Santiago, Tšiili

Peale pikemat okeaania turneed (Uus-Meremaa, Prantsuse Polüneesia ja Lihavõttesaar) oli selge, et rahaliselt on õige otstarbekam minna vaid Lõuna-Ameerikasse ja teha seal midagi korraliku (vs minna ka kallisse Põhja-Ameerikasse ja tehas kummaski suurt mitte midagi). Uuritud sai palju kuhu minna ning lõpuks jäi sõelale Lõuna-Ameerika lääne kallas – Peruu, Boliivia, Tšiili. Kuna Lihavõttesaarelt saab lennata vaid Santiagosse, Tšiilisse, siis sinna pidime nagunii minema. Edasi küsimus oli, et mis me siis mandril edasi teeme. Esialgne plaan oli olla Tšiilis, sest loodus on seal illus ja teha palju ja sinna läheb ka nagunii lend. Vastuargumentideks osutusid:
a) seal me oleks olnud mägedes, kus me oleme üleüldse palju aega veetnud,
b) seal on kallis. Tšiili on üks kahest Lõuna-Ameerika riigist, mis on “esimese maailma” riik ning hinnad on väidetavalt Põhja-Euroopaga sarnased
c) Tšiili asub kaugel lõunas ja seal oleks antud perioodil halb ilm olnud, eriti matkamiseks ja mägedes. Lisaks pidid seal mägedes olema pumad väga aktiivsed
d) kõige olulisem – kuna Tšiili on üks pikk ja peenike vorst (kõige laiem koht on 200km, pikkust 2000km), siis see oleks tähendanud palju reisimist/lendamist, mis backpackeritele on halb, eriti kui transport on kallis. 

Järgmiseks sai kaalutud plaani, et lähme Tšiilisse, aga siis hakkame maismaatranspordi abil liikuma põhja poole edasi, kuni Peruuni. See oleks tähendanud ca 2500km üsna raske maastiku ja olude läbimist, tee peal oleks olnud Atacama kõrb, Boliivia soolaväljad ning lõpetaks Peruus Incade jälgedel. See oleks olnud karm backpacking trip, ööbima oleks pidanud mõnes kohas kõrbes Jeepi kastides jms, lisaks selline läbi ekstreemsete olude ringi liikumine on ka kallis. Lõpuks otsustasime, et võtame ette ühe riigi aga võtame ette korralikult – valik langes Peruu kasuks. Põhjuseid mitmeid:

a) odav

b) keskpäraselt turvaline. Turvalisus on alati suhteline mõiste, aga pigem-turvaline Lõuna-Ameerika kontekstis ja turvaline, kui ise oskad pahandusi vältida
c) palju huvitavat ajalugu
d) distantsid on küll suured, aga nende vahel sai liikuda bussidega
e) ilus loodus
f) palju säilinud “ehedust” ning vähem massturismi.

Ühesõnaga kõik tundus Peruus hea.

Aga kuna lend läks Tšiilisse, siis mõtlesime, et veedame mõned päevad ka Tšiili pealinnas Santiagos. Ja sellega oligi avatud Lõuna-Ameerika peatükk. Kokku olime seal 5 päeva, millest 2 oli nädalavahetus ja 2 oli kohalik usupüha (ning teadupärast on Lõuna-Ameeriklased väga usklikud), ehk siis kõik muuseumid olid kinni. Vedas! Tšiilis maandumine oli juba huvitav, lennujaam asus teravate mägede vahel, kus tuul raputas lennukit ning väike ärevus oli sees – kurikuulsaid lugusid Lõuna-Ameerikast ja sealsest kuritegevust on palju. See kõik, aga osutus Tšiili puhul väga valeks. Santiago on suur linn, asub mägedes, elanikke nii 6…7miljonit. Linn oli tegelikult natuke..igav. Tundus nagu kõik oleks ehitatud 60ndatel ning natuke meenutas Nõukogude arhitektuuri. Kõik oli betoonist ja massiivne, oli isegi kohalik Lasnamäe kanal, palju paneelmaju. Samas oli ka palju Lõuna-Euroopa pärandit – Lõuna-Euroopa stiilis maju, värvilisi tänavamaalinguid. Sisuliselt jalutasime need päevad lihtsalt Santiagos ringi, käisime siin-seal mõnes (tasuta) muuseumis ning valmistusime Peruuks ette. Saime ka kohe esimese aimduse sellest, mida on mõeldud selle all, kui öeldakse, et “Lõuna-Ameerikas räägitakse vaid hispaania keelt”. Keegi ei rääkinud inglise keelt ja see tekitas omajagu probleeme. Näiteks meie kortermaja fuajees oli turvamees, kes võttis oma tööd väga tõsiselt ning temal vist ei olnud aimugi, et üks korter on üüritav korter ja hakkas mingeid pabereid taga ajama. Selliseid olukordi oli täiesti võimatu lahendada. Teele jäi ka seal haigeks kergelt haigeks (Lisan selle teksti märts 2020, kuigi see on veidi varem valmis kirjutatud. Eestis on täna koroonapaanika ning olles välismaalt naasnuna pani pereasti mind koju karantiini. Ainus kurguravim, mis ma suutsin leida oli too sama Tšiilist ostetud kurgusprei :)). Lõuna-Ameerikale omaselt olid katedraalid ja kirikud seal uhked. Vahest nägime mingeid kahtlaseid nägusid, aga muidu oli okei. Toidud olid head. Üks huvitav seik oli võibolla see, kui saime esimest korda näha, kuidas Lõuna-Ameerikas eskorti tehakse. Ühe väiksema tänava ääres tundus, et oli suvaline ehitusplats, selline kõrge aiaga piiratud. Järsku läks seal värav lahti ning välja sõitsid 2…3 eravärvides maastikuautot, aga sisse vaadates oli näha, et neis kõigis istuvad gorilla mõõtu relvastatud mehed ning need autod panid ees minema. Umbes kaks minutit hiljem veeres sealt samast platsist välja ca 20 krossimootorratast, mille peal olid maskide ja relvadega mehed, kes blokeerisid tänava liikluseks, umbes veel 2 minutit hiljem veeresid veel 2 suuremat sõiduautot ja nende vahel veoauto. Peale seda hakkas konvoi liikuma ja nagu herilased kaitsesid mootorratastega turvamehed veoautot. Üsna huvitav, polnudki varem midagi sellist näinud. Muidu oli turvaline, õhtuti julgesin väljas-poes käia, kuigi meil oli ka enamvähem turvaline rajoon olnud. Ahjaa, Lõuna-Ameerika sissejuhatuseks käisime ka ühes väga hinnatud muuseumis, mis oli pühendatud Kolumbuse eelsele kunstile/kultuurile. Seal oli hea sissejuhatus incade, asteekide, maiade ja teiste Lõuna-Ameerika põlisrahvuste ajalukku. Inimesed nägid välja üsna Lõuna-Eurooplaste moodi. Ilm oli ka väga hea. Selline +20 koguaeg. Ja seal saime ka esimest korda päris Lõuna-Ameerika toitu – ostsime avokaadosid ja tegime guacamolet. See on täiesti hämmastav, kui erinevalt võivad puu- ning köögiviljad maitseda kohapeal võrreldes Eestiga (nt mango Kagu-Aasias ja ananass Prantsuse Polüneesias). See oli parim avokaado ja parim guacamole, mis ma olen kunagi söönud. Ma ei ole kunagi olnud eriti nachode ja guacamole fänn, aga seal need sobisid nii hästi kokku. Kõrvale jõime Lõuna-Ameerika kombel Coronat ning kuulasime kurikuulsat Salsa Tequilat ning lihvisime oma Espanoli https://www.youtube.com/watch?v=77Ms1oCiDH4
Iseenesest oli mõnus peale poolteist kuud okeaaniat natuke uuesti suurlinna elu ja tempoga kohaneda enne pea ees Peruu pöörasusse sukeldumist.