Eesti laulud maailma katusel

See pealkiri kõlab võib-olla natuke liialt teatraalselt või poeetiliselt, aga… Nii oligi.

Oleme kolmandat päeva matkamas Annapurna matkaradadel Himaalajas. Siin on mega ilus. Siiamaani oleme näinud juba palju erinevaid külakesi, maastikke, puid, põõsaid, ponisid, kitsi, lund ja koski. Kõike, mida ühelt matkarajalt oodata võib. Päeval on päris soe. Madalamal päikse käes kuni 20 kraadi isegi. Kõrgemal kisub juba suhteliselt krõbedaks ka päeval, aga õnneks oleme omale nüüd mõlemad mütsid ja kindad soetanud, niiet päris mõnus talve tunne on. Öösiti on siin mega mega külm ja kuna siin teahouse’ides kütet ei ole, siis loodame iga õhtu, et tekk on piisavalt paks, et sooja hoida. Siiamaani on olnud 🙂 Hetkel istume külalistemajas ümber suurest kütusetünnist ehitatud ahju koos kõigi teiste külalistega. Ma arvan, et keegi siit enne ei lahku, kui saab otse teki alla magama pugeda 😀 Matkast ja üldse Nepaalis kirjutame vast pikemalt mõne aja pärast. Täna aga lühidalt ühest seigast, mis meil eile juhtus.

Eile, teisel matkapäeval olime jalutanud umbes neli tundi, kui jõudsime ühe majakeseni, kus otsustasime teha lõunapausi. Tundus mõnus koht, kus oli päris palju inimesi juba ees. “Seega peab olema hea!” mõtlesime. Kõndisin ühe terassil päikse käes asuva laua juurde ja küsisin seal istuvalt 40ndates härralt, kas tema kõrval olevad kohad on vabad. Härra vastas puhtas ameerika-inglise keeles, et jah, muidugi on. Võtsime oma rasked kotid seljast ja istusime tema kõrvale. Paar sekundit läks mööda, kui ta küsis, et kust me pärit oleme. Vastasin, et Eestist. Te ei kujuta ette ta pilku, mis sellele vastusele järgnes… Ta silmad läksid konkreetselt särama: “Oh, my God! From Estonia?! I can’t believe it.” Esmalt olin ma ise päris meelitatud, et keegi nii energiliselt sellesse suhtus, et me Eestist tuleme. Küsisin siis vastu, et millest selline ülipositiivne reaktsioon. Andy (härra nimi) selgitas siis, et ta on ameeriklasest koorijuht, kes parasjagu on Tais asuva Ameerika Kooli õpilastega siin Nepaalis matkamas. Ja lisaks, et umbes kümne päeva pärast läheb ta oma kooriga rahvusvahelisele festivalile, kus nad laulavad kolme eesti laulu. Kaks neist olid: “Kuri Kodu” – Evelin Seppar, “Õhtul” – Pärt Uusberg. Pean tunnistama, et kolmandat lugu ma ei mäleta, kuna minu jaoks ei olnud neist ükski tegelikult tuttav. Esimese hooga arvasin, et see on kuidagi seotud Eesti suure sünnipäevaga, mis samuti umbes 10 päeva pärast on tulemas. Andy sellest aga ei teadnud midagi. Ta jutustas väga suure kirglikkusega, kuidas talle tohutult eesti heliloojate muusika meeldib. See kõik sai alguse sellest, et ta oli ühte neist kolmest loost kuulnud ja seejärel juba järgmised välja otsinud. Ta oli tõesti siiralt rõõmus selle üle, et nad just neid lugusid õpivad ja esitama lähevad. Küsis, et kas ma aitaksin tal nende lugude häälduse paika saada. Vastasin, et miks mitte 😀

Pärast söömist tuli Andy meie juurde oma “parima õpilasega”, nagu ta ise teda nimetas. Nad olid üles otsinud “Kuri Kodu” noodid ja sõnad. Küsisid, et kas ma loeks selle neile eesti keeles ette. Minu arust oli see kõik mega tore 😀 Kahjuks ei saanud ma selle loo puhul ise ka väga aru, mis seal kirjas oli, kuna tegemist oli murdes kirjutatud Urvaste rahvalauluga. Küll aga sain ma selle neile lihtsalt ette lugeda nii, nagu ma seda tavapäraselt loeks või laulaks. Teise laulu noote ega sõnu neil telefonis parasjagu polnud. Seega võtsid nad kahekesi laulu üles ja laulsid mulle ette loo “Õhtu”, mis oli puhtas eesti keeles. Niiet võib öelda, et umbes 10 minuti jooksul kostus Himaalajas suvalises mägimajakeses eesti laulu. Natuke läks aega ja vajas päris mitu korda kordamist, aga salvrätile ma need sõnad kirjutatud sain. Võib öelda, et nende hääldus oli “veidi” mööda. Samas oli see parem, kui ma oleks osanud arvata. Lugesin neile siis salvräti pealt sõnad ette ja nad lindistasid selle telefoniga üles, et hiljem kuulata, kuidas õigesti laulda. Kolmandat lugu me ei arutanudki. Olime juba tunni jagu sellega tegelenud ja aeg oli edasi minna.

See kõik oli üks äge kokkusattumus. Nii meile kui ka neile. Maailmas on väga vähe inimesi, kes üldse eesti keelt oskavad ja siis kohtasid nad just meid. Ja meie just neid. Arvestades, et Eesti Vabariigi 100. aastapäev ka kohe-kohe tulemas, siis tekitas see kohe eriti sooja tunde. Olime umbes pool tundi edasi jalutanud, kui Jaak ostis endale ühest putkast Eesti lipuvärvides kindad. Ma arvan, et ta oli sellest seigast inspireetitud. Andy aga lubas, et kui neil esinemine ära on, siis ta saadab mulle selle lindistuse. Niiet ootan huviga.

Eile avastasin, et oli vastlapäev. Meie siin vastlakukleid ei söönud, küll aga nägime oma selle talve esimese lume ja sõime õunakooki. Loodan, et teil oli pikk liug ja maitsev hernesupp!

Ja tänase puhul: Ilusat sõbrapäeva ❤ !