Prantsuse Polüneesia

Vahepeal käisime Uus-Meremaal, aga seal tegime nii palju asju, et sellest kõigest hiljem, nii et hüppame natuke edasi järgmisesse kohta. Igatahes, Uus-Meremaal olime otsapidi Aucklandis ja kuidagi oli vaja saada Lõuna-Ameerikasse. Otse üle Vaikse Ookeani ükski lennuk ei lenda, ma ei tea kas liiga ohtlik või on mingi muu põhjus aga kõik “otseliinid” lendavad üle Hawaii, Põhja-Ameerika ja seejärel Lõuna-Ameerikasse. Me tahtsime aga võimalusel minna ka Prantsuse Polüneesiasse. Mõte oli, et kui juba siin oleme nii kaugel oleme, siis peame selles meie silmis ühes kõiges eksootilisemas piirkonnas ära käima. Prantsuse Polüneesia oli väga mitmes mõttes loogiline jätk Uus-Meremaale. Mõlemad on kuuluvad Polüneesia kultuuriruumi ning, nagu eelnevalt mainitud, suutsime leida lennud, millega oli võimalik Vaikne Ookean “otse ja risti” üle lennata ning sealjuures teha peatused ühetes kõige unikaalsemates kohtades kogu planeedil. Nimelt avastasin, et käivad lennud liinil Auckland-Prantsuse Polüneesia ning KORD NÄDALAS käivad lennud Prantsuse Polüneesia-Lihavõttesaar. Ning Lihavõttesaarelt on juba “vaid” 3000km ning üks lennuliin Lõuna-Ameerika kaldani. Kokkuvõttes, kogu plaan võttis väga huvitavaks suuna ning sobitus loogiliseks jätkuks juba kogetud Uus-Meremaa Polüneesia kultuuri. Samuti võimaldas käia maailma kõige kaugemas nurgas, lennates ainsat täna võimalikku marsruuti mööda (ja sedagi kord nädalas) üle Vaikse Ookeani.

Aga Prantsuse Polüneesiast siis. Prantsuse Polüneesia on üks rohkem ja vähem laiali pillutud (ca 2000km x 2000km alal) saarestik keset Vaikset Ookeani, koosneb 118 saarest, millest umbes 70 on asustatud. Kuigi saared asuvad 4000000 ruutkilomeetrisel alal on saarte enda pindala ca 4000 ruutkilomeetrit nii, et jah – saared on väga väga väikesed ja väga suure ala peale laiali. Pealinn on Papeete ja “peasaar” on Tahiti. Ainsad rahvusvahelised lennud käivadki (vist) Papeetele, sealt lennatakse väikeste lennukitega saartele, mis huvi pakuvad (nt Bora Bora). Riigikeel on pransuse keel, müüjad väga inglise keelt ei tahtnud rääkida. Nooremad inimesed pusisid inglise keelt ka. Rahaks on vana hea FRANK, kahjuks mitte küll originaalne Prantsuse Frank aga Polüneesia Frank, muidugi olid kupüürid lillelised ja värvilised. Lisaks oli tore see, et üle pika pika pika aja saime oma Euroopa passidega ässata. Nimelt piiril oli kaks järjekorda – Euroopa Liidu kodanikele ning muudele. Meie marssisime uhkelt koos umbes 10 inimesega EL’i järjekorda, ülejäänud 300 inimest läksid üldjärjekorda. Ja see on ainus koht olnud siiani, kus Tele2’l polnud mitte mingit levi, mitte kusagil.

