Huacachina
Huacachina jätkub poole õhtu pealt sealt, kus Paracas lõppes. Peale väga väga pikka päeva ja tuuritamist Paracas rahvuspargis, sõitsime õhtul veel bussiga Huacachinasse. Huacachina on väike oaas keset kõrbe, mis on väga fotogeeniline koht. Tegelikult asub Huacachina üha suurema linna, Ica, lähedal. Sealt on umb 10min sõita ja oledki kohal. Huacachina on täpselt selline koht, kus Instagrami-tibid käivad tegemas pilte stiilis “never stop wondering”, kus nad vaatavad loojuvat päikest, ühtegi inimest pole ümbruses, kõik on ülimalt idülliline jms. Huacachina oli tegelikult selline nagu ma arvasin – täis eurooplasi ja väga turistikas koht – öösiti olid rajud peod ning peale 2..3 tänava, mis on täis vaid hotelle ja ühe kõige keskel asuva veekogu seal mitte midagi muud polegi. Kohalikke elanikke on seal väidetavalt 100 ringis. Pidu käib öösiti kaua ja valjult ning põhiline tegevus on väga võimsate bagidega liivadüünides sõitmine ning lumelaudadel düünidest alla laskmine. Ühte bagisse läheb 6..10 inimest ning siis tuuritatakse ringi. Meie hotellis vist oli isegi hinna sees bagidega sõitmine, aga see pidi jubedalt lõhkuma kõrbe niigi hapraid ökosüsteeme ja see ei tundunud väga tore nii, et me ei käinud ei bagidega sõitmas ega liivadüünidel sõitmas. Me lihtsalt jalutasime düünides ringi. Õhtul, kui peale pikka päeva, jõudsime päikeseloojangu ajal lähima düüni poole peale, siis seal oli väga palju inimesi, ilmselt sadakond, kõik üritamas postkaardi pilti teha. Peale seda läksime meie ilusa nimega (HuacaFUCKINGhina) hotelli tagasi, aga tuli välja, et see hotell oli “linna” üks suuremaid peokeskusi ning peale seda pikka päeva oli magamine pmst võimatu. Umbes kella kolme paiku öösel ärkasime üles, sest täpselt teisel pool meie magamistoa seina oli parkinud üks auto, kust lasti väga valjut muusikat (selline tunne oli toas nagu ööklubis oleks olnud) ning ma ütlesin Teelele otsustavalt, et ma lähen klaarin asja ära. Astusin kell kolm öösel tänavale, auto juures olid väga stereotüüpsete Lõuna-Ameerika tänava gängsterite välimustega 30ndates mehed – valgetes maikates, kuldkettidega, tatoveeritud – nad kuulasid valjult muusikat ja jõid tekiilat auto kõrval. Vaatasin hotelli ukse pealt neile otsa ja otsustasin, et ega see muusika polegi nii hull. Läksime kurtsime hotelli omanikule, kes käis nendega rääkimas ja nad olid hotelliomanikule öelnud, et nemad ei lähe sealt kuhugi, kusjuures ka Teele käis vist nendega rääkimas. Lõpuks kutsus omanik politsei ning läks andis neile ka väljas teada, et politsei on Icast juba siia poole teel. Lõuna-Ameerika ei ole koht, kus sattuda konflikti, eriti jõustruktuuridega, ning tekiila joojad lahkusid politsei teadaande peale. Me tahtsime eriti magada, sest lisaks eelnevale pikale päevale oli meil plaanis tõusta hommikul 5 paiku ja minna enne rahvamasse düünidesse. See õnnestus, jalutasime uhkes üksinduses (okei mõned üksikud inimesed olid veel aga me räägime ikkagi kõrbest, nii et mahtusime üljäänud 2 inimesega kõrbesse ära 🙂 mitmesajameetri kõrguse düüni otsa. Jõudes kõige düüni tippu ja nähes teisel pool düüni samasugust 200m laskust alla võttis veidi kõhedaks küll. Olime düüni otsas umbes tunni ning peale seda hakkas päike jubedalt kõrvetama. Üsna pea liiv muutus nii kuumaks, et ei saanud jalutada paljajalu ning otsustasime tagasi alla tulla, selleks hetkeks, umbes kaheksa..üheksa paiku, oli näha, et esimesed inimesed hakkavad ka düünidele tulema. Järgneva päeva veetsime kõrvetava päikese eest enda hotelli terassil ning ilmselt tegime pilte korda, panime edasisi plaane paika jms.
Umbes viie paiku sõitsime taksoga Icasse, tegime bussijaamas pagasile check-ini ning kuna meil oli veidi aega, siis minu pealekäimisel otsustasime minna ja mini-tuuri teha Icas. See linn oli midagi hoopis muud kui Huacachina, Paracas või Lima. See oli kaootiline, palju inimesi, üsna primitiivne ning kõik vaid kohalikud – väga ehe kogemus. Lõpus Ica pildid.
