Nairobi, Keenia

Nagu ikka alguses:

Keenia pealinn

• Elanikke – 3+ miljonit
• Linnas asub selline linnaosa nagu Kibera, mis on Aafrika suurim slumm, üle miljoni elaniku, pilte leiab internetist. Sinna tehakse ka turistidele tuure, meie otsustasime mitte minna, nii eetilistel põhjustel kui ka ajapuudusest.
• kõrgus merepinnast, 1.8km.
• Praegu on vihmahooaeg, vist, igatahes on iga õhtu hakanud suhtkoht täpselt kell 8 sadama ja sadu on olnud väga tugev. Sooja umbes 20…24 kraadi.
• Keenias keelati hiljuti kilekotid, sest need on liiga reostavad. Seda ka mainiti lennukis enne kui maandusime. Poest kilekotte (ega ka paberkotte) ei saa, müüakse vaid korralike riidest või turvavöö materjalist kotte ning kõik käivadki enda kotiga poes. Minu teada on Keenia esimene riik maailmas, kes sellise seaduse vastu võttis.
• Tänavatel nägime kolme päeva jooksul umbes 6 valget inimest (2 jalutasid, 2 olid kohvikus ning 2 väljusid hotellist), turismiatraktsioonide juures oli neid muidugi kõvasti rohkem.

9. Novembri õhtul hakkasime sõitma Roomast Keenia poole. 10. novembri hommikul jõudsimegi Keenia pealinna Nairobisse. Saime lõpuks Uberi, kuigi lennujaamas öeldi, et see on ikka väga halb mõte, Uberi hind tõuseb ummikus ja et see läheb kallimaks kui fixed-price takso jne jne. Sellel kõigel oli küljes veidi omakasupüüdlikkuse mekki, mitmeid kordi seletasime, et me ei taha nende taksot, jäime enesele kindlaks ning võtsime Uberi – Uber läkski kõvasti odavamalt kui takso.

Nairobis oli kinni pandud Airbnb korter, kesklinnas. Lennujaamast korterisse oli vast mingi 18km, sõitsime seda aga ligi kaks tundi. Viimast kilomeetrit sõitsime umbes 40minutit, ummikud olid vääääga suured. Nairobi kesklinn on uhke, suured klaashooned ning tänavad väga puhtad, puhtamad kui ükskõik, kus senini olen käinud. Inimesed olid kõik väga korralikult riides ja hoolitsetud, autod olid pigem uuemad. Tallinna kesklinn on selle kõrval ikka kolgas. Aga… sisuliselt oli nii, et oli kvartalite kaupa klaasist pilvelõhkujaid, siis oli üks tänav ning peale seda hakkas hoopis teise ilmega kvartal. Meie tänav, mis kaardi ja kirjelduse järgi asus ka kesklinnas, asuski selles “veidi” rohkem räämas kvartalis. Tänavatel olid meetri sügavused auk-kraavid, kust autoga pidi mööda sõitma aga kuna tihti auk oli äärest-ääreni pidi sealt läbi sõitma umbes 2km/h ning ka siis käis auto põhi valju raksatusega vastu teed. Inimesed kõndisid seal nii kuidas tahtsid, pargiti täiesti suvaliselt, kellegi kingi poleeriti tee ääres, kes sõi äärekivi peal, kõik oli väga kaootiline. Kuna meie korter asus seal, me olime esimest päeva Nairobis, mina (Jaak) olin koos valget värvi ja blondide juustega neiuga ning kogu meie tehnika (kaamerad, telefonid, läpakas, hunnik sularaha) oli meie keskpäraselt suurtes kottides, oli kindel otsus, et seda viimast kilomeetrit me ei hakka mitte mingil juhul jala läbima ja sõidame/istume ummikus taksoga maja ette. Samas kvartalis sõitis meie taksojuht auto parempoolse nurgaga ühele jalakäijale otsa, kiirus oli väike ja ta jäi püsti aga korralik pauk käis ikka. Juht peale otsasõitu törtsatas korra naerda, andis gaasi ja sõitis minema, kuna aga 20m eemal oli ummik, siis väga kaugele ei jõudnud me põgeneda. Härra, kellele otsa sõitsime jalutas meile järgi ning hakkas juhiga seletama. Juht ei peatunud temaga rääkimiseks, kuna kiirus oli endiselt alla jalakäija kiiruse, siis juht lasi akna natuke alla ning rääkis samal ajal ohvriga, kes kõndis väga aeglaselt auto kõrval. Lõppes sellega, et mõlemad naersid ja jalakäija läks minema. Ega me tegelikult ei teadnud, et meie korter asub sellises linnaosas, kaardi järgi oligi kesklinnas, me ei osanud lihtsalt kuidagi arvata, et ühe tänavaga võib kõik nii kardinaalselt muutuda. Näiteks sai meie tänavalt osta võltsitud auto numbrimärke (1000 schillingut ehk umbes 8eur), ükskõik mis riigi passe ja muud huvitavat nänni. Korteri omanik oli väga tore noorem härra, rääkis meile kohe ära kuidas tänaval käituda, mida teha, mida mitte teha jne. Sellest päevast alates enam Teele ei kandnud kõrvarõngaid, ehteid, päikeseprillid-kaamerad püsisid kotis nii kaua kuni olime paremas rajoonis. Kohe öeldi ka ära, et meie värvi inimesed peaks olema hiljemalt kell 7 siseruumides, siis läheb liiga pimedaks. Meie tänaval polnud ka näiteks tänavavalgustust, aga see eest oli majal kaks turvameest. Kuna neil kahekesi oli igav, siis vahest nad hängisid seal sõpradega, nii umbes 5…7kesi istusid ja vaatasid, kes majja läheb või keda sinna üldse lubatakse. Isegi üks taksojuht, kes meid koju viis küsis kord, et miks me küll sellises rajoonis peatume. Autode uksed pandi linnas kohe lukku, aknaid hoiti vaid ülevalt natuke lahti. Kui ühes rajoonis filmisin veidi lahtisest aknast tänavat hoiatas ka taksojuht, et see pole kõige parem mõte.  Meie rajoon jah, polnud seega väga puhas.