Ajaloost nii palju, et Prantsuse  Polüneesiat on “avastatud” eurooplaste poolt mitmeid kordi erinevate võimude poolt, alates umb 16.sajandist. Peale seda on erinevad Prantsuse Polüneesia saared käinud koloonia näol väga erinevate võimude ja impeeriumite all ning seda ka nii, et osad saared kuuluvad ühte impeeriumi, osad teise ja osad kolmandale. Kokkuvõttes pikk lugu. Nagu ka nimi Prantsuse Polüneesia viitab, siis hetkel kuulub saarestik Prantsusmaale. Tegu on autonoomse piirkonnaga, mida osaliselt juhitakse Tahitilt, osa juhtimist ja valdamist “imporditakse” Prantsusmaalt. Eriti tõsiselt võetavaks tegi autonoomsuse asjaolu, et sadamas seisid/dokkisid Prantsuse mereväe alused.  Üks kõige suuremaid müsteeriume, mille peale lõputut ookeani vaadates mõte ikka ja uuesti tagasi rändas oli see, kuidas inimesed siia saartele üldse said. James Cook avastas saared, kus olid juba klannid, kuningad, klassisüsteem, omad jumalad, kultuur ning ühiskond. Kuidagi pidid kõik need inimesed varem, kõvasti varem siia saama. See kõik on pikk ja keeruline lugu, kuidas inimesed Vaikse Ookeani saared asustasid, aga lühidalt. Põhimõtteliselt tuldi suurte kanuudega tänapäeva Taiwanist. Taustaks, et Polüneesia kultuuriruumi “kolmnurga” moodustavad Uus-Meremaa, Hawaii ja Lihavõttesaar ning kõik, mis sinna vahele jääb (erandiga läänes olev Mikroneesia, mis lõigatakse osaliselt välja). Küsimärke on tänini palju, mis ja kuidas ja mis ajal on täpselt toimunud, aga DNA, lingvistilised ja kultuurilised uuringud (ning ka Wikipedia!) viitab sellele, et kogu Polüneesia rahvas (ehk siis alad mis jäävad mainitud kolmnurka) on pärit umbes tänapäeva Taiwanist, umbes vahemikust 1000-3000BC. Seal elasid kunagi tänapäeva polüneeslaste eelkäijad, veel enne, kui Taiwanisse tungisid hiinlased. Ja nad ei näinud kaugeltki hiinlaste moodi välja, pärast on pilte, millised polüneeslased välja näevad. Silmad ja näo kuju nagu eurooplastel, ninad laiad ja lapikud, nahk nagu araablastel. Taiwanist rännati mitmete (umbes kolme?) lainetena välja ida poole, alguses lähemale, siis kaugemale ja kaugemale. Distantsid, mida läbiti on ikka hoomamatult suured, näiteks Taiwan-Lihavõttesaar on ca 15000 kilomeetrit. Seda küll ei rännatud “ühe otsaga” aga ikkagi. Ka saarelt saarele liikudes on vahemaad mitmeid tuhandeid kilomeetreid korraga ja tegu on ikkagi Vaikse Ookeaniga, kus lained on suured ja distantsid on mee-le-tud ning vahepeal on vaid vesi. Ja kõik need rännakud Polüneesia topelt-kanuudega (pmst katamaraani eelkäia) ning mitmeid tuhandeid aastaid tagasi, ilma GPSide, tugevate paatide, ilma moodsate kaartideta. Kaasa võeti laevadasse kariloomad, koerad, seemned/taimed, söök reisiks ja esimestest nädalateks jne. Paatide koopiaid on mõnes kohas olnud, peale vaadates näevad algelisemad välja, kui viikingite laevad, rääkimata laevadest, millega eurooplased maid avastasid. Mitmes kohas on öeldud ja räägitud, et Polüneeslased olid maailma parimad meresõitjad, ilmselt olidki arvestades, mis tingimusted ja kuidas nad ookeani vallutasid.  Nad suutsid keset ookeani orienteeruda väga väikeste detailide järgi ja nende detailide järgi suutsid nad “nägemisulatust” suurendada horisondist ca 100..200km kaugemale. Ka James Cook, kui ta Vaikset Ookeani kaardistas, otsides Terraustralist (mis on omaette pikk ja huvitav lugu, kuidas eurooplased olid veendunud, et kusagil lõuna poolkeral peab asuma üks suur manner veel ning impeeriumid saatsid maadeavastajaid seda otsima. Tundub küll tänapäeva mõistes loll ja jabur, aga lõppude lõpuks neil oli õigus – see manner lõpuks Antarktika näol avastatigi), võttis mõlemal ekspeditsioonil omale polüneeslase, ühel korral Tahtitilt ja teisel korral Uus-Meremaalt, “giidiks”/“merelugejaks”. Absurdne on vaadata maja ees merd ja teada, et selles suunas on järgmise maani 7000km sügavat vett. Ning kuidagi , mitmeid tuhandeid aastaid tagasi rändasid inimesed neid maid KANUUDES.

