Shiraz

Teksti kirjutasin täna (30. oktoober) varem valmis, praegu õhtul uploadin:

Istume bussis, lahkume Shirazist ja sõidame Yazdi. Teele magab, wifit pole (nagu umbes eelnevad 5 kohta, kus on lubatud free wifi, aga tegelikult pole), 6 tundi on veel loksuda läbi kõrbe, taustaks on bussi telekast näidatav ja väga valjuhäälne Iraani komöödia (vist?), nii et paras time-kill oleks värskelt meeles olev Shiraz kirja panna.

Mulle meeldivad faktid, minu arvates need annavad mingisuguse konteksti. Shiraz:

• Elanikke – 1.5 miljonit
• Kõrgus merepinnast – 1.5km
• Esimest korda mainiti – esimesed viited linnale on umb 4000 aastat vanadel saviplaatidel
• Oli Pärsia pealinn 1750 kuni 1800
• Iraani kuues kõige suurem linn.

Linn asub keset kõrbe mägede vahel. Kivine ja liivane kõrb. Kõrb ise on veidi kummaline – on SUURED-SUURED mäed, mäeahelikud, kaljused, vähem kaljused, väga järsud ja lamedamaid ning siis klõpsti nagu keegi oleks piiri tõmmanud mäed lõppevad ja hakkab tasane maa. Ja mitte lihtsalt tasane, mitte nagu Raplamaa, vaid ikka täiesti 0 kraadise kallakuga, keegi oleks nagu loodiga üle mõõtnud. Ilm oli nagu arvata – palav. Peale esimest täispikka päeva, eriti keskpäeva paiku väljas ei tahtnudki käia, esiteks palavus ja sinna juurde asjaolud, et Teele pidi käima kaetud juuste, pikkade pükste ja pikkade käistega särgiga, mina sain piirduda vaid pikkade pükstega. Õhk oli tolmune ja kivine, meie süütud Eestimaa laantes üles kasvanud ninad hakkasid esimesest päevast alates hooti veritsema. Bussi aknast klõpsisin ka mõned pildid, kvaliteet andke andeks, nende 5 päeva jooksul me linnast väljas ei jõudnud käia, seega loodusliku tausta saamiseks peab nende piltidega leppima.

Esimene päev läks põhimõtteliselt sinna alla, et magasime peale väsitavat maraton-tripi Lissabonist Shirazi ennast hotellis välja. Õhtul, kui ärkasime käisime pool-kogemata turul, meie eesmärk oli leida söögikoht aga eksisime veidi ära ja lõpetasime kurikuulsal bazaaril (ööturg). See oli tõesti suur, väga suur.  Tegelikult on seal vist mitu turgu, aga kuna need kõik on nii suured ja asuvad 30m vahedega, siis üldistan üheks turuks, aga ega ma väga ei jõudnud ennast nende erinevustega kurssi viiagi. Kokku on see pindala suuur, suuuuuuuur. Müüdi kõike, mida vähegi tahad (peale alkoholi) – maiustused, vaibad, sallid, kangad, riided, mööbel, telefonide ümbrised, väga lõhnavad karrid koos suurteriidest kottides olevate maitseainetega, jms. Telefoniümbrised jms oli pigem erand, nende jaoks oli eralid linnaosa (hiljem sellest), üldiselt oli seal traditsiooniline kaup ning kõik tundus väga ehe ja äge, teravad lõhnad, vaidlused, naised valimas uusi kangaid, aegaajalt rahvamassist läbi sõitev motikas. Kõik see asus ajaloolises turuhoones, mis Pärsia arhitektuurile omaselt oli täis kõrgeid võlve, pikki käike ning mosaiike. Inimesi oli ka ikka ropult, turistid neist väga vähesed, seega täitsa kohalik ja aus värk.

