Port Stephens: Vaalad ja delfiinid

Juunis, mil olime pikemalt Sydneys, otsustasime, et sõidame pikaks nädalalõpuks natuke põhja poole Port Stephens’isse, mis on umbes nelja tunni bussisõidu kaugusel (Austraalia mastaape arvestades väga lähedal).

Nimelt on see väidetavalt New South Wales’i osariigis üks ägedamaid kohti, kus käia vaalu vaatamas. Ja seda tahtsime Austraailas olles kindlasti teha. 

(pilt: https://bossfrog.com/)

Hilissügisel (Eestis samal ajal siis suve alguses) migreeruvad tuhanded küürvaalad (humpback whale) Antarktika vetest põhja poole troopilistesse vetesse poegima. Nad läbivad oma teekonnal ligi 5000 kilomeetrit, mis on maailmas üks pikimad imetajate rännakuid. Siinse talve veedavad nad soojades vetes ja kui saabub kevad, hakkavad tagasi Antarktikasse toituma liikuma. Siis teevad nad seda juba koos vahepeal sündinud poegadega. 

garrettsen-eckerson-humpaback-migration-map

(pilt: https://www.wildaboutwhales.com.au)

Muideks, tahame väga minna uuesti ka poegi vaatama ja seekord snorgeldada ja/või sukelduda koos nendega. Seda aga mitte enam siin Austraalias, vaid oktoobri kuus keset Vaikset ookeani asuvas Prantsuse Polüneesias Mooreal, mis on samuti üks kohtadest, kust küürvaalad mööda rändavad. 

Vaalavaatlusi korraldatakse kogu Austraalia idarannikul (ja ka läänerannikul). Ka Sydneys oleks see võimalik olnud, aga otsustasime minna natuke kaugemale ja ühtlasi linnast eemale mõneks ajaks. 

Laevade väljumiseks peab ilm sobiv olema. Loogiline… Kui meie olime aga Port Stephens’isse kohale jõudnud, kallas padukat ja järgmisteks päevadeks lubati tormi. Otsustasime, et ei oota hetkegi ja läksime kohe, et panna end tuurile kirja. Vedas, kuna öeldi, et see võib olla ilma tõttu viimane tuur sel nädalal. Järgmistel päevadel vist laevad tugeva tuule tõttu ei väljunudki.

Kaldal oli jube tuuline tõesti. Kartsin, et me pole piisavalt varustatud sellise ilmaga merele minema. Aga üllatuseks, kohe kui sadamast välja saime, jäi tuul nõrgemaks ja soojem oli ka. Port Stephens’i linn asub lahe kaldal. Selleks, et vaalu näha, võttis laev suuna lahest välja avamerele. Või täpsemalt: ookeanile.   

Sadamast väljunud, nägime kohe delfiine, kes meie laeva ninasse ujuma tulid. Või tegelt “ninadesse”, kuna tegu oli katamaraaniga. Tagasi tulles nägime ka hülgeid kaljudel peesitamas. Vaadake, kui ägedalt delfiinid paadi ees ujusid ❤

 

 

Vaalu nägime ja palju. Austraalia vetes kohtab kümneid ja kümneid erinevaid vaalaliike. Küürvaalu nähakse kõige rohkem. Tegelkult olime neid korra juba enne näinud ka, kui Sydneys Bondi rannal jalutasime ja nägime, kuidas umbes 100 meetri kaugusel palju kajakaid tiirles ja nende all vees hiiglaslikud vaalasabad pinnale tulid ja siis jälle ära kadusid. 

Laeval oli vast umbes 20 inimest koos meeskonna liikmetega. Kapten pidas teiste laevadega ühendust, et omavahel infot vahetada, kus vaalad parajagu ujuvad. Ei pidanud üldse kaua sõitma, kui nägime vaalu pinnale tulemas. Vaal on vee all ligi viis minutit ja tuleb siis pinnale hingama. Ta teeb seda mõned korrad, siis näitab saba ja läheb jälle sügavamale ujuma. Siin video sellest, kuidas nad vast kümne meetri kaugusel pinnale tulid:

Kui veab, siis saab näha ka veest välja hüppeid. Meie seda kahjuks ei näinud. Küll aga näidati umbes samal ajal mitu korda uudistes, kuidas vaalad peaaegu turistide laevast üle hüppasid… või no sellele vähemalt väga lähedal olid. 

Reeglinad on vaalavaatlus ohutu, kuna kaptenid teavad, kus ja kuidas sõita ja vaalale järgneda või läheneda. Aga… küürvaal on 12-16 meetrit pikk ja kaalub kuni 30 tonni. Kui selline loom su kõrval veest välja hüppab, on ikka natuke kõhe küll. Ja läbi märjaks saad ka suure tõenäosusega 😀

Nad on nii ägedad! Nii võimsad ja ilusad. Ja väidetavalt väga sõbralikud, uudishimulikud. Mistõttu tahaks väga nendega veel ujuma ka koos minna 🙂 Loodame siis, et Prantsuse Polüneesias õnnestub! Siis saame ise ka selliseid veealuseid pilte neist teha 😀 Siin aga veel mõned veepealsed pildid, mis tegime. 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *