Paracas ja Peruu bussikultuur
Peruu bussid ja bussitransport väärib omaette lõiku nii, et alustan selle. See oli midagi nii teistsugust võrreldes bussiliiklusega näiteks Eestis. Peruus on vahemaad pikad, teed mägised ja kohati ka ohtlikud (maanteeröövlid, õnnetused, vargused bussis, halvad teed mägedes jne). Peruus on üks üsna kindel marsruut, mida mööda turistid käivad ning kõige otsemal tee Cusco (Inkade pealinn, Machu Pichule kõige lähemal olev suurem linn) ning Lima vaheliselel teel on lõik, kus ei ole mobiililevi ega raadiot ning see lõik on kurikuulus oma maanteeröövlite poolest. Liiklusõnnetusi on palju (võrdluseks Eestis on liiklussurmasid 100000 auto kohta 7.4, Peruus on 99). Pikka aega kaalusime, kuidas Peruus ringi liikuda. Üks variant oli liikuda lennukiga, mis oleks olnud kulukas ja võib-olla ka veidi igav. Meie otsustasime, et hakkame ikkagi sõitma bussidega, sest selle pealt sai kõvasti raha kokku hoida. Kuna Peruu bussidel on kurikuulus maine, siis on seal isegi olemas “turistibussid”, mis sõidavad konkreetselt neid liine ja peatub kõige “turistimates” kohtades üldse. Kõik tehakse neis ette-taha ära ja piletid on kallid ning bussid vanad. Need bussifirmad saavad seda endale lubada tänu väga agressiivsele turundusele. Iroonilisel kombel on nende sloganiks “Be like a local, skip the tourist traps”. Teades, kus need ainult turistidele mõeldud bussid käivad, siis on väga raske leida veeeel rohkem mitte-kohalikke kohti, kui neid kus nemad käivad. Meie otsutasime, et hakkame sõitma kohalike bussiliiniga, tõsi küll, kõige kallimaga ja kõige uhkemaga, aga olles kõiki hirmulugusid kuulnud ja teades, kui palju me juba säästame võrreldes turistibusside või lennukiga, siis raatsisime kogu eelarve juures mõned eurod juurde maksta turvalisuse eest. Sisuliselt oli suurusjärk selline, et lennukiga oleks meie marsruut läinud ca 400eur, turistibussiga ca 200eurot ja meie kohaliku bussiga läks umbes 60eurot. Lisaks tuli veel rahalist võitu selle arvelt, et tegu oli ööbussidega ning mõned ööd hotellides sai selle arvelt kokku hoitud ning et ööbisime bussides. lLsaks tekitas see juurde vaatamisväärsuste päevi, sest me ei pidanud päevi kulutama reisimisele. Aga bussid olid uhked küll, kõik olid uued, istmed käisid 160 kraadi alla, magada sai üsna normaalselt, bussides oli stjuaardid, pakuti (vist isegi sooja) sööki ja sooja juua (nagu igalpool, siis ka seal pakuti kokateed), öösiti pandi tuled kustu ning tõmmati paksud kardinad ette. Igal istmel oli enda teler koos hulga filmidega jne. Väga lennuki laadne kogemus, aga kuna istmed olid väga suured ja mugavad, oli seal tunduvalt mugavam olla. Bussi sisenemisel pidi näitama passi ning metallidetektoriga uuriti inimesed läbi, kotid vaadati üle ning nagu lennujaamaski, siis suure pagasi pidi ära andma. Kusjuures ära antava pagasi juures oli hea see, et kotti ära andes sai pileti ning selle pileti alusel sai bussist väljudes pagasi tagasi, st kurikaeltel polnud võimalik võõraid kotte kaasa võtta (mis näiteks lennujaamades on võimalik). Enne