Tai. Pulmad, toidumürgitus ja kassid.

Sel aastal tulid jõulud mulle täiesti teistmoodi, kui ükskõik, millisel varasemal aastal mu elus. Tegelt võib isegi öelda, et see aasta jõule ei tulnud. Natuke hõngu nagu jõudis kohale piparkookide, kommide ja küpsistega, mis Ingrid kodust kaasa saatis. Oi, küll need olid head. Mul on õnneks veel mõned Kirju Koera kommid alles, seega saab veel natuke kodust maitset tunda. Pühad veetsime me sel aastal Tai traditsioonilises pulmas.

Millegi pärast oli kogu Taisse jõudmise tunne väga kodune võrreldes eelmiste sihtkohtadega. Arvatavasti oli sellel kaks suuremat põhjust. Esiteks olin ma varem Tais käinud ja seega teadsin, mida oodata. Teiseks tuli Jaagu perekond samuti siia ja saime tuttavaid inimesi näha.
Olid mõned uued linnad ja kohad, kus käinud ei olnud, aga enamuses ikkagi samad, nagu eelmine kord. Madis ütles päris hästi, et “Me hakkame sattuma sellesse nõiaringi, millest siin välja ei saa: Bangkok, Phuket, Krabi ja PhiPhi”. Täpselt need samad kohad, nagu eelmine kord. Ka Jaak oli sama ringi varem sõitnud juba. Seekord oli põhjuseks see, et kuna enamik inimesi meie suurest seltskonnast ei olnud varem Tais käinud, siis neile tuli põhiplace’id ära näidata. Lisaks tuttavatele kohtadele käisme veel ka Bangkokist põhja poole vanas pealinnas Ayutthaya’s ja veel vanemas pealinnas Sukhothai’s. Seal oli palju… tõesti väga palju vanu templeid, mida vaadata ja sai natuke Tai ajalooga tuttavamaks.

 

Pärast paari päeva Bangkokis olemist sõitsime Nakon Si Thammarati, mis on Kanogwani ehk pruudi kodulinn. 2017 aastal 24. detsembril olid Madise ja Kanogwani pulmad. Ja minul oli au olla pruutneitsi. See tähendas, et ärkasin kell 3 öösel, olles täpselt 3 tundi maganud, ja seadsin sammud paar korrust alla poole hotellituppa, kus mulle hakati meiki ja soengut tegema. Enne olin kuulnud, et siin on meik väga suureks jututeemaks ja põhimõtteliselt keegi pole sellega kunagi rahul. Ma pean ausalt ütlema, et mul ei olnud ka kõige õnnestunum tulemus. See oli ilus, mu igapäevase oleku ja eestlasliku iseloomu jaoks võib-olla natuke too much, aga ilus. Mis viltu läks oli see, et… Istun mina siis seal toolis, peeglisse väga ei näinud, sest peegel oli kõrgel ja mu tool päris madal. Kergitan end ühel hetkel ja vaatan peeglisse. Ja mis ma näen? Mu parema kulmu asemel on… kaks kulmu. Küsin siis, et mis värk on? Vasak kulm on ilus, aga parem… mis see on??? Siis see neiu seletas mulle, et tema arust ei ole mu kulmud samal kõrgusel ja ta pidi uue joonistama. Küsin siis, et okei, aga mis mu päris kulmust saab? Siis ta üritas seda mingi heleda värviga peita. Ja see oli jube. Ma mõtlesin, et no way ma lähen nii pulma. Ütlesin siis, et teen ise asja korda. Võtsin pintslid, värvid ja vatitupsud kaasa ja läksin vannituppa. Kohe kindlasti ei olnud ma nõus sellise lahendusega. Huh… siiamaani ei saa veel sellest loogikast täpselt aru 😀 Aga lõpp hea, kõik hea. Tegin oma kulmud ise korda ja küsisin teistelt ka, et mis te arvata? Kõik olid rahul ja keegi ei arvanud, et nad kuidagi erinevad oleksid. Ma päriselt ei saa sellest siiamaani üle 😀 Kui ma vaatasin neid tema joonistatud kulme, siis ma ei saanud aru, kuidas ei ole näha, et hoopis need olid erinevad. What… -.-
Aga valmis ta sai, mu enda abiga päris ilus. Panin päeva esimeseks pooleks mõeldud kleidi selga ja läksime koos teiste pruutneitsidega pulma.

