Colca kanjon

Mõned faktid:
a) tegu on kanjoniga (üllatus)
b) tegu on maailma kõige sügavama kanjoniga (olenevalt mõõteviisit, mõne mõõteviisi järgi teine kõige sügavam)
c) suurim sügavus 3400m, võrdluseks USA kuulus Grand Canyon on 2x madalam
d) sealsed terasspõllud on kaugemast ajast, kui inkad
e) Ajalooliselt elasid seal kaks või kolm hõimu ja nende hõimude vahel oli abiellumine keelatud. Eristati hõime nii, et beebide pea külge seoti miski puidust instrument, mis ühe hõimu beebide pead muutis pikaks ja peenikeseks, teistel aga paksudeks. Kui hispaanlased vallutasid maad, siis leiti, et see komme on brutaalne ja see komme keelati. Peale seda nad hakkasid kandma (ja siiani kannavad) erinevaid mütse.

Nüüd tuli bussisõit, mida olime üritanud vältida kogu Peruu jooksul – sõit kohalikus odava pikamaa bussiliiniga. Nimelt selleks, et jõuda Colca Canyoni meile meeldiva matka algpunkti oli vaja ette võtta 220km pikk ning üle mägede minev tee ning seda ei sõitnud meie lemmik Cruz Del Sur. Seda küll pidi sõitma ka “turistibuss”, aga selle kellaajad kohe üldse ei sobinud meile (väljumine kell 3 hommikul). Peale veidi uurimist otsustasime minna kohalike bussiga. Ootasime bussijaamas bussi koos lõputu kisaga taustaks, kus üle terminali erinevate firmade piletimüüjad karjusid “LIMA LIMA LIMA CUSCO LIMA PARACAAS” üksteistesest üle. Peale mitmesse putkasse segaste summade maksmist saime lõpuks enda kotid bussi pagasiruumi ära anda, täpselt ühe suure puuri kõrvale, kus oli umbes 50 kana. Meie suurim mure oli, et kanad kottide peale ei situks ja lasime vist isegi natuke ümber paigutada asju. Kanade lõhn jäi küll asjadele külge. Tee läks väga kõrgele, kõrgeim punkt, kust buss läbi sõitis oli 5200m kõrgusel. Sellel kõrgusel jäi kogu buss (ilmselt hapnikupuudusest) magama ning bussi mootorid möirgasid, et õhust võimalikult palju kätte saada. Tee oli iseenesest ilus, läbi kõrbete ning ei olnud (väga) järske ja hirmsaid kaljusid. Kusjuures, bussijuht sõitis väga normaalselt, kordagi polnud hirmus. 4..5 tunnisest bussisõidust venis, nagu arvatult ülejäänutest sõitudest, kõvasti pikem bussisõit, ilmselt läks kokku 8h. Viimases peatuses käisime väljas, ostsin kohalikelt muttidelt kohalikke pirukaid, olid head kül. Jõudsime lõpp linnale üsna õhtupoolikul.

Colca Canynonist siis – see osa, kus meie olime, oli suures osas kivikõrb. Eks ta olegi kõrb, kui täiesti põhjas olev jõekallastel olev oaas välja jätta.