Turistidega on siin nii, et tänavatel neid pole. Kui käia kõige suurtemates turistimagnetites, siis jah, neid on. Kui minna tripadvisori/reisiportaalide top restoranidesse, siis ka seal on turiste. Palju tundub olevat ka nö “siseturiste”, ilmselt Teheranist vms tulnud puhkama. Nüüd aga üllatus – välisturistidest  umbes 95%  on Euroopa jõuka(ma)test riikidest pärit pensionärid. Ma arvasin, et ainsad turistid keda, siin näha on, on meiesugused hipid. Meiesuguseid hipisid nägin nende päevade jooksul võib-olla 4…6. Aga pensionäri – nad kõik toodi bussidega vaatamisväärsuste juurde, seal tuuritati ja pärast pandi tagasi bussi peale. Tundus mugav, kõigil neil oli elukogenud nägu, nagu nad oleks (ilmselt ongi) ülejäänud maailma juba ära näinud. Meie hotellis esimestel päevadel ei olnud vist üldse “lääne-turiste”, sest kui ma esimene õhtu unustasin toa numbri ja läksin administraatorilt seda küsima, siis mu küsimuse peale, et mis toas ma olen, ta isegi ei katkestanud silmsidet ega uurinud kusagilt järgi vaid vastas peast – “room nr 104”. Veidi oli toohetk kõhe ka. Minu üllatuseks oli ka USA kodanikke näha (umbes 2..3 gruppi nägime) aga alati oli ka nendega koos riiklik giid, minu teada muud moodi neid riiki ei lasta.

Teine päev tiirustasime kuningatele/valitsejatele kuulunud paleedes ja nende aedades. Oli ilus küll, palmid, purskkaevud, arhitektuur. Esimene oli Ghavam palace, mis ehitati 1257-1267. Seega täiesti soliidses eas palee. Vedas sellega, et suur ja ilus purskaev, mis seal on, oli parasjagu remondis.

Teine oli Shapouri house. Nagu näete, siis väga pilte ei viitsinud seal teha. Majja sisse ei lastud ka mingil põhjusel. Aga meeldis rohkem kui esimene.

Kolmas päev ärkasime vara, et jõuda mošeedesse. Esimene, Nasir ol Molk mošee, ehitatud 1888, on turistidele pigem suunatud, ühtegi moslemit seal palvetamas ei näinud, küll aga teisi turiste pildistamas.

Teine mošee, Shah Cheraq, on tegevmošee. Sinna on ka maetud vennad Ahmad ja Muhammad,  Musa- al-Kadhim pojad – kindlasti ütleb see kõigile palju. Sinna jõudsime umbes 10 paiku, Teelele anti veel üks mantel/ürp selga, nii et vaid nägu jäi välja. Korraks kaotasin ta keset mošeed ära ka, oli jama küll, kui suunas kuhu nägin teda viimati liikumas, oli umbes 40 kuju, kõigil sama ürp seljas ja seljaga minu poole. Mošees oli algus natuke hirmus, seda vähendas asjaolu, et mošee ukse ees oli suur silt mitmes keeles, kus oli midagi taolist: “Kõik on siia mošeesse oodatud olenemata usust, rassist jms”. Me polnud kumbki varem mošees käinud, uhke ja suur oli küll. Palveruumidesse meid ei lubatud, saime vaid hoovis ringi tiirutada. Pilti lubati teha vaid telefoniga. Tegin ka eriti amatöör-video, nii, et kes mošees pole käinud saab meki suhu.

