Jeffrey’s bay

Nüüdseks oligi vaid kaks ööd jäänud lõpp-punkti Addoni ja olles väga palju matkanud, safaritel käinud, loomi näinud ja maantee kilomeetreid kogunud otsustasime kogu tolmu maha loputada ja kaks päeva veeta ookeani äärses surfilinnas. LAV on tuntud oma surfikohtade poolest ja linn, mis meile tee peale jäi oli üks tuntumaid surfilinnu maailmas – Jeffrey’s Bay. Linn ise oli klassikaliselt uimane väikelinn oma 30000 elanikuga. Linna süda aga oli nagu surfikuurort – seal oli terve linnaosa, kus olid erinevad surfikoolid, surfipoed, surfibaarid jne. Kõik oli seotud surfiga. Üks kuulsamaid intsidente, mis on seal juhtunud oli see, kui 2015. aastal üht maailma parimat surfarit ründas maailma tuntuimal üritusel mõrtsukhai ehk suur valgehai. Video sellest: https://www.youtube.com/watch?v=M6i0os6u0M0 . Mees pääses eluga ja ta väitis, et taktika oli lihtne – ta lõi haid rusikaga 🙂 Maja, kus me ööbisime oli oli küll üleliia suur – kokku laius see ma usun ca 200 ruutmeetril, tohutud rõdud vaatega ookeanile jne. Maja oli nõlvale ehitatud ja läbi kahe korruse, alumisel korrusel oli mingi teine välja renditav ööbimiskoht. Öösel pidasid alumisel korrusel kohalikud 40 aastased mehed miskit pidu ja jauramist ning laulmist ning muidu lällamist oli terve öö. Järgmine hommik käisin lootuses saada tasuta hommikusöök ka korra kurtmas hotelli receptionis, et pidu oli ja hästi magada ei saanud. Töötaja vabandas viisakalt ja ütles, et tõesti väga piinlik lugu ning läheb räägib nendega hiljem sel teemal. Jah, rääkima nendega ta läks. Läks ilusti seltskonda ja lobises nendega sõbralikult. Tasuta hommikusööki ka ei saanud. Igatahes jõudsime linna üsna õhtul pimedas, panime Remi magama ja ma läksin kesklinna take-away toitu võtma. Üle pika aja olime jälle kohas, kus õhtuti olid restoranides-baarides inimesed, mängis muusika ja oli muu melu. Järgmiseks hommikuks broneerisin endale surfitunni, treeneriks oli noor kohalik mees, kellega saime päris kiiresti jutule.
Teele ja Remi vaatasid rannast ning mängisid liivaga samal ajal. Peale minu oli grupis üks ca minust 5a noorem neiu, kes oli sündinud seal samas kandis ning 15. aastasena kolinud Vancouveri ning nüüd tulnud uuesti vaatama, kust ta pärit on. Ahjaa, meie treeningklubi kontor oli rannast ca 100m kaugusel ja öeldi, et KÕIK asjad tuleb jätta kontorisse – rannas varastatakse kõik ära. Telefoni, kaamera, koti jne jätsingi, aga tossud võtsin kaasa, sest ma ei tahtnud kõndida paljajalu üle asfalti, kus olid katkised klaasikillud jne. Jätsin tossud randa, ilusti veel peitsin ära ja selle 2h jooksul, mis seal olin keegi varastas mu ühe tossu ära! Toss oli nagunii parajalt katki, nii et kahju mul ei olnud ja hakkasin juba rõõmuga mõtlema, kust ma uued jalanõud saan osta. Hiljem, teel tagasi ookeanist kontorisse leidsin enda tossu tänavalt üles! Väga jabur lugu. Hea vaheldus oli peale kahte nädalat matkamist ja teel olemist natuke loputada ennast. Surf kestis kaks tundi ning peale seda jalutasime niisama linna vahel ringi, käisime sealsetes surfipoodides šoppamas, käisime ühes mõnusas restoranis söömas (kus üks teine väike kohalik laps üritas Remiga sõbrustada ja teenindaja mängis Remiga) ja jalutasime promenaadil, kus oli lõbustuspark, värvilised paadikuuride stiilis majakesed jne. Õhtuks sõime jälle take-away toitu ning vaatasime otseloomulikult surfifilme.

Järgmine hommik pidime lahkuma, aga kuna sealsed rannad ja lained olid tõesti ideaalsed otsustasime ühe treeningu veel võtta – seekord ka Teele. Teele tund algas kell 7:30 hommikul nii, et äratus oli kuuest, et jõuaks süüa, asjad pakkida, kohale sõita jne. Teele oli ookeanis ja me mängisime Remiga lainetega (täpsemalt ta oli mul süles ja ma kõndisin ookeani), Remi küll parajalt kartis laineid. Eks nad natuke hirmsad on, sest kui laine tuleb, siis ta tuleb väga suure hooga. Algul tundub, et tuleb niivõrd uimaselt vesi lähemale, aga kui ta lõpuks kohale jõuab siis see hoog on tegelt päris kiire. Muidu seisime liival, aga kui laine oli kõrghetkel siis olime tavaliselt umbes põlvedeni vees ja nendel hetkedel Remi oli väga clingy ja hoidis kõvasti kõvasti kaela ümbert kinni. Peale Teele trenni läksin tegin mina ühe trenni veel otsa ruttu, võtsime autosse mõned pirukad lõunasöögiks ja hakkasime Remi une ajal, ca 13:00 Addo poole sõitma.
Kuigi me olime seal vähe, siis Jeffrey’s Bay väga meeldis – õhkkond oli rahulik, kõik oli sõbralik ja kuskile polnud kordagi kiiret. Pildid on tehtud telefoniga nii, et nende kvaliteet on selline nagu on. Telefoniga tehtud sellepärast, et kogu sealne elu oli niivõrd rahulik, et ei viitsinud kaamerat kaasaski tassida 🙂