Cabanaconde, küla kust meie oma matka tahtsime alsutada, on väike linn/asula. Wiki järgi on elanikke 3000 ringis ning peale ühe väljaku seal suurt midagi polegi. Tegime hotelli check-ini, läksime omanikuga tülli (sest üks töötaja lubas meil minna riietepesuruumi, kuhu tegelikult külalised ei tohi minna) ning panime pesu pesema. Hiljem läksin uuesti rääkima hotelliomanikuga, kes muuhulgas on töödanud varem matkagiidina seal samas piirkonnas ja vabandasime kenasti teineteise ees – mina selgitasin, et me ei teadnud, et seal ei tohi olla ja tema selgitas rasket päeva ning suuri segadusi töötajate korraldustes. Igatahes, ta andis kaardi ning soovitas radu, kuhu minna, selgitas mis ees ootamas jms ning tegi seda kõike väga põhjalikult. Sisuliselt me valisime kõige raskema, pikema ja eraldatuma raja. Järgmine hommik pakkisime asju ümber ning rajale läksime kahe väikese seljakotiga, vaid hädavajalik oli kaasas ning kaamera, kõik ülejäänu jätsime hotelli. Järgmine hommik läks kiireks, sest meil oli suur soov Andi kondore näha ja meie hotelliomanik lubas meile transpordi muretseda, et saaksime neid lähedaloleva vaateplatvormi juurde minna neid vaatama. See vaateplatvorm muutub päeva poole VÄGA populaarseks, umbes, siis kui esimesed päeva-tuure tegevaid bussid 220km kauguselt Arequipast sinna jõuavad. Me jõudsime sinna hetkel, kui peale meie polnud kedagi. Umbes 2h pärast oli seal ilma liialdamata 300 inimest. Nägime kondore ka, kaugel eemal nad hõljusid, aga ei midagi nii väga erilist, sest kaugus oli suur. Andi kondori tiibade siruulatus on muideks kuni 3.3m ja seda ületavaid vaid veelinnud, kellest suurimatel on 3.5m, seega Andi kondor on maailma suurim lind. Kaaluks ca 17kg. Meie transpordiks kondore vaatama oli üks vana turvapuuriga, selline puur nagu ralliautodes sees on, Toyota Hilux (muideks mägedes olid paljudel autodel turvapuurid sees – juhuks kui teelt välja sõidad ja hakkad üle katuse käima mäest alla) ning peale minu ja Teele oli seal veel kaks meie hotellis ööbinud inimest. Teel tagasi, aga nägime ühe suvalise tee ääres kuidas kondorid liuglesid VÄGA tee lähedal. Meie autojuht läks ka väga pöördesse sellest ning peatas eraldi auto kinni, juhatas meid ühe kalju nuki peale ja siis alles saime elamuse. Täiesti ihuüksinda ilma turistide massita liuglesid meie ümber mitmed kondorid ja VÄGA lähedalt mööda – vast 10m kauguselt. See kiirus ja suurus oli tõesti tohutu. See oli nagu lennuk liugleks mööda ja nii mitmeid kordi. Väga lahe kogemus oli see, mis siiani on eredalt meeles.
Läksime hotelli tagasi ja kuigi vaatamata, et soovitused olid alustada kella 10 paiku, saime alustada alles 12 paiku. Aga mis teha, kondore tahtsime vaadata. Ahjaa – Colca canyoni külastamiseks pidi omama külastuskaarti, mida müüvad pargitöötajad ja mida küsitakse kõikjal. Kui kaarti pole näidata, pead töötajalt uue ostma. Meie kõndisime kokku seal kolm päeva ja me ei näinud mitte kedagi, kes oleks kaarti müünud või küsinud seda, nii et selle arvelt hoidsime natuke (tahtmatult) kokku.
Esimene päev alustasime ca 3300m pealt ning kõndides läbi küla ja möödudes härjavõitluse ringist jõudsime tund hiljem loodusesse. Järgmisi inimesi nägime kell 5 õhtul ja seda vahetult enne järgmist ööbimispaika, mis asus 2200m peal. Kogu aja olime täiesti üksinda, vaid kivised mäed, vähe taimestikku ja päike. Ööbimiskohas saime 15eur eest väikese maja kus oli üks suur voodi. Tingimused olid üsna aristrokraatlikud – elektrit toas polnud, dušš ja vets asusid majast väljas väikestes pulkadest tehtud hoonetest ning söökla oli väga järsu ja väga libeda nõlva otsas nii, et sinna ja tagasi saamine oli paras tegemine. See eest olid seal, aga kuumaveeallikad ning päev sai lõpetatud vees. Kokku ööbis seal tegelikult päris palju inimesi, ma pakuks nii 30 ringis. Sealt edasi läks tee kaheks – sai hakata kas liikuma ringiga tagasi alguspunkti poole kõige ja populaarsemate külade suunas või veel edasi, veel sügavamale mägedesse. Meie liikusime muidugi sügavamale mägedesse. Peale meie ei läinud keegi sügavale mägedesse. Ilm oli soe, 25…30 kraadi kandis ning järgmised 3 tundi kõndisime me suures osas mälest ülesse nii, et ei näinud mitte üht inimest, isegi kohalikke mitte. Kaaslasteks ainult mäed ning taevas liuglevad Andi kondorid. Loodus oli sisuliselt kõrb – vaid kaktused ning väga kidurad taimed ning kivid. Vahepeal sattusime ühte külla – seegi oli täiesti maha jäetud, seal oli 10 logu agraarmaja. Järgmine küla kuhu jõudsime oli juba veidi suurem. Teele jäi istuma ühe kiriku hoovi, mis asus küla piiril. Ma läksin korra sisse jalutama. Küla oli suurem, seal oli vast umbes 50 maja, aga siiski oli üsna kummitusliku kogemusega. Nägin 3 elanikku, kusjuures kaks neist ehitasid uut kirikut. Ma ei tea kuidas või millest nad seda ehitasid, sest ühtegi autoteed sinna ei viinud. Võimalik, et inimeste puudumise tingis asjaolu, et oli keskpäev ja päike huugas taevas. Küll, aga oli näha jõekaldal elutsevaid eesleid. Sealt edasi tuli järsk 700m tõus meie järgmisesse külla. Järgmises külas oli just (taas)avatud hostel ning meie baasküla hotelliomanik oli suutnud sinna kuidagi sõna saata ning meid oodati. Kõndisime seal mägedes järskude nõlvade vahel, nagu ikka sürreaalseks muutuvas üksinduses, kui järsku eemalt ühe puu varjus istuv tüdruk hüüdis meile ja lehvitas. Kõndisime mööda mägiteed veel 100m (tee läks sinka-vonka üles nii, et distanstilist lühikesi maid läbisime ajaliselt kaua) tema juurde. Ta tervitas meid kenasti ning kutsus enda juurde hosteli. Väga muinasjutulik elu, istud tunde ühe nõlva peal, vaatad taevast ja mägesid ja kondore ning lihtsalt ootad, millal keegi, üks paar, jõuab.
“Hotell” asus külas, mis oli samuti üsna maha jäetud. Elamistingimused olid nendes kõikides külades väga halvad, vetsud puudusid, majad kõik viltu ning hädised kokku kukkumise äärel äbarikud. Meie tuba oli iseenesest jällegi ilus, üks suur voodi ebamugava madratsiga, aga asus väga ilusa koha peal, kohe kalju nõlval. Kokku oli seal 5 majakest, kus sai ööbida ning meie olime ainsad külalised. Küll aga oli seal külas kohalikke ilmselt 5…10 ringis. Check-ini lasi neiu meil ise teha – andis ühe suure kaustiku ning ütles, et kirjutaksime sinna enda nimed ja tänase kuupäeva. Vaatasin mitu inimest seal varasemalt on käinud ja ei olnud palju. Täpselt ei mäleta, aga raamatu järgi jäi mulje, et kord nädalas käib seal mõni seltskond. Imelikul kombel peale 5..7h mägedes kõndimist me tundsime, et natuke võiks veel kõndida ja teadsime, et veidi veel edasi minnes on üks ilus kosk. Läksime seda koske otsima. See rada, mis koseni viis oli ilmselt üks kõige eepilisemaid teid kogu reisi peale. See läks ühe mäeaheliku külje peal, oli umbes 1…2m lai ja see asu väga järsu ja väga kõrge serva peal. Alla oli kindlasti mitu sada meetrit kukkumist, ülesse mitmeid sadu meetreid kaljut edasi. Kõndisime mööda seda teed, terve päeva jooksul olime näinud vaid mõnda üksikut inimest ning me olime nii eraldatud tsivilisatsioonist, ei ühtegi tulukest ega majakest ei kusagil silmapiiril, sügaval sügaval mägede vahel. Üks hirmutav hetk oli see, kui seal üksinduses kuulsime üht tohutut pauku, mis kajas mägedest vastu. Tundus nagu miski varing oleks kusagil just hakanud. Kusjuures mitmeid kordi nägime eemal ka varinguid mägedes, sellest on ka hiljem pilte (näeb välja nagu kalju põleks, st palju tolmu lööb üles). Küll aga teel sinna nägime inimesi – nimelt sinna kose juurde ehitati midagi ja vahepeal tulid selle väga kitsa tee peal meile vastu 5 kohalikku ehitajat koos nende eeslitega. Kusjuures tee sealt külast koseni oli 1…2h jalutamist ja need töölised jalutasid seda igapäev edasi-tagasi. Vat sellistes tingimustes teevad inimesed tööd 🙂 Vähemalt nad ei vingu, et peavad 10min “ummikus” istuma. Õhtul sõime ehitajatega koos meie ööbimiskoha terassil (mis oli muideks üsna viltu vajunud ning seal oli natuke hirmus istuda kõva tuulega). Toit oli..talutav. Pakutavat liha me ei söönud. Seda põhjusel, et me olime just ise 2 päeva jalutanud, et sinna külla jõuda, öösiti seda teed läbida ei saa ja päeval oli kõrvetav kuumus, seega tekkis liha värskuse osas suur kõhklus 🙂 Õhtuti nendes kohtades pole mitte midagi “luksuslikku” teha, sest elektrit pole (päikesepaneelid olid, aga nende energia on väga piiratud ning pole kulutamiseks, kui ilusti rääkida kohalikega, siis paremal juhul saad laadida telefoniakut vahetas laadimisõiguse välgumihkli vms vastu). Kaarte saab mängida, aga sellegi eelduseks on valgus ja energia. Lisaks oli õhtuti väsimus nii suur, et vajusime magama.
Hommikul ärkasime nagu ikka vara valges üles ning hakkasime tagasi sättima. Hakkasime kõndima tagasi ja üsna kohe sai selgeks, et viimased kaks päeva on oma töö teinud ja samm polnud enam nii kerge. Kõndisime esimese suurema linnani, kust pidi minema 2 või 3 korda päevas buss Cabanacondesse – linna, kus oli meie ülejäänud varustust ja kust alustasime matka. Mina olin valmis bussi peale minema, aga minu suureks üllatuseks pakkus Teele välja, et võiks edasi minna ka jala! Sealt läks üsna järsk tee alla täiesti kanjoni põhja – 2800m pealt 2200m peale. Kanjoni põhjas oli turistilõks-küla, mida kutsutaks ka oaasiks, sest see on ainus koht, kus on rohelust tänu jõele. Kokku oli seal võib-olla 10 lihtsamat ööbimiskohta, Seal on basseinid, mitmed lihtsad majutusasutused jms. Väga mugav ja lihtne koht tundus see. Inimesed kilkasid ning lõbutsesid basseinides. Tõsi, nad kõik olid ka teinud pika ja raske languse läbi, et sinna jõuda, aga nende tee oli olnud 3.5…4h pikk liikudes suurtes seltskondades. Meie olime 2 päeva olnud armutus mägikõrbes, kaaslaseks vaid lõputu tühjus, kaktused ja järsud nõlvad ning seetõttu see kõik tundus nii kuidagi lapsik ja naiivne seal. Sõime seal kõhu täis, ostsime pudeli vett juurde ning tuli viimane pingutus. Ma ei tea, mis meil mõtteis oli kui selle asja ette võtsime, või mis meil mõtteist läbi ei käinud. Nimelt seda teed peaks alustama hommikul vara (üldiselt soovitatakse kell 4 hommikul) või julgetel ja tugevatel õhtul hilja olles puhanud, sest seal ootas ~1300m tõus 3.5km pikkuse jupi peale, st mööda väga järsku ja tolmust rada. Meie aga hakkasime seda läbima vahetult peale keskpäeva olles kaks päeva järjest matkanud. Kõigele lisaks olime selleks hetkeks toopäev juba läbi teinud matka, mida tavaliselt peetakse eraldi matkapäevaks. Ka eesolevat juppi peetakse eraldi “matkapäeva” vääriliseks oma raskuse poolest. Ahjaa, sealt linnas pidi saama ka eesli rentida, kellega mäest üles minna, aga mina ei näinud ühtegi meest, kellelt oleks eesli saanud nii, et see jäi ära.
Igatahes, siis andsime jalgadele valu ning hakkasime kõndima. Ja kõndisime. Ja kõndisime. Ja tee läks tolmusemaks, ja järsemaks. Ja kõndisime. Ja järsku jõudis kuidagi kohale, kui raske katsumuse me oleme ette võtnud. Ning oleks sellest väsimusest ja tolmust vähe olnud, siis avastasime, et meil on vesi otsakorral. Keset mägesid kõrbes. Ja siis läks raskeks, tõesti raskeks. Ausalt öeldes ma oleksin joonud kasvõi porilombist vett, kui seal oleks vaid mõni lomp olnud. Isegi varje polnud. Kokku olid mõned üksikud hädised varjud, mõndade suurte kivide ääres, aga ka nende varjus ei olnud ikkagi “hea”. Kokku oli seda kannatust ja ronimist rohkem kui kolme tunni jagu. Ja kui me lõpuks üles jõudsime ja esimese poeni, siis me ostsime 6l jooke – 4 spordijooki ja 2 pudelit suurt vett. Uhke tunne oli küll, me tegime kõige pikema matka läbi, ilma giidideta, täiesti üksinda ning kuna bussi jätsime ka ära, siis tegime veel sellest pikema versiooni. Isegi hotelliomanik oli natuke uhke ja rõõmus kuuldes, kus käisime ja mida tegime, eriti üllatunud oli ta meie viimase päeva jaksu üle. Õhtul sõime hotelli restoranis mitu pitsat, jõime Pisco souri, kõik oli nii luksuslik jälle pärast karme kanjoni tingimusi. Colca canyon oma maalähedusega ning halastamatu olemusega, täieliku eraldatusega oli kindlasti üks Peruu ja reisi kõrghetki.
Järgmine päev pidime minema turvalise “turistibussiga” tagasi Arequipasse. Turistibussi võtsime, sest see pidi tegema peatuses mitmes huvitavas kohas ning olema turvalisem, kui tavaline buss. See turisti buss oli väga nõme. See oli mikrobuss, mida juhtisid mingid ülbikud, kes arvasid, et nad on Ott Tänakud, peatusi tehti väga mõttetutes kohtades. Lõunapaus tehti kohas, mida ilmselt üks giididest omas ning mis asus pommiaugus, nii et ühtegi alternatiivset söögikohta ka seal kõrval polnud. Lisaks olid seal mingid hollandi piffid, kes karjusid Teelele kõrva. Ahjaa. Tegime ka peatuse ühtedes kuumaveeallikates, kus pidi sissepääsueest maksma. Meie sinna ei läinud vaid tšillisime niisama. Tegelikult mitte keegi meie bussist sinna ei läinud ja seda ka öeldi. Aga peatuse tegime ikka, nii et 1.5h ootasime kõik kenasti kuni see aeg täis saaks, et saaks edasi liikuda 🙂 Põnevaim osa oli vast see, kui seal samas 5200m kõrgusel ühe peatuse tegime ning üks teine peatus, kus sai metsikuid laamasid pildistada. Muidu oli see buss väga nõme. Arequipasse jõudes oli meil vaja mõned tunnid aega parajaks teha enne järgmise ööbussi peale sättimist (ma ei tea kust meil nii palju energiat oli, et koguaeg nii intensiivse tempoga reisida). Väikeseks preemiaks läksime sööma ühte Arequipa väga hinnatud restorani, mille omanik on rahvusvaheliselt tuntu kokk. Mina sõin seal Peruu delikatessi – merisiga. Kuidas merisiga maitses? Lihatekstuur oli segu kanast ja küülikust, seega pigem pehme ja “mitte-karvane”.
Ja peale seda läksimegi bussi peale, et minna Peruu ühte, kui mitte kõige, kõige külastamasse linna – roheluses Andides asuvasse inkade vanasse pealinna Cuscosse. Linna, kus segunesid vägivaldselt hispaanlaste ja inkade arhitektuur ja kust minnakse maailmakuulsasse Machu Pichusse.