Nina, Ernie ja kanad
Oleme Austraalias juba peaaegu kuu. Tulime Brisbane’i, mis on Queenslandi osariigi pealinn ja asub ida-kaldal Sydney’st 1000km põhja pool ookeani ääres. Ilm on ok, päeval +20…+25. See on päris kulukas riik, kus olla. Toit on tavaline, umbes nagu Eestis. Igasugu vaatamisväärsused, piletid, transport on natuke kallimad, kui Eestis. Aga, mis on ülikallis, on majutus. Kui tahta siin endale näiteks korter üürida, siis Brisbane’is peaks arvestama umbes 400 dollarit nädal. Sydneys on see summa veel suurem. AirBnb’d on sellise rahaga juba päris keeruline leida, need hinnad on veel kõrgemad. Mõtlesime, kuidas natuke raha kokku hoida. Tegelt meil oli see mõte juba ammu Eestis olles: valvame kellegi maja.
Austraalias on see suhteliselt levinud (pole kuskil mujal sellest väga kuulnud), et kui perekond läheb lühemaks või pikemaks ajaks kodust ära, siis kutsutakse keegi oma maja valvama, koeri, kasse ja muid koduloomi hoidma ja igasugu muid vajalikke töid tegema. Otsitakse inimesi, kes basseini korras hoiavad, aiatöid teevad jne. Jaak leidis isegi ühe sellise kuulutuse, kus pakutakse tasuta pool house’i (arvestades, et need on siin eriti uhked, siis pmst väiksemat sorti maja kõigi mugavustega) selle eest, et nädalavahetusel 2h toidad pere võidusõidu hobuseid. Kahjuks jäime natuke hiljaks ja nad juba leidsid kellegi teise.
Selleks on spetsiaalsed veebilehed. Kui tahad housesitter’iks hakata, peab registreerimistasu maksma, mis erinevates keskkondades on erinev. Meie tegime kasutaja kahte keskkonda, vastavalt 80 AUD ja 40 AUD (55 ja 25 EUR). Arvestades, et praegu neljast siin oldud nädalast oleme saanud kaks housesittida, siis ei ole üldse suur investeering.
Hakkasime variante otsima juba Indoneesias. Alguses tundus, et ei lähe väga hästi. Enamik omanikke ei vastanud meie kirjadele või, kes vastasid, ütlesid, et neil keegi juba olemas. Eks me hakkasime suhteliselt viimasel hetkel otsima ka, spontaansed, nagu me oleme. Siis ühel hetkel paar päeva enne Austraaliasse tulemist, hakkas aga päris hästi minema ja koguni kaks inimest tahtis meiega kokku saada. Esimene variant oli 5 magamistoaga maja, kus ainsaks kohustuseks oleks olnud kassile kord päevas toidu panemine. Asus “Richlands” nimelises kohas ja kolmeks nädalaks otsiti inimest. Sellest ütlesime ära ja valisime teise, kuna asukoht ja aeg sobisid meile paremini. Kui olime jõudnud Brisbane’i, käisime seal vaatamas, mis saama peaks hakkama. Ja siis paari päeva pärast läksimegi Salisbury nimelisse linnaossa 8ks päevaks. Tegu oli kõige tüüpilisema eeslinnaga, kus lõpututes ridades ja tänavates jooksevad eramud, mõned suuremad, mõned väiksemad. Majad olid ehitatud vaiadele, Queenslandi kuumuse pärast.
Seal elas üks väga armas pere väikse lapsega ja nad sõitsid kuhugi põhja poole pulma nädalaks. Hoolealusteks oli suur koer nimega Nina ja neli kana. Koer on varjupaigast päästetud ja seetõttu väga arg. Tal läks ikka natuke aega, et meiega harjuda, aga juba teise päeva õhtul tundus, et tunneb end vabalt ja turvaliselt. Käisime peaaegu igapäev jooksmas temaga. Oi jummel, kui kiire ja tugev ta on. Tundus, et talle väga meeldis. Meile igaljuhul küll. Kanadelt korjasime mune igal hommikul erinevatest kohtadest. Pidime otsima, kuna munad olid vahest võsa all, peenras, laimi puu all või kuskil neljandas kohas. Üldiselt hängisid nad lihtsalt oma aedikus. Välja arvatud üks, kes oskab sealt kuidagi välja ronida ja jalutab vabalt ümber maja, sööb koera toitu ja ootab võimalust, et läbi maja teisele poole lipsata. Kana taga ajamise, kinni püüdmise ning välja viimise õppisime ilusti ära selle ajaga 😀 Tundusid väga õnnelikud kanad, säravate ja lopsakate sulgedega. Eriti lahedad olid need “mustad” kanad, kes tegelt olid peaaegu rohelised 🙂 Väga ilusad. Kahju oli lahkuda. Oleme igasugu ägedaid inimesi näinud reisi ajal ja neile “tsau” pidanud ütlema, aga Nina juurest ära tulla oli mulle siiamaani kõige raskem.
Varsti saime veel ühe housesitting’u. Kuigi ma ei nimetaks seda üldse nii. Meie puhul oleme koduloomade hoidjad olnud pigem. Maja eest hoolitsesime mõlemal korral nii palju, et kastsime ühe korra lilli ja tegime enda järel kõik ilusti korda. Igaljuhul… seekord hoidsime üheaastast kiisupoissi Ernie’t. Ta on niiiiii ilus ja sõbralik. Väga Tupsu moodi, kuna pika karvaga, aga peaagu must, kõhu all kaks valget laiku. Ja iseloomult Nunnu moodi, suur seikleja. Nimelt elas seal üks paar, kes oli viieks päevaks ära. Nad elavad korteris, mille taga oli väike terass. Tundus, et see on täiesti suletud ala, kus saab minna ainult teiste terassidele. Igaljuhil oli Ernie’l seal käimine lubatud ja nii veetis ta suure osa päevadest põõstastes ringi uidates, tulles ilusti koju söögi ajaks. Saime kohe hästi läbi. Ära tulla oli kurb, aga polnud hullu. Seekord suutsin kuidagi end mõtetes mujale suunata ja alles praegu seda kirjutades, tuli veits kurbus tagasi 🙁
Oleme nüüd Sydney’s ja veel pole päris selge, kauaks üldse Austraaliasse jääme. Aga äkki õnnestub mõni housesitting veel saada 🙂