Aga, tulles tagasi tänapäeva ja mis meie tegime. Prantsuse Polüneesia pole tuntud, kui budget destination, tegelikult on täpselt ristivastupidi. Pigem on tegu mesinädalatele tulnud inimeste sihtkohaga või megajahtidega ringi tiirutavatele. Peale natuke guugeldamist, mõtlemist ja planeerimist otsustasime, et jah, eelarve küll läheb osaliselt lõhki aga valides tegevusi ja saari, kus peatume, saame seal käidud üsna mõistlike rahade eest. Eriti arvestades, et see on väga raske sihtkoht, kuhu kunagi hiljem naasta. Meie sihtsaareks sai Moorea, Tahiti kõrval asuv väike saareke. Saare ümbermõõt oli umbes 50km, kujult meenutas natuke joonistatud südant. Põhiline põhjus miks saare valisime oli see, et saarele on lihtne/odav saada, saarel on veidi odavamad hinnad kui mujal, seal pidavat mitte olema nii palju tehislikku turismi ja saar ise pidi olema looduslikult väga ilus. Tahiti lennujaama takso järjekorras leidsime meiesuguste välimustega noored, kes võiksid olla huvitatud takso jagamisest, seda nad muidugi ka olid ja kuna meie sihtkohad oli 300m vahega, siis istusime kõik ühte taksosse. Prantsuse Polüneesia puhul tasub silmas pidada, et põhimõtteliselt KÕIK imporditakse konteinerite või lennukitega väga kaugelt, mistõttu on ka kõik kallis, näiteks taksod (autod kui sellised), nende kütused jms (kõige kallimate kartulikrõpsude tiitel kuulub kindlalt nüüd Prantsuse Polüneesiale). Taksoga me sõitsime 10km lähima sadamani, sealt istusime katamaraani peale ning sõitsime ca tund aega katamaraaniga Mooreale. Katamaraani pilet oli 30dollarit, lennukipilet oleks olnud 200+. Eemalt hakkas Moorea paistma väga eksootilisena, keset suurt ja tühja ja ääretut sügavat sinist Vaikset Ookeani kerkisid vihmametsadega kaetud kõrged ja väga järsud kaljud. Moorea on väga mägine, mistõttu põhimõtteliselt kogu asustus on rannas/mere vahetus läheduses ning seetõttu on enamus saart endiselt kaetud vihmametsaga. Mooreat ümbritseb korallrahu, mis murrab kõik suured ookeani lained ja tekitab saare ümber kurikuulsa helesinise laguuni. See laguun on justkui suur bassein, kus on liivane või koralline põhi, vesi on kuni kaks…kolm meetrit sügav ja väga läbipaistev, koralle ja värvilisi kalu, haisid, delfiined täis. Laguuni kaugus kaldast on vast 100…400m. Katamaraanid opereerivadki vaid päikeseloojanguni, sest peale seda ei oska enam kaptenid üles leida rahude sees olevaid auke, et nendest laevadega ohutult läbi sõita. Jõudes Mooreale, mis on veel rohkem isoleeritud, kui Tahiti, saime esimest korda tunda tõelist “isoleerituse” hinda. Tahtes transporti sadamast ööbimiskohta, ca 8km, küsiti selle eest silmagi pilgutamata 50eurot. Lõpuks saime odavamalt läbi pimeda õnne. Ööbimine oli väga lahe, võtsime AirBnb (st kellegi välja üüritava kodu) nii, et köögi aknast vaatasime hommikuti ookeani, hommikust sõime rannas ja käisime koguaeg ujumas ja kalu vaatamas kohe maja ees olevalt erarannalt.

Põhiline rõhk läks veealuse maailmaga tutvumisele.

Üks päev käisime ookeanis vaalu otsimas ja ühe küürvaalaga isegi ujumas. Jube häda ja vaev oli vaala tuuri saamine, kellel sai grupp täis, kes ei saanud gruppi kokku, kellel läks laev katki jne. Aga lõpuks saime tuuri, meie huvi oli vaid vaalad ja nendega ujumine (st mingi mitu-ühes tuur, kus oli lisaks vaaladele ka muud tegevused ei pakkunud meile huvi ja seetõttu olime pirtsakad). Istusime paati, paat sõitis saart ümbritsevast laguunist välja avaookeanile. Väga raske oli see ujumine, sest küürvaalad on pelglikud ning laevadega neid jälitada ei saa, nad sukelduvad kohe põhja. Lisaks vaalad ei ela vee pinnal, nad tegutsevad ikkagi ookeani sügavuses ja käivad veepinnal vaid hingamas. Nagu kunagi varem üks giid ütles, siis võta vaalade vaatlust kui Aafrika safaril lõvi jälgimist. Ainult, et selle vahega, et sa näed lõvi korraks mõne kilomeetri tagant läbi lainete, siis ta kaob ära ja 10 minuti pärast tuleb täiesti suvalises kohas uuesti korraks nähtavale. Lõpuks suutsid meie giidid enamvähem hinnata, kus vaal võib välja tulla. Hüppasime vette ning giidi järel hakkasime keset ookeani (hinnanguliselt oli selles kohas vee sügavus umbes 2km) ühe mõttelise punkti poole ujuma. Raske oli läbi raputavate ookeani lainete ujuda, kuigi pigem peame ennast pigem tugevateks ujujateks oli see väsitav ja tempoliselt kiire ujumine. Siputada ka ei tohtinud vees, ka see pidavat vaala ärritama. Lõpuks nägime vaala, tõsi küll korraks, aga nägime. Suur ja pirakas bussi mõõtu küürvaal. Korraks ta seal oli, siputas oma uimi ja siis sukeldus graatsiliselt tagasi ookeani sügavikku. Teist korda enam vette ei saanud minna, sest vaalad olid liiga aktiivseks muutunud ja giidid ütlesid, et ei tohi. Kui liinibussi mõõtu veeloom närvi ajada keset ookeani, siis “eelised” on temal.

Lisaks sõitsime ratastega, vahepeal käisime kohalikul ananassipõllul. Kuna saar on väga mägine, siis põhimõtteliselt on saarel üks tee ja see on ringi kujuline mööda saare äärt nii, et ära eksida on väga keeruline sellel ainsal teel. On mõned väiksemad teed, mis liiguvad sisse poole suuremast teest aga need on väga lühikesed ja viivad pigem elumajade vahele.

Ja võtsime rolleri ka, et teha kogu saarele ring peale. Vahepeal tegin kusagil pommiaugus pilte ühest väga värviliselt lillest, kui järsku puu otsast hüüdis üks kohalik mees. Rääkisime paar sõna juttu, siis ta kutsus meid külla. Ta pakkus enda aia eksootilisi puuvilju, mida me polnud kunagi varem näinudki mitte, jalutas enda hoovis ringi, tegi kookose kokteili ja rääkis niisama elust saarel – mis tööd ta teeb, kus on kool, palju lapsi on jne. Loomulikult ei saanud jätta kasutamata nii head võimalust, et küsida kas tohib tema majast ja elamisest teha pilte. Need pildid on pärast poole ja tegu on selles mõttes hea eksemplariga, et nii palju, kui ma vaatasin saarel ringi, siis selline maja on üsna “keskmik”, st umbes nii kohalikud elavadki. See maja pole liigne logu ega mõne rikkuri oma, täitsa paras keskmine. Kohalikust kultuurist jäi silma Polüneeslastele omane tatoveerimine. Nende tatoveeringud on väga uhked ja tõesti on ilusti tehtud, tatoveeritakse tähtsamate elusündmuste (pulm, kellegi surm, kooli lõpetamine jne jne) puhul. Muidugi tatoveeritakse ka niisama, aga mingeid tobedusi ei näinud, valdav enamus olid usulised sümbolid või midagi sügavalt tähenduslikku. Lisaks tatoveeritakse nägusid, vähematel juhtudel, aga tatoveeritakse. Tatoveerimine, kui selline on kultuuri osa olnud väga pikka aega, peale kristliku maailmaga tutvumist üritati seda välja juurida, aga ei suudetud. Muideks sõna tattoo tulebki Polüneesiast. Teede ääres müüsid kohalikud puuvilju ja värkset kala. Turiste oli saarel, aga ma arvasin, et tegu on palju rohkem “turististunud” kohaga. Kokku on saarel 5 kuulsamat resorti aga enamus inimesi on ikka kohalikud ja need resortidki olid enamvähem ühte otsa koondunud. Kuurorti, kui sellise tunnet ei tekkinud kordagi kusagil. Kultuur oli sarnane Uus-Meremaa “originaalse” kultuuriga, inimesed näevad sarnased välja, jumalad ja tähtsamad tegelased on silmnähtavalt omavahel seotud ning on sarnaste nimedega, keel on väga sarnane, õnne toovad sümbolid, uskumused jms on sarnased.

Kindlasti üks huvitavamaid kogemusi Mooreal oli haide ja raidega ujumine. Enne otsisime välja, kus nad kogunevad, rentisime kayaki, aerutasime sinna ja hüppasime kayakilt umbes 1.5m sügavasse liivapõhjaga vette. Seal oli neid väga väga palju, ilmselt ca 15 haid ja veel rohkem raisid. Haid olid blacktipid, raid olid stingraid. Haid olid nii meeter..poolteist pikad, raid olid vast umbes meeter laiad. Veidi kõhe oli alguses aga tegelikult oli lahe, üks kohalik mees ka rääkis, kuidas arusaada millal nad agressiivseks hakkavad muutuma jms. Stingraid ise on väga uudishimulikud, kipuvad tulema ligi ja tahavad vahest isegi katsuda. Kalu oli palju erinevaid, mitte küll maailma rekordi mõttes palju (tegu on ikkagi keset ookeani oleva saarega ja korallikalad väga avaooekanis ei ela seega neil on raske sinna saada, ma ei tea kuidas nad üldse saanud on) aga oli. Teele avastas teisel päeval enda “lemmikkala”. Iroonilisel kombel kolmandal päeval see sama kala ründas teda ja hammustas käe veriseks. Enda maja ees üksinda hommikust snorgeldamist tehes kohtasin yellowmargin moray eel’i. Nii selline kahe meetrine ussi meenutav suur kala, see oli ilmselt kõige hirmsam hetk kogu seal olemise jooksul. Üldiselt saarel midagi väga ohtliku pole, nagu igalpool kehtib ka seal vees reegel “ära katsu ega jälita/piira”. Kõige hullem elukas, kes seal on ja kelle eest palju hoiatati on stonefish. Tegu on põhjas oleva kalaga, keda on täiesti võimatu ise näha aga talle võib kogemata peale astuda, seetõttu liikusime vees vaid lestadega. Kui talle peale astuda, siis ta enda ogadega pritsib mürki ja see pidi olema välja kannatamatu valu. Valu pidi olema nii tugev, et sukeldujatel muutub probleemiks see, et torgatud inimene kipub valust minestama. Mürk on muidu pigem lihtsasti ravitav.

Moray eel näeb selline välja:

Stonefish selline (ei oleks võimalik teda ise põhjast üles leida läbi sillerdava lainetuse):

Aa, ükspäev sattusime ka ühte (ja ilmselt ainsasse) tehasesse Mooreal. Nagu mainitud, siis käisime varem ananassi põllul. Muideks ka Moorea lipul on ananass nii, et ananass on seal teema. Elu kõige parema ananassi saime ka seal saarel, ilmselt sama poe tagant, kust selle ka ostsime, oli see ka võetud. Tulles tagasi tehase juurde, otseloomulikult oli tegu ananassimahla tehasega. Peale tehases niisama ringi uitamist  pakuti mõnusalt tuulutatud  varjualuses ananassimahla, anananassikokteili, mingit ananassijooki veel, anananassilikööri ja ananassirummi.

Pildid Mooreast:

Viimane päev pidime liikuma Tahitile tagasi ning Tahitil veetma ühe öö enne järgmist lendu. Võtsime ühe päevase varu, sest kui tsüklonid tulevad, siis laevad ei sõida, tuleb suur kaos jms. Viimane öö Mooreal oligi torm ning kõikjal Mooreal ja osaliselt ka naaber saarel Tahitil kadus internet. See, et internet sõltub ilmast on tavaline. Viimased kaks päeva ja ühe öö veetsime Papeetel, Tahitil, Prantsuse Polüneesia pealinnas. Seal oli juba ikka linna tunnet, kuigi linnas elab 190000 inimest. Näiteks seal oli rohkem, kui üks auto tee, normaalsed poed jms. Papeete on see koht, kuhu tulevad muudelt Polüneesia saartelt noored õnne ning tööd otsima ja nagu ikka, siis on neid, kes õnne ei leia ja jäävad tänavatele. Väiksematel tänavatel jooksid ringi kanad (ka kesklinna McDonaldsis), pimedamates alleedes jõlkusid kahtlased inimesed pimedal ajal. Ja ka Papeetel ei ole väga suurt lennuliiklust, kui meie sinna läksime, siis järgneva 24h jooksul oli väljumas KOLM lendu. Imelikul kombel läksid kõik vahemikus 23:30 ja 01:00. Muideks lennujaama tuli personal kohale selle järgi, millal lennud tulid, muul ajal olid poed, counterid jms suletud. Kuna meie jõudsime lennujaama nii palju varem, siis kõik oligi kinni. Tulles kultuuri juurde veel tagasi – kohalikel naistel on siiani komme kanda lilleõisi ja pärgi juustes. Väga lahe minuarust, seda ei kanta vaid lennujaamas turiste ukulelega tervitades, aga inimesed päriselt ise kannavad pärgi ja õisi. Teismelised, kes istuvad telefonis kusagil linnatreppidel, McDonaldsi töötajad, kontorist tulnud range riietuse ja soenguga keskealised, poemüüjad jne. Lisaks nende suured tatoveeringud. Väga huvitav segu minevikust ja olevikust.

Pildid Tahitist: