kaalub, kaua ta tiine on, mis ta sööb jne), vaatasime 3 minutit looma ja järgmise juurde. Seal oli selline programmi tunne, et on kindel kava mida tehakse, mis iseenesest polnud ka halb, sest aeg oli piiratud ja park suur ikkagi. Lihtsalt tahtsin välja tuua, et see kogemus oli väga teistsugune võrreldes Tansaania omaga. Nägime kohe sisse sõites kaelkirjakut, peale seda mõndasid sebrasid ja peale seda läksime lõvisid otsima. Lõvid elavad samad pargis, aga nad elavad veel omakorda miskis “aedikus”, sest lõvide pidamiseks on väga karmid reeglid ja kuna pargi tara läheb üsna ümberkaudsete külade kõrvalt mööda, siis on elanikud vastu protestinud, et nende aia taga hakkaks lõvid elama. Kuigi nüüd see muutub – giid rääkis, et peale 20. aastat paberite majandamist on saadud lõpuks luba ning lõvide aedik võetakse maha ja lõvid saavad kogul territooriumil olla. See lõvide “aedik” oli ilmselt ca 10 ruutkilomeetri suurune ala, tegu oli päris suure lahmaka maaga, kus elasid ka muud loomad jne. Et loomaaia tunne lõvi aedikus kindlasti polnud. Igatahes, jõudsime lõvide aedikusse ja giid ütles, et ta pole lõvisid juba 3 päeva näinud ning võiks aidata otsida ja kui meist keegi näeb, siis ütleks talle. Ahjaa, seal kehtisid uued reeglid: ükskõik, mis juhtub – autos ei tohi kohti vahetada, Kkäsi-jalgu-pead ei tohi autost välja pista, valjemaid hääli ei tohi teha. Jah, tegu oli endiselt täiesti lahtise autoga.
Ja siis juhtus midagi väga imelikku. Sõitsime lõvide aedikusse sisse ja laskusime mööda mägist teed alla, vasakul pool teed oli tihnik ning madalad põõsad ning paremal pool lage põld. Olime sõitnud umbes 100m, kui vasakul pool, nii 30m pealt nägin silmanurgast, kahe põõsa vahelt vaatab täiskasvanud lõvi. Tansaanias me nägime lõvisid kümnete kaupa, nii magavaid, kui enda toitu kaitsvaid, kui ka mängivaid, kui ka paarituvaid (mis on muideks väga (!!!) haruldane asi mida näha), aga see pilk, millega ta vaatas, see oli midagi uut ja vaatamata, et ma pole suurem lõvi psühholoog, siis sellest pilgust hakkas mul kergelt hirmus ja oli arusaada, et midagi on valesti. Ta vaatas konkreetselt otsa, silma sisse, kõrvad ette suunatud ja hiilis meie suunas. Kuna ma istusisin kohe giidi taga, siis ütlesin talle “lõvi vasakul” ja näitasin näpuga. Giid vaatas sinna murdsekundiks, vaatas kohe peale seda paremale poole autot ning andis väga järsult gaasi ning hakkas kiirendama. Ma vaatasin korra lõvi poole ja nüüd juba ta jooksis meie peale, nagu loodusfilmis, kus ta jalad jooksevad veel ühes suunas ja pea vaatab naelutatult tagaajatavat, silmad suured peas. Lõvi kadus mu vaateväljast taha poole, aga see oli nii kõhe, et ma ei julgenud hästi ümber pöörata autos ja vaadata mis toimub. Sõitsime sealt ära ja ca 300m peast jäime seisma, lõvi jäi meist maha. Peale seda giid rääkis, et mis nüüd toimus. Põhjus, miks ta peale lõvi leidmist vaatas teisele poole teed oli see, et ta arvas, et lõvi peab jahti ja me oleme juhuslikult tema ja looma vahel. Kui ta aga nägi, et kedagi pole kellele jahti pidada (peale meie), siis ta andis järsult gaasi, et sealt minema saada ja tahavaate peeglist ta nägi, et lõvi jõudis täiesti auto kõrvale välja enne, kui see vana diiselmootor talle pahvaka tahma näkku lasi kiirendamise käigus. Kogu perekond (peale selle väikese sülesoleva 4 aastase, kes imes ikka lutti ja ei saanud mitte midagi aru, mis toimus) oli endast üsna väljas ja keeldusid tagasi minemast, vanem tüdruk hakkas hirmust nutma. Ka giidi enda hääl oli kuuldavalt värisev ja erutunud. Ta rääkis, et ta on 10 aastat olnud giid, töötanud kolmes erinevas riigis ja ta pole kunagi midagi sellist varem näinud ega kogenud, et lõvi hakkaks niimoodi taga ajama. Ta ütles, et teda on varem taga aetud ja see pole ta esimene kord eest ära sõita ja ta teadis mis teha, aga need on olnud alati provotseeritud – st keegi hakkab autos häälitsema kõvasti, keegi vahetab kohta vms ning sellisel juhul lõvi puht enesekehtestamise pärast ajab taga – ta tuleb annab märku, et ärge ülbitsege, minge ära. Nendes olukordades ta lihtsalt hirmutab. Kui ta aga ilma nähtava provotseerimiseta ja ilma varasemalt hoiatamata hakkab nii käituma – see on väga halb. Miks praegu ta niimoodi meid sihikule võttis, täielik müsteerium. Ütles, et see on nii tõsine intsident, et ta peab selle kohta hakkama pabereid täitma, et taoline asi juhtus. Ma veel korra pakkusin, et äkki ikka tagurdaks, et ma ei saanud head pilti, et lähme veidi lähemale või nii. Aga see perekond ei olnud sellest üldse vaimustuses, mis oli selles mõttes natuke minuga mitte arvestasv, et nad teadsid, et neil on üks safari veel hiljem ja siis nad näevad võibolla mõnda rahumeelsemeat lõvi, aga minu jaoks see oli viimane seal 🙂 Et noh, oleks võinud vähemalt minu arvamust küsida või kuidagi seda siluda..Aga ega see mind väga ei häirinud, oleks hea, kui oleks keegi nii mõistev nagu mina, kui Remi tõttu peab kunagi kellegi tuur veidi poolikuks jääma. Lisaks, nagu öeldud, siis lõvisid ma olen näinud küll. Giid rääkis ka, et lõvid toodi sisse kusagilt mujalt ja kui lõvid pandi esimest korda kokku sebradega, siis esimesel päeval lõvi murdis maha 15 sebra. Seda sel lihtsalt põhjusel, et sebrad olid harjunud elama rahumeelset elu ja nad ei osanud lõvisid karta ning lõvi instinktist murdis kõike, mis ette jäi, ja sebrad rõõmsalt lubasid ka. Lõppes see asi nii õnnetult, et pidi kutsuma veterinaari, sest lõvi oli ennast nõnda üle söönud ja talle tehti operatsioon, et osa toitu eemaldada, et ta üldse ellu jääks 🙂
Sõitsime lõvide juurest ära ja leidsime elevandid, elevante oli seal kokku vist 7 ringis ning üks neist on kunagi päästetud loomaaiast. Elevantidel on silma juures üks nääre, mis eristab vedelikku (nö nutavad) kui nad on emotsionaalsed (hormoonidest) ning see tsirkuse elevant nutab koguaeg. Lisaks oli elevantide seas üks teismeeas isane elevant, kellele meeldis vahest natuke piire kombata ja ülbitseda. Teised giidid kartsid teda, eriti üks kindel giid, keda oli täitsa naljakas vaadata, kuidas ta seda elevanti nähes tagurdas 100m eemale ning oli silmnähtavalt närviline ning ärevil. Meie giid ütles, et ta oli vist varem töödanud kusagil spetsiaalses elevantide pargis vms ning tema elevandi psühholoogiat teab ja tegu on lihtsalt vääriti mõistetud teismelisega ning ta plaan on saada temaga suureks sõbraks. Kusjuures tundus, et ta plaan tõesti töötas, meiega see elevant nii palju ka ei norinud, aga meie giid ka käitus teisiti ta juures. Elevantide juures tehti “safari kohvi” – ehk segati brändit kohvi sisse. Päris huvitav kogemus oli mäe otsas elevantide vahel astuda autost välja ja kell 10 hommikul juua kohvi brändiga.

Elevantidega meie giid meid tõesti hellitas, ta ütles, et ta üritab tasa teha seda kogemust lõviga ja laseb veidi lähemal ja kauem olla, kui teistel laseks. Lisaks meil oli tegelikult üsna normaalne seltskond, mees ja naine tundusid keskmisest oluliselt intelligentsemad ja isegi 10 aastane tüdruk oli kodutööd nii palju teinud, et oskas päris asjalikke küsimusi küsida giidilt.
Peale snäkipausi elevantide juures läksime gepardit otsima. 2 gepardit pidi seal pargis elama, kumbagi me ei näinud, aga gepardid pidid olema ka haruldased. Giid rääkis, et ta teab, kus on gepardi lemmikpõõsas. Sõitsime antud põõsa juurde ja giid ütles: “Ärge nüüd ära ehmataga, kui ta minu juurde tuleb, ta teab mind, ta on sõber” ning astus autost välja ja läks kõndis põlvini heina sees selle põõsa juurde. Ma olin täiesti hämmastunud, gepard on ju kusagil seal samas! Vaatas ta seal ühe ja teise põõsa alla, aga gepardit ei näinud.
Gepardite juurest siirdusime pühvlikarja juurde! Pühvel oli võibolla mu lemmik loom kogu selle Aafrika reisi peale. Tansaanias me nägime ühekorra pühvlit, aga see oli kusagil võsas umbes 3 sekundit ja meie tookordne vägagi elukogenud giid oli veidi murelik ja ütles, et me peaks sealt kohe lahkuma. Nüüd aga sõitsime suure pühvlikarja juurde, kus olid nii isased kui ka emasid. Ja giid rääkis meile täpselt sama lugu, mida rääkis tookord Tansaania giid. Alustas sõnadega: “Ja siin on siis kõige ohtlikum loom Aafrikas!”. Nimelt on pühvel väga..äkiline. Ta ei anna mitte mingit märku enne kui ta ründab, lisaks on ta nii suur ja nii tugev ning kõige hullem on see, et pühvli kahe sarve vahel kasvab sarvkiht, mis on kuulikindel. Nii, et kui pühvel ründab, pea madalalaks lastud ja sarved ees, siis ei aita isegi tulirelvad, sest äärmisel juhul saab teda tulistada vastu õlga, mis sellele pea tonn kaaluvale loomale ei tee midagi. Ja samuti rääkis ta sõna-sõnalt täpeslt sama juttu, mida rääkis Tansaania giid – kõige ohtlikumad on karjast välja aetud üksikud isased pühvlid, kes muutuvad tujukaks ja eriti tülinorivaks. See oli ka põhjus, miks tookord Tansaanias giid seda üksikul pühvlit läbi võsa nähes hakkas rääkima, et võiks siit kiiremas korras lahkuda. Pühvlid on ilusad, mulle nad meeldivad, eriti kui nad seal niimoodi suurelt karjas koos pikutasid.

Peale pühvleid nägime veel mõnda antiloopi (üks huvitavam oli selline, kes jookseb lõvi eest vette ja kui lõvi peaks järgi tulema, siis tal on turja peal miski laik mida ta oskab “aktiveerida” ning sealt pidavat erituma nii jälki haisu, et lõvi lihtsalt otsustab selle söögi vahele jätta). Aga hakkaski tuur läbi saama. Kokkuvõttes mina olin väga rahul, lõvi intsident vaid oli veidi kõhedust tekitav. Sellest ma rääkisin ka ühes järgmises pargis pargivahiga, kes ei suutnud uskuda ja ütles, et selline asi kõlab ikka kohe väga halvasti nii mitmeski mõttes (kas ta saabki nüüd aru et autos inimesed? mis siis kui tulevikus veel juhtub? jne).

Läksin koju tagasi, Remi ja Teele olid restorani juures ja plätserdasid purskkaevus. Rääkisin ka Teelele, mis intsident lõviga oli ning peale seda Teele oli silmnähtavalt ärevil, sest kell kolm pidi tema minema sama tuuri peale. Sõin VÄGA suure portsu hommikusööki ning kohe-varsti oligi aeg Remi lõunaune aeg.