 

 

Kuna olime väga vara ärganud, läksime umbes 12 paiku hotelli juures olevasse popi kohvikusse, et päikese eest varjuda ja süüa. Sinna tuli mingi fotograaf hiljem, kes tahtis pildistada, kuidas me seal varjulises sisehoovis kohvi jõime – las klõpsib. Inimestest üleüldse hiljem. Igatahes, kuna meil oli tekkimas probleem nimega “mustad-riided” ja hotellis küsiti iga riideühiku pesemise eest 1eur (meil on rohkem kui nädala jagu asju ja iga päev kulub mõlemil vähemalt 3 ühikut riideid, nii et hotellis oleks läinud julgelt 40eurtsi), siis uurisime kohvikus töötavatelt noortelt pesumajade kohta. Üks töötaja ütles, et tal väga kliente pole hetkel ja kohe tuleb miski kolmas inimene kohvikut pidama, nii et me võime koos minna pesumajja – ta pidavat saama parema hinna kui turistid, parema teeninduskiiruse ja mis kõik veel. Tõin hotellist kilekoti täie musta pesu ning hakkasime koos pesumaja poole minema. Kohviku ees ta ütles, et võiks minna rattaga, vaimusilmas ma pidasin silmas külvkorviga Jawat. Aga ei olnud külgkorviga Jawa, oli tavaline käikudega maastikuratas, selline millega 90ndate lõpul olid Laitse külapoes ees tehtud mees. Ta jalgrattal oli ees pisike traadist jalgrattakorv, kuhu Eestis külades elavad vanemad mutid ja linnades elavad nooremad hipsterid panevad saia ja piima. Ühesõnaga ta ütles, et ma hüppaks sinna korvi ja et lähme. Olles selleks hetkeks olnud 3 päeva Iraanis ja olles veendumusel, et see on kõige(!!) hullema liiklusega koht, kus ma eales olen käinud, tegin ma talle väga kiirelt selgeks, et ma ei hüppa tema jalgratta korvi, et siis koos sõita must pesu käes läbi Shirazi magistralide pesumajja.

Liiklus on siin tõesti väga kreisi. Ringteel on mingi 4 rida, ühtegi joont pole. Ringteel liikujatele muidugi teed ei anta, trügitakse igalt poolt vahele. Jalakäijaid ei lasta üle, kui ma tee ääres ootasin, et keegi jääks seisma, siis ainus kes jäi seisma olin ma ise, ilmselt möödasõitjad mõtlesid “mis see turist seal seisab loll nägu peas”. Minu taktika üldiselt on see – tee mida kohalikud teevad. Keerulisemate ja suurtemate teede äres ootasime niikaua kuni mõni kohalik hakkas teed ületama ja siis  läksime temaga koos, võimalusel nii, et tema jääks meie ja autode vahele. Kujuta ette, et sa üritad tipptunnil nt Sõpruse Puiesteed ületada nii, et mitte keegi peatu kusagil ja on pidev liiklusvool, tihti pidi seisma jääma kahe ühes suunas liikuva raja vahel (mõiste rada on muutunud üleüldse suhteliseks), kui nt 2+2 rajal on vahel pool meetrit “ohutusriba”,  siis see on juba luksus. Suunatuld siinsete elanike arsenalis pole. Pole kordagi näinud, kedagi suunatuld kasutamas. Mitte kordagi. Ma ei arva, et ma oleks arg või liiga uje aga see liiklus on, eriti jalakäijate osa, täiesti absurd. Mul on ka video, filmisin kõrvalistujana liiklust aga hetkel olen liiga laisk, et seda üles laadida. Kui huvi on väga suur, siis panen. Ühe korra õnnestus taksos ka kõrvalistujana hetke rooli hoida, sest taksojuht jäi enda telefoni näppima 🙂

Aga tagasi pesumaja juurde – enda arvamuse liikluse kohta ma ütlesin ka härrale, kellega koos pesumaja otsisime ja ta ütles:
Tema: “Do you know that game “Need for Speed”?”
Mina: “Yes, of course”
Tema: “Well… we really love it”

Jõudnud pesumajja, tuli välja et see on kinni. Mu pesumaja-kaaslane (see, kes palus mul jalgratta korvi hüpata ja kes teed näitas) helistas pesumaja omanikule, pidavat poole tunni pärast avatama, aga ligikaudne hind oli suhteliselt krõbe. Läksime järgmisesse pesumajja, ka see oli kinni. Kõrval oleva poe omanik teadis rääkida, et ta ka selle pesumaja omanik tuleb poole tunni pärast. Kuna teine pesumaja oli odavam, kui esimene jäime ootama. Mu pesumaja-kaaslane käis ostis pappnõusid, kõrsi , mett, teed ja emotsioonostuna tee peale jäävast ventilaatoripoest ventilaatori, mina tolgendasin niisama kaasas kusagile kohalike poodides temaga. Peale 45min aja parajaks tegemist tuli pesumaja juurde omaniku noor poeg, kes ütles, et ta peaks umbes 20min pärast jõudma. Kuna

A) mul polnud telefoni ka kaasas ja ma olin Teelele öelnud, et ma käin 700m kaugusel ära

B) mul oli tekkinud sügav kahtlus selles, kas omanik jõuab 20min pärast

siis ütlesin, et lähme esimesse kohta tagasi. Jõudes sinna – pesumaja oli vast 3x5m suur, täis pestud riideid ja riidepressi, mis oli kindlasti vanem kui 30 aastat. Seal oli kaks viigipükstes vanameest, kes kogu seda kaadervärki majandasid, vahepeal käis kerjus topsiga, siis nad kallasid ka talle tassikese teed. Seal toimus suurem vaidlemine mu pesumaja-kaaslase ja omanike vahel ning lõpuks saime nii, et kõik asjad pestud ja 16h pärast valmis – 4eurtsi. Naiss, kõik läks asja ette. Poliitika on meil – usalda, aga ära oled idioot.

Viimane vaba päev käisime Erami aias, tegu on väga vana aiaga ning sinna juurde kuuluva paleega. Oli nagu oli, selleks hetkeks olime aedu ja purskaevu ning langevaid treppojasid näinud küll. Kuna me polnud seda linnaosa väga uurinud oli huvitav sinna poole kõndida, tundus nagu seal elaks jõukam ühiskonnakiht, autod olid uuemad, tänavatel kasvasid palmid, mida kasteti, riided olid uhkemad jne. Enne aeda minekut läksime ainsasse restorani, mis seal leidsime – miski Itaalia restoran oli. Kuna selleks hetkeks mu 5 viimast järjestikust sööki olid kõik olnud kebab riisiga, siis pitsa oli justkui sõõm värkset õhku.

Peale seda tsillisime ühe ajaloolise värava juures, istusime seal vaatasime linna ülevalt poolt ning koju minnes hüppasime läbi Hafezi hauakambrist. Tuleb välja, et kohalikel on komme õhtuti seal koguneda – inimesi oli paaaalju, mõni tuli juttu ka tegema ja rääkis Hafezi teostest ja elust.

Inimesed on siin väga sõbralikud, vaat et liigagi. Ma arvan, et iga päev pidasime maha 2…3 vähemalt 5 minutilist vestlust suvaliste inimestega – lihtsalt tänaval tullakse ligi ja küsitakse, kuidas läheb, mis Iraanis teeme, kuidas siiani meeldib, mida võiks vaadata ning siis antakse personaalseid nõuandeid. Üks prillidega härra, kes kõndis tänaval raamat käes, tema muidugi soovitas lugeda Iraani klassikuid, ütles nimed ja mis teosed; noored soovitasid kohvikuid/söögikohti kuhu minna jne. Suvaliste inimeste poolt “Hello” on meile öeldud vähemalt 100 korda. Põhimõtteliselt siin öeldakse tänaval “hello”/“hello how are you”/“welcome to Iran!” sama palju, kui Lissaboni südalinnas pakuti narkootikume – ja seda on väga palju. Pinda käib see, kui autoga sõidetakse mööda ja lastakse signaali ning hüütakse “Hello!!”, õnneks seda on vähem. Shirazi lennujaamas juba rääkisime 2 inimesega, põnevad küsimused ja arvamused on siiani olnud. Näiteks: “kas teid ei häiri see, et alkoholi ei müüda”, “kas ei häiri see, et naised peavad rätte kandma”, “kas palavus meeldib”, “kus olete käinud” jne. Sõbralikkus on tore, ma arvan, et sõbralikud inimesed on üks mõjuvamaid põhjusi, miks Iraani külastada. Ainus häiriv on autoga tuututamine aga ega seda pole väga palju. Tavaliselt, kui küsitakse kust pärit, siis vestlus on selline:
“Where are you from?”
“Estonia”
“ooo Espania! I know Espania”
“no-no, ESTONIA”
“Slovenia? I’ve heard abut Slovenia, it’s in Europe”
“no, es-to-ni-a”
“ahah…”
Kuigi on ka neid, kes teavad suhteliselt täpselt, kus Eesti asub. Tihti enam peale Sloveniat ei viitsi jätkata, sest…milleks.

Miski 10 sekundit tagasi peeti buss kinni, kõik inimesed kamandati välja, seisime seina ääres, üks koer saadeti samal ajal bussi peale ilmselt aineid otsima, peale seda tegi ta kaks ringi ümber bussi, seda kõike monitooris kalašnikoviga härra, koer tuli saba libutades välja, kõik oli OK ja peale seda liikusime bussi tagasi ning teekond jätkus. Kogu protseduur võttis aega umb 3 minutit.  Seoses sellega – see oli vist esimene relv, mida ma olen üldse Iraanis näinud. Ma ei ole varem näinud politseinikel, turvameestel ega sõduritel mitte kellelgi ühtegi relva. Mõndadel üksikutel on kumminuiad, aga tulirelvi pole. Kusagilt olen lugenud, et Iraanis on väga-väga karmid relvaseadused ja üleüldse relvi siin riigis eriti ei ole (jättes sõjaväe välja). Kui nüüd võrrelda Lissaboni ja Shirazi, siis on olukord nagu öö ja päev. Lissabonis oli olukord, kus minust 40m raadiuses oli 4 patrulli, kellel olid kuulivestid, barretid viltu peas, palju vahendeid vöö peal, püstolid reie küljes ja püstolkuulipildujad rinnal. Ma usun, et kui öelda inimestele Shiraz(Iraan) vs Lissabon(Portugal), siis pea kõik arvavad, et olukord on tegelikult vastupidi, st Iraanis võiks tänavatel olla hambuni relvastatud rambod. Nelja päeva jooksul pole kuulnud ühtegi alarmsõidukit liikumas, politseid oleme näinud, aga kordagi pole kuulda olnud alarme.

Ajaa poodidega oli Shiraiz nii, et olid nagu eraldi kvartalid eraldi poodidele. Näiteks oli üks kvartal, kus müüdi VAID mobiiltelefone. Ei, mitte ka telereid, kõlareid jms tehnikat vaid mobiiltelefone. Meie otsisime tegelikult ummistuse eemaldajat ning läksime kaubanduskeskusesse, seal oli 3 korrusetäit erinevaid poode, kust oli võimalik osta mobiile. Siis läksime selle kõrval olevasse keskusesse, ka seal oli 3 korrusetäit mobiile. Kogu tänaval müüdi vaid mobiile nii, et kolmandasse keskusesse me torusiili ei läinud enam otsima.

Üldiselt on kõik poed väikesed, autentsed ja suhteliselt ära septsialiseerunud – pesuvahendid, puuviljad, ventilaatorid, pappnõud.

Rahast nii palju, et odav on. Näiteks hommikul hotellist tellitud taksoga bussijaama sõit (3+km ja mina keeldusin seda maad kuuma ning nende tänavate ületamisega tegemast) maksis 70k riaali, ehk suts alla 1.5euro. Lõunasöök (jah, riis koos kebabi ning grillitud tomatiga), millest vabalt piisaks kahele, maksis umbes 3…4eurot. Kebabi siin osatakse teha. Näiteks see kokku maksis miski 7eurtsi.

 

Lõppu valik suvalisi pilte elust-olust jms: