Hermanus

Eelmine kord kirjutasin peaaegu eranditult Kaplinnast, aga Lõuna-Aafrika Vabariigist endast mitte väga, mõned olulised asjad veel kogu riigi kohta.

• LAV on väga suur, kokku 1200000 ruutkilomeetrit, mis tähendab, et tegu on suurema riigiga, kui Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa kokku. See teeb LAV’ist maailma 25nda kõige suurema riigi
• Kokku elab riigis peaaegu 60 miljonit inimest, sama palju kui Itaalias
• SKP poolest elaniku kohta ollakse kusagil Euroopa lõpuosas, Põhja-Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina jne kategoorias.
• Hermanus on väike linn ca 5000 elanikuga, mis on tuntud selle poolest, et see on vaalade vaatlemise hooajal (mis parasjagu polnud), üks parimaid kohti maailmas, kust näha vaalu kaldalt.

Alustan sealt, kust eelmine pooleli jäi. Nagu mainitud sõitsime kolm päeva Kaplinnas ringi Suzuki Swiftiga ja selle aja jooksul jõudsin ma teha kolm väiksemat kõksu selle autoga (sõitsin vastu äärekivi – ilukilbile tulid suured jutid, sõitsin vastu “asfalti” – stange alt eest sai kriimuliseks, riivasin üht ehitajate Hiluxit – jälgi ei jäänud). Enne ära minekut, viimastel tundidel Kaplinnas, ma võtsin kätte ja kirjutasin rendifirmasse, võib-olla isegi natuke liiga kurjatoonilise kirja, milles ütlesin, et ma pole autoga rahul ning nõuan uut. Põhjus oli eelmises postitutes mainitud asjaolu, et auto oli oluliselt väiksem, kui see mille eest ma maksin ja mille tellisin. Koheselt ka minu nõudmisega nõustuti. Kuna renfifirma kontor jäi täpselt meid eesootava tee peale, siis leppisime kokku, et lähme ise nende juurde kohale. Natuke murelikuks tegid need kaks kriimu, mis olid. Üks oli üsna stange all peidus ja autot üleandes palusin Teelel koos Remiga selle koha ette seista. Ilukilbi probleemi ei andnud kuidagi varjata. Kui antud noormees, kes rendifirmas töötas tuli autot ülevaatama, siis ta ütles kohe -“I’m ok guy, I’ll help you if you help me” (“ma olen ok mees, ma aitan sind kui sa aitad mind”). See oli piisav, et arusaada, et antud härraga annab läbi rääkida. Jätsin talle kindalaekasse 100randi (umbes 6 eurot) sularahas, rohkem lihtsalt polnud meil. Selle eest märkis ta auto üleandmisakti, et auto on tagastatud ilma igasuguste vigadeta. Ta ütles, et ilukilbi vahetus läbi büroo on maksab üldiselt 700randi nii, et sellega jäime plussi. Siis tekkis mingi segadus uue auto saamisega ja lõpuks seisime kõrvetava päikese käes ca tunnikese niikaua kuni uut autot meile toodi. Kuna olime rendifirma kontori ja garaaži ees, siis Remi lemmik tegevus oli garaažis ringi uudistada, kõikide autode ukselinke näppida, vaadata, kuidas autosid valmistati ette (pesti survepesuritega jne) uutele klientidele jne. Lõpuks saabus meie uus auto – Suzuki Ciaz. See oli tõesti suur(em) auto, pagass oli vist isegi sutsu suurem kui meie endi Volvol. Sõitis ka paremini, kõik oli ilus.

Ja hakkasime sõitma Hermanuse poole, kokku oli sõita 120km ja pidi see võtma umbes poolteist tundi. Esimene viperus mis juhtus oli see, et peale ca 30..40minutilist sõitmist mind peeti kinni maanteel. Koheselt kui kinni peeti teadsin ka milles probleem – sõitsin lubatust piirkiirusest ca 50km/h kiiremini, 60 alas oli kiirus toohetk kusagil 110 ja veidi peale. Põhjus oli tegelikult väga lihtne, aga kuidas ma sellesse orki lendasin vajab natuke tausta lugu. Liikluskultuuri iseloomustab kõige paremini sõna kaootiline. On nagu korras ja samas nagu pole ka. Paljud sõidavad õige kiirusega, paljud kiiremini, paljud aeglasemalt. Möödasõidud on üldiselt sellised, et tehakse kolmas rida keskele (teed on hästi laiad), topeltjoontest üldiselt peetakse kinni, vahest mitte. Kokkuvõttes – kõike leidub ja tundub, et kõigil on omaoodi interpretatsioon Liiklusseadusest. Igatahes, ükshetk ma sattusin sõitma politseiauto taha, kes sõitis arvestades kohalikku kultuuri ebanormaalselt pedantselt – kiirus oli täpselt see, mis lubatud, ei kõikunud siia-sinna poole, ei olnud kiirem ega aeglasem. Möödasõidud tegi ta nagu õpiku järgi (mis on haruldane seal), isegi suunatuli oli ta arsenalis. Sõitsin pikalt tema järgi ja maanteel oli kiiruspiirang 120km/h, järsku, minuarvates ilmasuguse mõjuva põhjuseta see langes 100 peale, siis 80, ja siis 60. Täiesti mõnesaja meetri jooksul. Ühtegi head põhjust selleks polnud, ei olnud asula, ei olnud keerulisi ristuvaid teid jne. Minu ees olev politseiauto (vilkurid tal ei töötanud too hetk) ei pidurdanud grammigi hoogu kinni ja sellest tulenevalt ma järeldasin, et see ongi mingi lollakas koht ja maanteeamet või keegi on teinud halba tööd ja isegi politsei tolereerib nende märkide ignoreerimist. Aga vot siis, tee ääres oli teine patrull, nägin kuidas nad lehvitasid minu ees olevale patrullile ja kohe peale seda andsid mulle peatumismärguande. Remi magas autos parasjagu, olime kindlad, et nüüd peab hakkama tonnide viisi pabereid täitma pikalt, vaidlema millegi üle, Remi ärkab üles hakkab nutma jne jne. Jäin seisma, tuldi akna juurde, küsiti kust pärit olen ja öeldi väga rahulikult, aga veidi nagu ehmunult “slow down man, slow down!” (“sõida aeglasemalt mees, sõida aeglasemalt!”). Ja näitas näppudega, et sõidaks edasi. Niipalju siis suurest kiiruseületamisest. Edasi sai märkidesse suhtutud tõsisemalt.

Ööbimiseks oli Hermanuses ühe eramu hoovis olev “aiamajake”. Tegu oli tegelikult väga korraliku majaga, kus oli köök-elutuba ja eraldi magamistuba, vannituba ja enda privaatne aed koos kahe grilliga. Majapidamises oli ka täpselt Jasperi mõõtu sõbralik koer, kellega Remi tahtis kohe mängima hakata. Toas olid taskulambid ja küttepuud, mille kasutamist majaomanik meile hoolikalt asus õpetama, mis minuarvates oli veidi…kummaline. Ei meenu nagu väga, et hotellides-korterites keegi õpetaks kuidas ahju tuld teha ja kuidas taskulampi kasutada. Instruktsiooni lõpus nii muuseas ta mainis ka põhjuse – nimelt on seal täiesti tavalised elektrikatkesused. Ta oli isegi natuke üllatunud, et me olime niikaua juba seal riigis olnud, aga polnud veel kurikuulsatest elektrikatkestustest kuulnud. Küll aga on süsteem niivõrd kaugele arenenud, et elektrikatkestused on ette ennustatavad – tänane elektrikatkestus pidi olema seitsmest üheksani. Ma küll uurisin, et kuidas on selline asi võimalik, et see on ette teada, omanik oskas sellele ka vastata, aga antud vastus ja põhjus on mul nüüdseks ununenud. Ja täpselt kell seitse Saksa rongi täpsusega läkski elekter ära. Nii, et meie ainsaks variandiks süüa teha oligi grillida õues. Grillimine on LAV’is väga populaarne. Igas suvalises kesklinna Sparis (umbes nagu meie Rimi) on suuuur valik erinevaid grillsütesid, brikette jne. Nendega grillimist peetakse “algajatele” nii, et müüakse ka grillpuitu – spetsiaalne puit, mida põletada ja millest tekivad söed. Seda puitu tuuakse lausa Namiibiast sisse, internet on täis erinevaid review’sid kus inimesed arvustavad erinevaid grillpuitu ja nende omadusi jne. Ühesõnaga see kultuur on seal väga arenenud. Grillimiskoht oli selles mõttes seal kummaline, et aed oli paksult täis taimi ning ühe statsionaarse grilli kohal, koknreetselt mõne meetri kõrgusel oli suur puu suurte okstega. Kusjuures seal oli grillitud palju, seda oli näha. Vot ei teagi kas tuleohutusstandardid ongi madalamad või teavad inimesed, et need puud nõnda kergelt ei sütti (peaks nad ju üle elama ka kuuma suve?). Kusjuures grillpuitu oli tõesti vägar raske põlema saada ja sellest lõket teha. Eestis ma tihti ei kasutagi süütekuubikuid, kui nuga on olemas siis piisab välgumihklist ja noast ja halust. Seal ma pidin puhuma ja pool pakki süütekuubikuid kasutama ning ehitama ja ikka seda korralikult põlema ei saanud esimesed 3…4 korda. Õhtu lõpuks alati haisesin nagu suitsuahi. Ja seoses taimi täis aiaga saime ka uue mure – erinevad looduses olevad taimed, mida Remi tahtis kõiki katsuda ja endale suhu toppida või neid pigistada ja siis enda näppe suhu toppida jne. Tõmbasin kaks äppi, millega sai taimi tuvastada ja mis ütlesid ära, kas taimed on mürgised või mis asjad need üldse on. Täitsa põnev oli. Midagi väga mürgist aias polnud (mis on ka loogiline, miks peaks keegi istutama mürgitaimi hoovi), olid vaid “kergelt” mürgised.