Prügi oli tänavatel, nägime ka sellist vaatepilti veidi eemal, kus ühest maa-alast, mis originaalis oli vist ohutussaar, oli saanud suur prügisaar, mille keskel tegid kohalikud lõket.  Pilte meie rajoonist, arusaadavatel põhjustel, väga palju pole. Ma arvan, et järgnevatelt piltidelt on arusaada, mis on tehtud kesklinnas ja mis meie korteri juures 🙂 Kaks pilti on ka kortermaja koridorist, mis oli Eesti mõistes omapärane.

Esimesel “täispikal” päeval läksime Keenia ajaloo muuseumisse, iseenesest oli põnev koht, palju erinevate teemadega halle. Üks hall oli pühendatud Keenia loodusele, teine inimese arengule (kuna Keeniast on leitud palju maailma vaneimaid inimeste ja eellaste luid oli seal palju luid, skeeme jne), kolmas Keenia ajaloole, rahvaste liikumistele, neljas kultuurile jne. Aga see pole vast väga põnev asi, millest ka siin kirjutada. Igatahes võtsime giidi, kes rääkis veidi infot juurde ja oli muidu muhe. Siiani lemmik muuseum, andis hea tausta kogu riigile ja siinsele rahva(ste)le. Ühe kolju foto peal on kõige vanem inimese eellane. Midagi vähemalt.

Koti pidin muuseumis ära andma, väidetavalt liiga ohtlik, turvamees peale koti läbivaatamist viis mu kuhugi ruumi, pani selle mingisse kasti teiste samasuguste kastide kõrval, kus olid teiste inimeste kotid, andis nö “kotihoiu” numbri ja lasi edasi. Üleüldse Nairobis pingutati turvalisuse nimel palju, näiteks kaubanduskeskustesse minek oli peaaegu nagu lennujaama minek. Seljakott läks skännerisse, kõik asjad pidi kotist välja võtma; taskud tühjaks, vöö ära ning ise metallidetektorist läbi. Hotellide ning kaubanduskeskuste parkimismajade ees olid tõkkepuud, kus pidi peatuma ning kus ametnikud vaatasid autosse, lasid pagasiruumi lahti teha jne. Osaliselt on see seotud Keenia-Somaalia tüliga, mistõttu on ka Keenias olnud minevikus terrorirünnakuid. Aga eks see ole igalpool suurlinnades nii, näiteks nii palju relvi ja sõjaväelasi kui nägime Roomas-Lissabonis pole kusagil näinud. Roomas Colosseumi eest läbi jooksva tänava mõlemas otsas olid tee peal risti kaks sõjaväe hummerit, nende juures tavaliselt 4 automaatidega sõdurit. Üleüldse Roomas oli palju sõdureid tänavatel ja erinevate turistiobjektide juures. Nii, et mõelda negatiivselt “jube missugused meetmed Nairobis” ei ole minu arvates aus keenialaste suhtes. Muideks palgad Nairobis ei ole üldse madalad, st mitte nii madalad kui võiks arvata. Nii palju, kui paarilt lehelt jõudsin guugeldada, siis nii mõneski Eesti maakonnas on madalamad palgad. Hinnad olid suht samad, mis Eestis, oli kallemaid ja oli odavamaid kohti. Võib-olla väga natuke oli odavam. Inglisekeelt räägitakse, aktsendiga aga räägitakse. Mitu inimest ütlesid, et inglisekeelt hakatakse koolis väga varakult õpetama nii, et ainsad kes inglisekeelt ei räägi on inimesed, kel pole haridust.

Teisel päeval otsustasime minna Giraffe Centerisse (kaelkirjakute keskus), mis asus linna piiril. See oli Rothchilde’i kaelkirjakute nö varjupaik. Kokku asus seal 2% kõigist alles olevatest seda liiki kaelkirjakutest, umbes 20..30ringis oli neid. Lisaks kaelkirjakute vahel siblisid ringi metssead. Enne seda vaatasime kaardi pealt, et lähedal peaks olema üks söögikoht, lasime ennast Uberiga sinna vedada aga kuna söögikohta lihtsalt polnud seal, kus ta pidi olema, tiirutasime ringi kuni lõpuks hüppasime maha umbes 3km kaugusel kaelkirjakute keskusest, et minna sööma. Kuna see rajoon tundus suhteliselt turvaline – autod mis liikusid ringi olid uued, majad olid eramud, mille aedadel olid okastraadid, ümbruses oli palju kirikuid, koole, mh ka julgeolekukool – otsustasime, et jalutame sealt kaelkirjakute keskusesse. Ilm oli ilus, päike paistis. Esimesed kolm pilti on tehtud teel parki, nii et kannatust.

Korter oli meil võetud kolmeks ööks aga kuna me polnud suutnud välja mõelda, mida Keenias edasi teha ning Tansaania viisat me veel ei saa (30 päeva kehtib), rääkisime omanikuga, et oleme ühe päeva veel tema juures, et jõuda selgusele kuhu me üldse edasi lähme. Peale pika guugeldamist otsustasime, et liigume edasi kesk-Keeniasse. Üldiselt kui vaadata, mida inimesed teevad Keenias on kaks põhilist tegevust – käiakse safaritel või rannikul India ookeani ääres vedelemas. Safarid on kallid, väga kallid. Keenias on ühed odavamad safarid Aafrikas aga siiski KÕIGE odavamad, peab arvestama umbes 100…150 USA Dollarit päev, üks inimene. Lage ees pole, luksussafarid on 500…1000 dollarit päev. Eriti hinda alla pole võimalik saada (olen isegi korduvalt ümber arvutanud, et äkki saab soodsamalt), sest palju on “fikseeritud” tasusid. Näiteks ühe inimene pargi sissepääs 24ks tunniks maksab vähemalt 30 dollarit, kuidagi on vaja Nairobist sinna saada (lähimad pargid 200km), ööbimine oleneb kohast (kas pargis sees või väljas, kas telgis või mitte jne) jällegi 30…60dollarit öö, paljudes parkides on reeglid, et turistidega koos peab olema litsenseeritud giid, 4 veolise autoga terve päeva pargis ringi sõitmine võtab omajagu bensiini, lisaks peab inimene 3 päeva jooksul sööma jne. Seega kui kõik paramatud kulud kokku lüüa, siis ega eriti alla välja reklaamitud miinimumhindade ei saagi. Mingeid ekstremiste olen näinud, kes saavad veidi odavamalt, aga isegi kohalikud, kes ei tegele safariäriga ütlevad, et mõtle hoolikalt järgi enne kui nii ekstreemseks lähed. Rannikule ei viitsinud millegi pärast minna, varsti peab nkn Zanzibarile minema. Igatahes, otsustasime, et jätame suurlinnad ning tulime Aberdare mäestikku, kus asuvad vihmametsad ja on tõesti mägine, seiklema. Aga sellest järgmine kord.