sõidu algust käis üks härra ringi, kes filmis kõiki inimesi, mingil turvakaalutlusel. Ühe korra me rääkisime Teelega ja ma väga ei viitsinud meid filmivale mehele tähelepanu pöörata ning ma sain päris kurja märkuse, et ka mina pean kaamerasse vaatama, kui mind filmitakse. Samuti nägime, et enne kui juhid bussi lasti, siis bussi ees puhusid nad alkomeetrisse. Juhtidel oli enda “kokpit”, mis oli suure ja raske ukse taga, nagu lennukis. Juhti kusjuures vahetatakse iga 6h tagant ning juhtidel (igal reisil oli neid kaks) on keelatud peatuda väljaspool ettenähtud peatusi. Kui buss jääb seisma väljaspool ettenähtud peatust, siis väidetavalt hakkab automaatselt pihta “paanikaalarm” ning kui juht seda ei võta maha 30sekundi jooksul, siis sellele automaatsele väljakutsele ka reageeritakse ning bussi tullakse otsima. Lisaks meie uhkel ja kallil firmal oli mitmes linnas enda terminal, sest nad ei usaldanud olla koos teiste firmadega. Kõik need asjad kokku tegid lõpuks selle bussifirma meie jaoks piisavalt usaldusväärseks. Meie marsruudil oli nagunii 3 linna nii, et ohtlikust lõigust me tiirutasime nagunii mööda. Sellised luksused oli küll vaid meie bussifirmaga, tavalistel-odavamatel käivad asjud palju rohkem üle põlve. Ühes bussijaamas, kus meie uhke bussifirma terminal oli “lihtsurelike” omadega koos, vaatasin tavaliste busside rehve ja noh..rehvid on neil küll vaid selleks, et buss velgede peal ei peaks sõitma.
Limast viis tee meid Paracasesse. Tegu on poolsaarega, mis on looduskaitseala ja see asub poolsaarel ümbritsetud Vaiksest Ookeanist. Lennates Limasse lendasime ka sellest üle ja tegin ka pilti, sest tundsin kohe kuju järgi ära. Bussisõit ei olnud midagi hullu, sõit nagu sõit ikka, istusime teisel korrusel teises reas nii, et meil oli suhteliselt lahe panoraamvaade. Sõit oli muideks Pan America Highway’l, mis on Guinessi rekordite raamatus, kui maailma kõige pikem autotee – kokku 30000km. Algab Alaskalt ja lõppeb Argentiina lõuna tipus Ushuaia’s, kust lähevad laevad Antarktikasse. Vahepeal on Panamas vaid 90km lõik (selle nimi on Darieni auk), kus ei ole teed, sest seal asub väga väga raskesti läbitav vihmamets, kus on sood, jõed, ojad jne. Seda on korduvalt üritatud täis ehitada, aga erinevatel põhjustel on see jäänud tegemata – liiga kallis, liiga keeruline, kohalikud hõimud ja loodus. Kokku on seda lõiku suudetud autodega läbida ajaloo jooksul vaid mõned üksikud korrad (võibolla 3…5 oli neid?). Ühesõnaga, sõitsime mööda uhket Pan Americat ja vaatasime vasakul ning paremal kõrbe. Muideks see on üks väheseid kohti maailmas, kus kõrb läheb otse üle ookeaniks. Ühel pool laiutas kõrb, teisel pool ookean.
Paracast, kuhu meie läksime, “kutsutakse” ka vaesemehe Galapogoseks. Ma sügavalt kahtlen, et keegi peale giidide nii seda kutsub, ilmselt on see täiesti vale, et mõnda linna kutsutakes nii nagu selle kohta väidetakse. Samuti ma pole kuulnud ühtegi tallinnast ütlemas Tallinna kohta “linn mis ei saa kunagi valmis”. Seda öeldakse vaid turistidele, ükski kohalik mitte kusagil ei räägi nii.
Aga nüüd lõpuks ometi räägime Paracasest. Asus see Limast 250 kilomeetrit lõunas kõrbes. Linn, kust algavad tuurid ise oli väga armetu, mõned üksikud majad, kruusateed ning suuruselt vast 500m x 1000m. Sealt oli umb 2007a üle käinud suur maavärin, väidetavalt kahjuks enamus sellele linnale annetatud rahast ei jõudnud kohale ning lähedal asuvas suuremas Piscos elatakse endiselt “ajutistes” majades. Paracas on suur kõrb, lisaks seal lähedal on saared, kus elavad rahus ja uhkes üksinduses kormoranid, pingviinid, merilõvid, flamingod, pelikanid jms. Sisuselt seal väga palju suurt polegi muud teha, kui kõrbe uurida ja saari käia vaatamas. Lisaks oli seal üks suur “Ica line”’i. Keegi ei tea millega on tegu, st täpsemalt ei teata, miks see tehti. Tegu on mäenuki maapinna sisse graveeritud ühe hiiiiiigelsuur kaktusega, suunaga mere poole. See on üle 200m pikk ning raiutud maa sisse umbes 60cm sügavusele. Tegu ei saa ka olla teada-tuntud Peruu psühotroopse kaktusega, sest seda seal piirkonnas lihtsalt ei kasva. Teooriad on, et tegu usulise sündmusega või navigatsioonivahendiga (seda on merele peaaegu 20km kaugusele näha). Leiud sealt lähedalt viitavad, et ilmselt see tehti ca 200 aastat eKr.
Ühed kõige põnevamad kogemused ongi tihti natuke rajalt välja eksimised ning uurimised, kuidas inimesed elavad, missugused on nende igapäeva toimetused jms. Too päev kui Paracasesse jõudsime jalutasime niisama (nagu ikka esimene päev) ringi ja võtsime ühe klassikalise ceviche ning õhtul ma läksin otsima poodi, et osta üks Inca-Cola. Selle käigus eksisin valgustamata tänavatele ning sealt edasi ühe kohaliku jalgpalli väljakuni, kus parasjagu prožektorivalgusest tagusid jalgpalli kohalikud mehed. Pinkide peal vedelesid vahetusriietena nii ülikonnad, kui ka ehitajatunked (ehitajatuneksid täpselt ei mäleta, aga loo point on, et väga erinevatest ühiskonna kihtidest pärit mehed mängisid). Mõned pealtvaatajad olid ka. Istusin maha ja vaatasin ka teistega. Tagasi liikudes märkasin ühel tänavanurgal grilli ning tekkis tohutu isu süüa kohe üks terav kanatiib. Restoranis sees oli kaks kohalikku naist, ühtegi külalist polnud. Saades teada, et kanatiib oli miski 1euro otsustasin võtta ühe. Istusin lauda maha ning 15 min hiljem toodi mulle suur ports riisi, salatit ning terve kanakoib. Arve jäi ikkagi 1euro peale. Järgmine hommik ärkasime vara üles ja läksime rahvuspargi tuurile, mis algas paadisõiduga saarte juurde, saartele ei lasta, sest tegu on looduskaitsealaga. Tee peal nägime ka merelt suurt kaktust, delfiined ning igasugu linde. Saartel oli linde nii palju. Ma ei ole kindel, kas ma olen üldse kunagi nii palju linde näinud, ainuüksi erinevaid liike on seal väidetavalt üle 250. Eemalt me ei saanud aru, et tegu on lindudega, sest saared olid väga suured ja need olid üleni mustad. Jõudes lähemale, siis giid seletas, et saar ise on tegelikult liivakarva, aga me ei näe seda, sest seal peal on miljonid linnud. Ainsad hooned, mis saarel on, on vanad linnusita korjamisega seotud hooned – nimelt tehti sellest väetist. Peale väga pikka ja tegevusterohket päeva läksime veel bussi peale ja läksime edasi Huacachinasse, mis asus 80km kaugusele. Saime kuidagi nii sätitud, et maksime ühele mehele hotellis, kes meid transportis erinevate busside vahet ja vaatas, et igale poole jõuaksime. Paracas meile kokkuvõttes väga meeldis (nagu ikka kõik metsiku loodusega seotud asjad, meile on meeldinud), tuur oli hea ja põnev, kõik oli hästi organiseeritud.