Hermanus oli selline kummaline linn, kus kõik inimesed olid pensionärid ja valged. LAV’is on keskmiselt 80% mustad, 10% valged ja ülejäänud asiaadid ning segud. Hermanuses on aga 80% valged, 10% mustad ja ülejäänu segud. Seega täpselt risti vastupidi. Tegu oli nagu ühe suure eramuid täis eeslinnaga, vähemalt see osa kus meie olime. Oli ka eeslinnasid, mis olid väga räämas ja nö getod, aga üldiselt Hermanus jättis kõige viisakama ja euroopalikuma mulje kõikidest linnadest. Ja ka kõige igavama. Täpsemalt ta meenutas rohkem Austraalia ja Kanada eeslinnasid. Hiljem lugesin, et Hermanus ongi populaarne koht kuhu inimesed lähevad pensionit veetma. Majad olid korralikud, aga nagu ikka, siis elektroonilised aiad ees, müüridel okastraadid peal jne.

Esimese asjana käisime poes (mida kolmekesi reisides tuleb teha väga tihti) ning läksime ühele jalgrajale, mis jookseb mööda kaljuserva. Tavaliselt vaadatakse sealt vaalu, aga kuna polnud vaala hooaeg, siis meie jalutasime niisama. Piltidel on üks väike pruun loom selle sama tee ääres, loom on väike, nagu kass. Üllatav on tema puhul see, et tegu on elevandi lähima elava sugulasega. Inglise keeles on looma nimi dassie või hyrax.

Ärkasime järgmine päev üles ja läksime tegime lähedaloleval matkarajal ühe metsasema-mägisema matka. Matk ise oli lühike, kestis mõned tunnid, inimesi oli seal umbes 3, kuigi parkla ja infra oleks võinud mahutada sada korda rohkem inimesi. Iseenesest oli ilus koht, mägede vahel, mulle meeldis, Teelele mitte väga. Remi oli vapralt seljakotis, vahepeal tegime ka ühe kose ääres peatuse, kus ta viskas vähemalt 50 korda järjest puulehti ja kive koske. Läksime koju, panime Remi lõunauinakut tegema ning päeva teises pooles tegime eelmises õhtul alustatud linnamatka mere ääres uuesti, aga seekord lõpuni. Remi ise jalutas ka seal väga palju, ma julgeks pakkuda, et ta jalutas too õhtu 3km. Õhtusöögiks võtsime kohalikust takeaway restoranid fish’n’chipsi (fritüüritud kala ja friikad), mis on lausa religiooni staatuses toit seal.

Viimane hommik avastasin, et mu käekella laadimisjuhe oli jäänud Kaplinna ning seetõttu veetsime kogu hommikupooliku käies läbi erinevaid elektroonikapoode uurides, kas kuskilt saaks samasuguse juhtme – ei saanud. Naljakas oli see, et eranditult kõik elektroonika poed kuulusid hindudele. Aga sellest kaabliseiklusest ma veel räägin, selle saamine võttis lõpuks täiesti tragikomöödia mõõtmed. Ja sõitsime sealt edasi Aafrika kõige lõuna poolsemasse punkti – Nõelaneem või Agulhase neem.