Kaplinn, Lõuna-Aafrika Vabariik

Eellugu

Juhhuu. Otsustasime, et paneme jälle kirja, mida ja kuidas teeme. Kahel põhjusel – ei pea kõigile, ükshaaval rääkima ja endal tore lugeda mõne aasta pärast. Nagu praegu vahest loeme vanu asju.

Igatahes, võrreldes Suure Turneega mõned aastad tagasi on mõned asjad nüüd väga teistmoodi. Esiteks on meid kolm (tegelt neli, neljajalgne jäi Eestisse), teiseks maailma ja eriti reisimist räsis vahepeal COVID. Need kaks asja koos on muutnud väga palju meie reisistiili.
Plaan kuhugi tulla oli juba mõnda aega, möödunud aasta oktoobrist umbes. Vahepeal aga tuli uus “laine”, jõulud jne ning plaan jäi soiku. Nii veebruarist hakkas mõte jälle ja seekord juba väga konkreetselt liikuma. Olime väga väga lähedal, et osta piletid India ookeanisse Mauritiusele, aga õnneks jäi see ära. Mauritius oleks olnud igav, arvestades kuhu tulime. Teine variant oli ka tulla Itaaliasse, aga ka see tundus mõnevõrra igavam ja ajal, mil me oleks tahtnud minna oleks seal veel külm olnud. Lisaks arvestades kogu reisi pikkust ja eelarvet, siis odavamad lennupiletid ei oleks erilist võitu andnud, sest LAV on nii palju soodsam elamiseks võrreldes Itaaliaga. Mina tahtsin koguaeg kuhugi eksootilisemasse kohta, Aafrika riikidest julgustas Teelet Lõuna-Aafrika Vabariiki tulema Sandra Vabarna Instagrami storyd. Lõpuks, äkki märtsi algul saime piletid ostetud. Mitu korda viimane hetk vahetasime lennufirmat ja lõpuks saime minuarvates üsna hea marsruudi, kellaaegade ja ümberistumiste poolest Lufthansalt.
Aga mõni asi ka ei ole muutunud, nimelt oleme endiselt üsna hoo pealt vaatavad. Kaplinna jõudes oli meil ööbimine kinni pandud vaid 4ks ööks (kokku on reis 25 ööd) ja see ükski oli vist sellepärast, et see oli viisa saamise tingimus. Ja üks ööbimine ka rahvuspargis 3 nädalat hiljem. Nii, et täpselt nagu vanasti Aafrikasse tules – esimene öö ja kõige tähtsam on planeeritud, kõik muu “küll jõuab” suhtumisega. Nii, et teada oli kuhu lend läheb ja kuhu meil vaja lõpuks jõuda on. Kõik vahepealne oli lahtine, enam-vähem küll kandid olid teada kuhu minna, aga täpseid plaane ja ööbimisi-tegevusi polnud. Kokku läbitavat vahemaad hindasime umbes 2500 kilomeetri peale. Hetkel, teenltagasi Kaplinna tean, et see number on mõnevõrra väikesem sellest, mis reaalselt läbi sõidame. Marsruudi visioon oli midagi sellist:

19 kuuse lapsega lendamisest.

Paljud pidasid meie plaani lennata lapsega 10 000 kilomeetri kaugusele hullumeelseks. Arvutasime üht- ja teistpidi ning lõpuks tundus, et pikk lend sobivate aegadega võib olla isegi lihtsam variant võrreldes mitme lühikese lennuga ebamugavate aegadega. Nimelt hakkas lend tulema Tallinnast ca 17:30, esimene lend kestis 2h, peale seda oli poolteist tundi pausi ja siis veel 12h otsa. Seega plaan oli
a) Remi on esimese lennu üleval ja vaatab aknast välja, mängib jne
b) ümberistumise ajal paneme ta kärusse magama ning ta saab ennast veidi välja puhata, et järgmise lennu õhkutõusmine, toitlustuse aeg jne üle elada
c) magab teise lennu
Muidugi läks selle plaaniga täpselt nii hästi, et tekkis arusaamatus ja Remi vanker unustati Frankfurti lennujaamas meile tuua ja mingit und ta seal ei saanud. Lisaks meie esimene lend maandus väravasse A1 ja teine lend väljus väravast Z69. Täiesti ristivastupidi erinevates otstes selles tohutus lennujaamas. Võite ise arvata kes pidi väsinud last ühest otsast teise süles tassima. Kui tuli välja, et vanker on kadunud ja kehitati üsna ükskõikselt õlgu tahtsin küll küsida, et äkki tassid siis ise järgmised poolteist tundi jorisevat last.
Tükk aega kaalusime, kuidas pikka lendu lennata, uurisime pikalt ja lõpuks oli laias laastus kolm varianti laual:
a) Remile ostame eraldi koha lennukisse. Miinuseks on see, et selleks, et talle saaks eraldi koha osta peab tal olema auto turvatool kaasas. Aga sobivad vaid kindlat liiki turvatoolid Lufthansa lennukitesse, ja meil muidugi sellist polnud. Oleks pidanud turvatooli ostma, seda lennujaamade vahet vedama jne. Lisaks ma pole kindel kui rõõmus ta oleks olnud istudes magades ja traksides toolis olles, 12h järjest.
b) Ostame ühe meist äriklassi ning see õnnelik läheb Remiga sinna. Suurem iste, saab enamvähem normaalselt magada. Miinuseks siis see, et äriklassi pilet on neli korda kallim, lisaks ega see tool seal päris King Size voodi pole, see on ikkagi väike.
c) tuleb välja, et lennukitesse saab tellida hälli lapsele. Neid hälle saab kinnitada vaid kahe klassi vahel oleva seina külge, seega vanemad peavad ostma endale selle koha, mis on täpselt vaheseina taga, et olla hälli juures. Kuna sellel kohal on oluliselt suurem jalaruum, siis selle koha eest tahetakse üldiselt saada 100 eurot iste, seega 400 eurot edasi-tagasi kaks inimest. Kui aga sul on laps kaasas, siis tehakse suur soodukas – 35eur iste. Ja laps saab endale enda VOODI. Ja vanemad korralikult laiutada, lisaruumi kus hoida enda asju, lapsega mängida jne.
Teine lend algas väga raskelt, Remi nuttis, läks täiesti endast välja, ta oli olnud 4h kauem üleval kui ta peaks, ta ei saanud midagi aru kus ta on, mida temaga tehakse jne. Teelele oli see eriti raske. Ikka kohe nii raske, et üks LAVist pärit proua, kes istus minu selja taga (ta oli minu kõrval passikontrollis ja sain nii mõndagi kuulda, kuidas ta vastas küsimustele kus ta elukoht on, kus ta on sündinud jne) koputas mu õlale ja ütles, et me ei peaks muretsema, et Remi nuttis. Et paljudel on lapsed olnud ja kellel pole olnud, siis nende arvamus ei peaks meile üldse korda minema. Kokku see õudus kestis vast 15..20 minutit. Aga kui kestis, siis oli selline tunne, et see ei saa kunagi läbi. Lend ise oli muidu 2/3 täis, vabu kohti ikka oli. Esimesed 2h Remi magaski hällis ilusti. Kuna tegu oli reaga, kus oli neli istet kõrvuti, siis meie kõrval istus üks teine paar, kellel oli samuti häll tellitud. Ma ei tea, kaua me ise olime maganud, aga ükshetk meie kõrval istuv naine koputas mu õlale ja näitas, et Remi on üleval, istub enda voodis. See voodi on põrandast päris kõrgel, pakuks nii 130cm kõrgusel vms. Nii, et näha Remi loksuvas lennukis seal kõrgel istumas oli üsna hirmutav. Mis siis, kui meie naabrid oleksid maganud ja ta oleks otsustanud sealt hakata alla ronima, või järsku oleks tugev raputamine tulnud. Igatahes, rohkem Remi seal magama ei jäänud ja panime ta endale sülle magama. Umbes tund aega veel hiljem ma läksin vaatama, kas on mõni hea koht veel lennukis vaba, kus ma saaksin olla, sest Remi oli kogu minu istme hõivanud. Üks vaba rida oligi, see oli lennuki kõige lõpus, aga üle istmete olid tõmmatud kilelindid, näitamaks et rida on kinni. Kõik ülejäänud kohad olid juba võetud väga ühtlaselt – teistel reisijatel oli 3h olnud aega endale parim vaba koht valida ja ühtlaselt lennuk täita. Küsisin igaksjuhuks kahelt stjuaardsesilt, et kas võin sinna ritta minna, teades, et tegelt ei või. Esimene stjuardess ütles, et ei tohi, mingid COVID nõuded jne. Siis tuli teine stjuaardses, kellega ma olin varem paar sõna vahetanud ja kes teadis, et ma olin koos Remiga ja ta ütles väga sõbralikult, et jah ikka, võta see rida endale ning seletas keelduvale stjuaardsessile, et neil seal niigi kitsas ja raske jne. Tõmmati kiled istmete pealt ära ja ma sain kolm kõrvuti olevat tooli endale. Tõi mulle padja ja teki. Tekki ma ei kasutanud tekina, kasutasin tekki, et sellest teha endale suurem padi. Sain seal täiesti pikali visata ja magada. Ärkasin üles ning mulle oldi vahepeal tekk ka veel peale pandud. Vot kui tore. Sain magada 5x30min. Täpselt graafikut tean, sest täpselt iga 30min tagant ärkasin üles, sest pidin külge keerama, sest toolidel ei käinud käetoed täiesti üles nii, et paras pusletüki tunne oli seal magades.
Umbes 2h enne maandumist ärkas Remi üles, peale seda oli meil nii kiire, et need 2h läksid lennates. Mis on eriti hämmastav on see, et kuidas küll Remi ärkas minuti pealt üles see kell, mis kell ta Eestis ärkaks üles. Küll pidi tal mähkmeid vahetama, siis mängima, siis hambaid pesema jne. Tegelt oli lend nii asjatamist täis, et tundus, et läks isegi kiiremini, kui need lennud, kus on 12h järjest 20cm suuruselt ekraanilt filmide vaatamist.

Kaplinnast

• Rahvaarv – olenevalt loendusviisist 3.6…4.6milj inimest.
• Rassiline jagunemine – internetis on erinevaid andmed, aga laias laastus 40% mulatid, 40% mustanahalised, 15% valged, 2% asiaadid või indialased.
• Ilm – meie tulime kohalikul sügisel, aprillis. On päevi, kus on +27 ja on päevi, kus on +17.
• Eurooplaste asustus tehti 1652. Muidugi Hollandi Ida-India Kompanii poolt, kes oli avastanud uue kaubandustee Euroopa ja Aasia vahel ja vajas sobivat punkti, kus hooldada ja remontida laevu. See on ikka hämmastav, kui suur see ettevõtte oli. Mäletan, kui käisin nende asustusi vaatamas Indoneesias.

Ei saa üle ega ümber Lõuna-Aafrika Vabariigi raskest lähiajaloost. Apartheid, mis tähendaski tõlkes eraldamist, eraldiolemist, oli riigi ametlik rassilise eraldatuse poliitika, mis kehtis aastatel 1948-1994. Algas juba varem, siis seadustati ja seadustamisega sai asi täiesti uue hoo ja mõõtme. Apartheidi järgi jagati inimesed nelja klassi, alustades “paremast” – valged, asiaadid, segud, mustad. Keelatud olid nt romantilised klassivahelised suhted, inimesed elasid eraldi piirkondades, tohtisid käia erinevates piirkondades, kogu riigis oli erinev infrastruktuur erinevatele klassidele. Ka töökohad, kuhu tohtis kandideerida jne oli määratud nahavärvi järgi. Juba selle süsteemi eksisteerimise ajal peeti rahvusvahelisel tasandil seda kõike inimsuse vastaseks kuriteoks. Rahvusvahelisel tasandil oli see kõvasti kritiseeritud, ÜRO pidevalt tõstatas probleemi, LAV kannatas seetõttu ka erinevate kaubandusembargode käes jne. Täiesti jabur, kuidas selline süsteem sai niikaua kesta, ja veel nõnda hiljuti. Ja neid haavu lakub see ühiskond siiani, seda on kõikjal näha ja need kõrvad paistavad igalt poolt välja, kuhu natukenegi hoolikamalt vaadata.

Algus oli juba reisile hea. 3 päeva enne lendu meenus mul selline tõsiasi, et mul pole krediitkaarti. Täpsemalt seda plastikust kaarti, füüsilisel kujul. Ma olin selle mõned aastad tagasi kogemata pooleks istunud, peale seda krediitkaardi numbrid pähe õppinud ning kaardi enda telefoniga sünkroniseerinud, st maksmiseks ma kasutasin poes moodsa inimesena enda telefoni. See aga tõi ühe väga suure probleemi. Nimelt kõik rendifirmad nõuavad krediitkaarti FÜÜSILISEL kujul autot kätte saades. Rääkisin firmaga, kust auto broneerimise ja kuhu juba olime maksnud – seletasin neile, et mul on töötav maksevahend telefoni näol olemas, lisaks mul on debeetkaart, lisaks ma võin lihtsalt sulas ära maksta auto tagatisraha, aga ükski variant ei sobinud ja pidime auto broneeringu üles ütlema, õnneks sain nädal hiljem raha tagasi. Samuti ütlesid nad mulle tühistamise hetkel telefonis, et auto rentimine on meil sisuliselt võimatu Kaplinnas, sest sama tagatisraha nõude tõttu tahavad kõik teised ka krediitkaarti näha (seletamine, et saab ju ka muud moodi ja see pole ju tegelt vajalik ei aidanud, Vaidlus lõppus tihti argumendiga “kord näeb nii ette”). Peale seda algas väga kiire asjaajamine, et see jama lahendada. Kuna oli neljapäev ja järgmine päev suur reede, siis pangad ütlesid, et enne teisipäeva uut kaarti ei saa, meil väljus lend laupäeval. Siis rääkisin telefonitsi ja vahetasin kirju suurusjärgus 15 erineva firmaga (ainult nendega kellel polnud lepingutingimustes krediitkaardi märget) ja kõik ütlesid ära meile. Lõpuks saime kaks firmat, kes olid nõus. Tõsi, nende tagatisrahad olid päris kolossaalsed, kui suurtes (Hertz, Avis, Sixt) oli see ca 200eurot, siis meie “cash only car hire” firma puhul oli summaks 850 eurot. Loodame, et saame selle raha ikka tagasi. Firma ise oli tegelt päris paljude review’dega, kontorid on neil 6 linnas, autopark väidetavalt üle 300 auto – nii et suuremat sorti tegija. Ei ole kahtlane üksiküritaja nurga tagant.
Lisaks hakkasime üsna viimasel hetkel uurima, mis seis viisadega on. See, et viisat on vaja oli teada. Aga mõlemil oli millegi pärast üsna mugav arvamus, et maksame 50 dollarit piiril, selle eest pritsitakse 2 surtsu desovahendit kätele, lüüakse tempel passi ja suunatakse edasi kõndima. Oh ei, tuli välja, et me peame enda pasid saatma koos erinevate dokumentidega (nt 3 kuu pangakonto väljavõte, tööandja tõend A4’l et ma töötan kusagil, hotellide broneeringud jne jne) Stockholmi saatkonda. Lõpuks, 5 tööpäeva enne reisi algust saime passid tagasi. Üsna napp. Ühesõnaga, algus oli täpselt selline kaootiline nagu kunagi reisimine oli. Nii, et mõned asjad ikka ei ole muutunud.

Igatahes. Jõudsime Kaplinna, esimese asjana saime kätte oodatud rendiauto. Rentisin “keskklassi” auto – pakkumine oli Toyota Corolla või midagi taolist. Autoks saime kätte Suzuki Swifti, mis on päris mitu kategooriat väiksem auto, kui see mille eest ma olin maksnud ja mille tellinud. Kuna me olime tolleks hetkeks umbes 20h järjest reisinud ja me tahtsime saada võimalikult ruttu hotelli, siis ma ei viitsinud sellest numbrit teha. Mõtlesin, et äkki neil ongi suurem Swift ja ilmselt pagasiruumi suurus pole nii erinev. Kõik asjad küll mahtusid autosse, napilt. Teele istus peaaegu ühe kohvri otsas ning käru ja üks kohver olid kõrvalistuja koha peal. Istusin siis imelise Swifti rooli, mis sõitis väga imelikult. Rool polnud sujuv, käis nagu kraadide kaupa, et 5 kraadi, 10, 15 jne kraadi kas paremale või vasakule, pidurdamine töötas põhimõttel “kõik või mitte midagi”, st auto kas jäi järsult seisma või kiirendas agressiivselt, mis tegi parkimise ja kitsastel tänavatel manööverdamise VÄGA keeruliseks. Jõudsime renditud korteri juurde ja kuna koristaja polnud veel jõudnud korda teha, siis pidime aega parajaks tegema ja läksime linna jalutama. Enne seda korteri ukse ees saime uue sõbra, üks noor naaber, kes oli enda sõbral külas, ise ta oli pärit Johannesburgist. Tegu oli 24 aastase noore mehega ja nende juures olid peaaegu igaõhtu väiksemat sorti istumised. Nendelt sai veidi infot, et mis on ok ja mis pole ok teha. Tema juttu ma võtsin tõsiselt, kuna sellises vanuses sellise elustiiliga mees peaks olema kõige riskialtima käitumisega ühiskonnagrupp nii, et tema käitumine peaks olema viimane piir, mis meile sobib. Seega kui ta ütles, et tema isiklikult enda asju autosse ka päise päeva ajal nähtavasse kohta ei jätaks, siis oli selge autodesse sissemurdmised on tõesti probleem. Ilm oli soe, 25 kraadi. Tundsime, et haisesime nagu lennuk, ei teadnud mis energiavarudega Remi endiselt veel rõõmus ja üleval on. Sattusime ka veidi valesse rajooni, mingi silla alla, kus inimesed elasid konkreetselt diivanikastides (või üksõik, mis asja väga suur kast), kogu ümbruskand haises jubedalt jne. Ühesõnaga täitsa halb kant. “Keskmist” Kaplinna pilti on raske edasi anda, sest käärid ja kontrastid on nii suured. On inimesi, kes elavad telkides, poodide uste ees vedelevad lapsed, kes pöörduvad “please sir can you buy some food I am very hungry” ning kellest peab konkreetselt üle astuma, et poodi pääseda. Samal ajal on seal täitsa levinud automark näiteks Porsche. Nüüd üks kurbtõsi (minu kui amatöör-sotsioloogina arvamus on et see on apartheidi tulemus) – kõik kerjused on tumeda nahavärviga. Uhkete autode roolis oli igasuguse nahatooniga inimesi (kuigi arvestades kui palju mis rassist inimesi protsentuaalselt on, siis ka siin on asi tugevalt kaldu valgete poole) , poe ees kerjavad, aga eranditult mustad. Meie olime tegelt väga valitud linnaosades. On isegi rajoone, kus on võimud alla andnud – nendesse pole mõtet minna politseiga korda looma, seal valitsevad gängid, nendes me ilmselgelt ei käinud. Isegi nendes “turvalistes” rajoonide jõlkus tänavatel väga kahtlasi inimesi. Näiteks autoga sõites olid uksed alati lukus. Lennujaamast anti voldik turvalisuse teemal. Seal oli igasugu huvitavaid asju – näiteks hoia pikivahet, juhuks kui üritatakse “kasti sõita”, et jätta ruumi põgenemiseks. Autosse minnes hoia võtmed juba valmis ja uksed ava auto juures ning istu kohe autosse, auto ukse ees hakata kotist võtmeid otsima pole hea mõte. Meie auto pult töötas põhimõttel, et ühe korra “tee uksed lahti” nuppu vajutades tehakse vaid juhiuks lahti, vajutades kaks korda nuppu tehakse kogu salong. Ilmselt ka turvalisuskaalutlustel. Seal oli terve hulk erinevaid tänavatarkusi, mille peale pole varem tulnud. Alates kõrvaklappide kasutamisest kuni linnas ära eksimiseni kuni olukorrani, kus keegi hakkab autoga jälitama. Need rajoonid, kus meie jalutamas käisime olid kõik turistisõbralikud ja jõukamate inimeste rajoonid. Ühekorra käisime Bon Kaapis, kus läks asi imelikuks – hakati agressiivselt raha kerjama, järsku igast küljest läheneti, ära kõndides keegi hakkas jälitama jne. Nendes kohtades kus käisime tundsime ennast küll turvaliselt, samas me ka teadvustamine hoolikalt, kuhu Remi vankriga hakkame minema ja kuhu enda nina toppida ei tasuks.
Arhitektuur oli selline…naljakas. Oli koloniaalarhitektuuri (Hollandi), oli kõrghooneid, oli värvilisi maju, oli uhkeid parke, oli rahvusparke (linnas sees!), oli telke ja pappkaste kus elati, oli kaldaäärseid, mis olid trendikamad kui näiteks Vancouver või Sydney. See oli segu nii paljudest kohtades.

Igatahes, päeva kaupa mis tegime.

Esimesel päeval proovisime jalutada korterist ookeani äärde ja sattusime kogemata mainitud telklinnakusse ning õhtul läksime ühte parki, kusjuures pargis oli staadion, kus mängiti 2010 jalgpalli MM’i finaal ja Shakira laulis kuulsaks Waka-waka. Park asus mere ääres ja tunne oli nagu kõnniks mõnes väga arenenud suurlinnas, Melbourne oma kallaste ja peente restoranidega meenus. Ahjaa, õhtul käisime emotsioonostuna ka ühes peenes söögikohas söömas ja ükshetk hakkas Teele kilkama “võta ära võta ära!” ning selles peenes restoranis, õues, oli ta õla pealt juustesse roninud peaaegu tihase mõõtu prussakas. Selle lõin sealt minema. Suurte prussakatega oleme varemgi elus sõdinud, Lihavõttesaarel sai neid halgudega taga aetud, nii et midagi võõrast see polnud.

Teisel päeval, ehk esimesel täispikal päeval läksime kohalikku botaanikaaeda. See oli täitsa tore, ühtegi taime ega nende ladinakeelset nime me küll ei teadnud ega tundnud. Tegu oligi rohkem ühe suure pargiga, kus eksponeeriti erinevaid kohalikke puid ja kus oli ilus ringi jalutadaI. Inimesi oli ka seal päris palju, Tallinna botaanikaaias niimoodi päris ei käida. Pärast lõunat läksime jalutama mõned kvartalid eemal olevasse linnaossa nimega Bon Kaap. Traditsiooniliselt on tegu linnaosaga, kus elasid Kagu-Aasiast (Malaisia, Indoneesia) pärit orjad (koloniaalvõimud ei tahtnud algul kohalikke orjastada niisiis toodi orje eemalt) ning majad olid originaalis valged. Kui orjad said vabaks, siis suurest vabaduse väljendamise rõõmust värviti need värviliseks. Isegi mošeed nägime seal. Jõudes kõige kaugemasse nurka läks asi imelikuks, korraga piirati mitmest küljest, taheti raha saada, keegi lapse mõõtu hakkas jälitama, mingeid asju hüüti järgi jne. Lahkusime sealt. Sõitsime järgmisesse linnaossa, Waterfronti, mis algas samast kohast kus esimene õhtu lõpetasime, ja hakkasime mööda mereäärset promenaadi jalutama. Jõudsime sadamarajooni, mis oli väga trendikas. Kogu “kvartal” (see oli ikka väga suur territoorium) oli vaid jalakäija ala, kõikjal olid kohvikud, bändid, tänavatoit, see kõik asus sadamas ja jahid loksusid kõrval. Isegi hülged olid seal samas ja pikutasid kaidel, inimestest vast 5…10 meetri kaugusel. Inimesi oli ka väga palju, tänavad kõik täis, soe suve õhtu, ei mingit sõda ega koroonat.

Kolmandal päeval mõtlesime, et sõidame Hea Lootuse neeme juurde, mis on siis poolsaare lõuna poolseim tipp ja mida paljud peavad ekslikult Aafrika lõuna poolseimaks osaks. Kaardil tundub väike koht, tegelt seal käimine koos peatustega võtab terve päeva ära. Lõpuks kõike ei jõudnudki teha, sest esimese asjana tegime spontaansse peatuse rannas ja veetsime päris kaua aega seal. Ma isegi käisin korra ookeanis ujumas, vesi oli väga külm. Vesi on siin üldse külm, eriti lääne rannikul kuhu tuleb vesi hoovusega otse Antarktikast. Ida-rannikul India ookeani ääres on mõnevõrra soojem (18 kraadi umbes). Aga ilus rand oli, eriti mäed mis taustaks olid. Remi magamise ajal käisime ühe järve ääres, mida kasutati kunagi veereservuaadina, ei olnud väga põnev. Käisime söömas ja saime aru, et kolmest kohast mis olid plaanis külastada (minna poolsaare tippu välja, minna pingviine vaatama, minna ühte ilusasse randa) teha saame teha vaid ühe. Läksime pingviine vaatama.
Üldiselt on autoteed heas korras, isegi Eesti ja arenenud maailma mõistes. Korralikud jooned, auke pole, hea nähtavusega jne. Aga üks imelik eripära on – tee on keskelt kõrge ja äärtest madal, nagu tagurpidi U täht. Keerasin korra teelt välja, et siis teha tagasipööre. Aga kahe tee ühenduskohas on üsna järsk nurk, V tähe kujuline, ning sinna vastu suutsin auto stange katki sõita, puruks ei läinud aga suured kriimud peale. See veidi küll tegi morniks, aga mis ikka, pingviinid ootasid. Jõudsime õhtuvalguses kohale ja rannas ootas laudtee, mis viis platvormini, mille all ja ümber elasid siis pingviinid. Neid oli seal ikka sadu, olime lausa niikaua, et lõpuks tuli üks pargi töötaja ja ütles, et hea küll, pidu läbi.
Sõitsime koju tagasi mööda ilmselt kõige ilusamat teed, mida kunagi sõitnud. Jooksis kaljude ääres, tegime mitmeid pilte ning jõudsime ikka täiesti pimedas koju, pimedas liiklus läks kuidagi väga äkiliseks. Liiklus on üllatavalt korralik, isegi suunatuli on juhtide arsenalis olemas. Sõidetakse vasakul pool teed. Üks huvitav reegel – kui meil (ja mujal) on paremakäe reegel samaliigiliste ristmikul (mida on siin väga palju), siis siin on “kes ees see mees” reegel. Ma pikalt ei saanud aru, mille kuradi järgi nad otsustavad kes ristmiku ületab, eriti kui mitmelt poolt korraga tullakse. Lõpuks Teele jagas ära ja seda kinnitas ka üks kohalik mees, kellega mõned nädalad hiljem sain rohkem suhelda. Jõudes koju sõime õhtusööki, jõime pokaalikese…kaks veini ja kõht läks natuke tühjaks. Kuna olin juba mitu korda õhtuhämaruses käinud lähedal asuvates tanklates, igal nurgal oli turvamehed ja ka kohalik naaber ütles, et tema julgeb selles kvartalis öösel ringi liikuda, siis läksin otsima kohta, kust saaks võtta toitu kaasa. Jõudsin tänavale, kus oli palju restorane (kõik olid juba küll kinni pandud umbes 15 min varem) ja nurga tagant ilmus välja üks kleenuke lühike noormees, tema järel päris kahtlane mees. Kleenuke noormees lähenes mulle ja küsis, et kas võiks korra rääkida. Ta oli korralikult riides, kallid kõrvaklapid kaelas jne ja väga (!!!) hoolitsetud – kitkutud kulmud, kõrvarõngad jne. Minu esimene reaktsioon oli, et see kahtlane mees ahistab-tülitab teda ja ta tahab mu sõpra mängida, et tollest kahtlasest härrast lahti saada. Tuli rääkis kaks sõna, tutvustas ennast ja läksime kahtlasest härrast eemale 20m eemale ühele tänavalgustusposti alla. Siis ta küsis, kas on hetk aega ja hakkas rääkima. Ta rääkis, et ta on originaalis pärit Johannesburgist ning kolm nädalat tagasi ta otsustas enda vanematele rääkida, et ta on homo. Päev hiljem ta ema sai väiksema infarkti ja taastub haiglas ja nüüd ta isa süüdistab teda selles kõiges. Ta tuli Kaplinna mingil arusaamatul põhjusel (siin on vist tolerantsemad inimesed?) ja et ta peatub odavates hostelites, aga tal hakkab raha otsa saama. Et nüüd tal pole enam raha ja ta valib kas maksta üüri või osta süüa ja nüüd ta on kaalunud ja tal on kaks varianti – kas ennast ära tappa või hakata prostituudiks. Ja et kas võiks minna koos poodi ja osta talle süüa. Ma kuulasin ja mõtlesin püha jumal, mis asi see nüüd on, täitsa mõtlesin hetkeks kaasa temaga. Lõpuks kuulates ära pika monoloogi ütlesin, et eiei mul pole raha kaasas ega pangakaarti kaasas (mis mul ilmselgelt oli, sest ma olin süüa otsimas..) ja kõndisin ära. Ta veel proovis korra järgi kõndida ja rääkida, aga rohkem võimalusi talle ei andnud, see oli juba liiga imelikuks kõik muutunud. Hiljem õhtul enne magama jäämist uurisin internetist ja tuleb välja, et ongi üks sell Kaplinnas kes käib seal niimoodi luuramas ja toitu lunimas, tegu on petturiga (või lihtsalt haige inimesega kes naudib sellist manipuleerimist). Mis aga mind tagantjärgi kõige rohkem šokeeris oli see, et kuidas ma üldse lasin sellel nii kaugele areneda, et temaga mingisse vestlusesse laskusin ja kuulama jäin. Pimedas Kaplinnas. Esimene reegel, juba lastele räägitakse – võõrastega ei räägi. Ja see pole mul esimene rodeo kantides, kus peab ettevaatlikum olema. Niigi pime ja kahtlased inimesed jõlguvad ja ma veel hakkan kellegagi tänaval rääkima. See võrrand, et ma olin tast oluliselt suurem oleks väga kiiresti muutunud, kui nurga tagant oleks ta sõbrad välja ilmunud, ta oleks mingi ora välja võtnud – mis iganes. Aga see selleks. Nüüdseks on minu vestlused öösiti piirdunud sellega, et turvameestele tänavanurkadel olen öelnud “Good evening”.

Paljudel linnadel on tuntud maamärgid – Pariis ja Eiffeli torn, London ja Londoni sild, Sydney ja ooperimaja jne. Kaplinnas on selleks täiesti kindlalt kuulus “lauamägi”. Tegu on kilomeetri kõrguse mäega, mis on nagu..laud. Kui muidu on mäed teravad, siis see mägi konkreetselt tõuseb ei kuskilt kilomeetri kõrgusele ja on selline platoo pindalaga umbes 5km x 2.5km. See mägi on sisuliselt kõikjal linnast näha, üksõik kus olla – mägi on näha. Mägi justkui defineeriks linna, paljudel piltidel on see tahtmatult taustaks. Mäe otsa saab kas mitme tunnise matka tulemusel või pärast 5 minutilist gondli sõiut. Kuna ajaliselt kuidagi välja ei vedanud, et kõik koos sinna üles matkata, siis otsustasime, et Teele ja Remi lähevad gondliga ning mina matkan. Matk oli raske, pikkust oli vaid 2900m, kõrguste vahemik aga 700m. Interneti järgi on keskmine aeg selle läbimiseks 2h ja 6 minutit. Sisuliselt on tegu 2h järjest trepist üles ronimisega. Trepiks on siis suured kivid, mida mööda üles turnida. Vaade olid pmst koguaeg sama ja ühte suunda seega väga varieeruvust polnud. Saime üleval kõik kokku, tegime koos väikese ringi, jõime vett, vaatasime vaateid ja tulime alla tagasi. Gondli pilet oli päris kallis – 20eurot üks inimene. Viisime Remi koju magama ja päeva teises pooles, kuna energiat oli veel, otsutasime teha ühe teise matka, kohe lauamäe kõrval. Sinna sõites pidin valgusfoori taga autoga ühest ühest väikesest kitsikusest läbi sõitma, et enda reale jõuda ning sõitsin kogemata väikesel kiirusel otsa ühele kohalike teeehitajate Toyota Hiluxile. Eestis oleks selle peale kindlasti ohutuled tööle pandud, mõlemad juhid seisma, vormistatud paberid jne. Hiluxi juht lehvitas mulle läbi akna, ma lehvitasin vastu ja sõitsime laiali. Õnneks mingied märgatavaid jälgi ei jäänud meie autole. Aga see matk oli lihtsam, kestis ka ca 1.5h ning valgus oli ideaalne päikeseloojang. See matk tegi tiiru ümber Signal Hilli, oli mere ääres ja oli oluliselt mitmekülgsem ja põnevam kui lauamäe oma. Remi jaoks ostsime ka spetsiaalse laste matkakoti – Remi käib sinna sisse, koti saab selga võtta ja matkama minna. Talle tundus täitsa meeldivat seal natuke istuda ja uudistada.

Ja sellega saigi Kaplinn läbi. Viimane hommik käisime korra veel Waterfrondil ja ühes hiiglaslikus seal asuvas “meremaailmas”, kus olid tohutud akvaariumid ja sai nende vahel jalutada. Remi oli väga vaimustuses haidest ja raidest. Tol hommikul viskas mul lõplikult üle meie auto suurus ja kirjutasin rendifirmasse, et Suzuki Swift ei ole ikka päris see auto, mis ma tahtsin ja kas saaks uue. Saimegi, saime Suzuki Ciazi, mis on siis sedaan Corolla mõõtu auto, veidi suurem. Tagant järgi see oli ainuõige otsus hakata protesteerima, olles nüüdseks üle 1500km sõitnud, siis ma ei kujuta ette kuidas kõik need sõidud oleks saanud tehtud nii, et Teele istub ühe kohvri peal jalgadega, pagass käib vaevu kinni ja esiiste on kohvrite all.
Aga Kaplinn oli väga lahe!

Pildid kronoloogilises järjekorras.