Lõunauneks mõtlesime, et lähme jalutame vankriga veidi kompleksist eemale (sealt läks katkine kruusatee edasi) ning lõõskava päikese all hakkasime minema. Ca 300 meetri pärast oli tee ääres üks talu piiratud aiaga, aia taga kaks suurt koera, kes väga vihaselt haukusid. Ikka kohe nii vihaselt, et vaatamata, et nad olid aia taga hakkas meil veidi hirmus ja otsustasime tagasi pöörata. Olles 50m kõndinud tagasi ja vaadates korra selja taha, siis ma ei tea kuidas, aga kusagilt oli ilmunud kolmas koer keset teed, aiast väljas. Ta oli paraja vasika mõõtu (no 70kg kaalus ta kindlasti) ja ta haukus VÄGA agresssiivselt, näitas hambaid ning aegajalt sööstis meie suunas. Lõpuks küll ta lõpetas taga ajamise aga hirmutavad olid need külakoerad küll, eriti jama oleks olnud, kui see intsident oleks näiteks teel tagasi olnud ja poleks tast mööda saanud või kui ta oleks meile peale sattunud täpselt ta maja ees. Läksime koju tagasi, tiirutasin mööda kompleksi veidi Remi vankriga ning Teele läks tuuri peale. Peale seda mängisime hoovi peal, käisime ronimas, hobuseid vaatamas, purskkaevus, vaatasime jõehobusid (meie maja taga elas perekond jõehobusid, nende kõrval olid tihti erinevad antiloobid), sõitsime käruga ringi, käisime restorani aias (restoran kasvatas ise enda toidu koha peal) kõiki erinevaid taimi nuusutamas jne.

Seitsme paiku tuligi Teele. Juba autost maha astudes oli näha, et meeleolu oli autos rõõmsameelne olnud. Kui minul oli selline kogupere reis, siis temal oli seal olnud kamp täiskasvanuid ning vein ja brändi olid asjaga kaasaas käinud ning kogu seltskond oli silmnähtavalt lõbusas ja elevil meeleolus autost väljudes. Vot selline meelelahutus – sõidad lahtises autos Aafrika mägedest üles alla elevantide ja lõvide vahel ning jood veini. Teele oli ka seda lõvi näinud, tema jutu järgi oli ta olnud igati rahulikus meeleolus. Lisaks olid nad näinud ninasarvikuid (ema ja poeg) keda mina ei näinud. Teele tulemise ajal läks kohe pimedaks ja läksime restorani õhtust sööma, sest peale sellist päeva tundsime, et võime selle 25 eurot kulutada, et süüa päris toitu väga hubases restoranis. Lõppude lõpuks võtsime peaaegu kogu toidu, mis sinna ise viisime ka ise minema 🙂 Õhtul vaatasime jälle tähti ja veetsime aega terassil, sest Remi magas toas.

Järgmine hommik pakkisime asjad ja sõitsime ära sealt üht teist teed pidi (mitte sama mida mööda tulimne). Olime selle avastanud enda safarite käigus ning selle tee peal nägime läbi tara ka ninasarvikuid, gnuusid, sebrasid, kitsi jne.
Lõppude lõpuks ma olen väga rahul, et seal käisime. Puht silmaringi avardamise mõttes, et kui erinevad on pargid. Tansaania oli nagu Eestis keegi viiks sadu kilomeetreid mööda kruusateid metsa ja siis hakkame lagendikel loomi otsima, aega oli palju, palju oli niisama logelemist, iga looma juures peatusime niikaua kui süda soovis. Antud Aafrika erapark oli (sadades)kordades väiksem, iga looma kohta teati täpselt palju neid (elevante ca 8, lõvisid 2, geparde 2, ninasarvikuid 3, leoparde 0 jne) ja oli tunda, et seal oli enam-vähem paika loksunud programm mida läbiti. Ja suuruste erinevustest ei maksa rääkidagi – Tansaania park oli umbes poole Eesti (sh saared) suurune, Botlierskop aga 6x7km. Samas selle mugavuse ja programmi hinnaks oli ka väga suur lapsesõbralikkus – lastemenüüd, voodid, mänguaiad jne. Tansaania kogemust ei ole võimalik väikese lapsega teha.