Miks see kõik nii vara toimus? Siin ei ole pulmad päris sellised, nagu Eestis. Tseremoonia hakkas juba kell 7 hommikul. Päeva esimene pool kestis lõunani, seejärel oli umbes 4 tundi pausi ja siis oli päeva teine osa, mis kestis õhtul 7ni. Ja siis oligi päev läbi. Sellist suurt “pidu”, nagu eestlastel kombeks, siin ei ole. Läbitakse mõlema päeva osa jooksul teatud tegevused, mida traditsioonid ette näevad, tehakse palju pilte, võetakse õnnitlusi ja kingitusi vastu ja süüakse. Päev lõpebki siis, kui kõik on õhtusöögi söönud, peale mida kõik rahulikult koju lähevad. Hommikuses osas on pruutpaaril ja ka pruutneitsidel traditsioonilised Tai riided. Õhtuses osas on niiöelda uhkemad ja vabamad peoriided. Mõlemad olid väga ilusad. Eriti meeldis mulle õhtune kleit, sest tundsin selles end lihtsalt mugavamalt.

 

Mina, kui pruutneitsi pidin teatud tegevusi tegema, mis ette on nähtud. Näiteks seisma uksel kaunistused käes, kui pruutpaar siseneb, viskama roosilehti õigel hetkel ja aitama muude traditsioonide läbiviimisega. Kogemus oli lahe. Eriti, kui arvestada, et kodus ma kellegi pruutneitsi olnud ei ole ja ma tegelt väga ei teadnud üldse, mis see tähendab. Nüüd siis hoopis eksootiline kogemus.

Pruutpaar oli väga ilus. Kanogwan on nii ilus ja pulmariided ja -feeling tegi ta veel ilusamaks. Pidu oli mõnus, inimesed olid toredad ning meile oli huvitav ja südantsoojendav seda tähtsat päeva kaasa elada. Siinkohal suured suured õnnesoovid veel Madisele ja Kanogwanile!

Järgnevad neli pilti on ametliku pulmafotograafi tehtud. Nynicky Studio&Gallery

 

Pulmad peetud sõitsime kogu Jaagu perega mööda eelnimetatud põhiplace’e ringi. Alguses olid ka Kanogwani ema, isa ja vend meiega, kuid nad lahkusid natuke varem, kui “programm” läbi sai. Kanogwani õde oli aga kuni PhiPhilt lahkumiseni meiega. Väga tore oli tuttavaks saada! Käisime igasugu templites ja muudes vaatamisväärsustes, puhkasime rannas, sõitsime longtail’idega mega ilusate saarte vahel, sõime head toitu. Hea oli ta peaaegu alati. Välja arvatud ühed vahvlid. Ma arvan, et need olid vahvlid, sest siiamaani neile mõeldes läheb süda pahaks. Ausalt. Muuga seda efekti ei ole, aga need vahvlid… iu.

Nimelt ühel õhtul tundsin end väga halvasti. Olime just söönud mereande ja neid… vahveid. Mõtlesin, et kõht täis, ju sai liiga palju ja küll läheb üle. Läksin magama ja see ei läinud üle. Ärkasin öösel mitu korda ja jooksin wc’sse. Väga ebameeldiv ja ebavajalik kogemus. Jaak magas nagu nott. Hommikul siis rääkisin talle, et mul midagi korrast ära. Ta ütles, et tal ka veits imelik, aga ei midagi hullu. Pidime samal päeval just sõitma Nakhonist Krabile. Kartsin seda sõitu, mis kestis pool päeva autos. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Ju öösel sai hullem läbi tehtud juba. Aga, kui seal autos istusin, siis hakkas igaltpoolt valutama. Käed, jalad, pea, selg. Mingi hetk ütles Jaak, et tal sama teema. Ja läheb järjest halvemaks. Jõudsime kuidagi Krabi hotelli ja ei läinud väga paremaks. Aga millegipärast ei olnud palaviku tunnet. Sellepärast ma ka kordagi ei mõelnud, et nüüd pean ennast kraadima. Ma ju ometi tean, kuidas palavik tundub. A siis Jaak järsku võttis kraadiklaasi ja tal oli kõrge palavik. Mõtlesin, et KRT ja kraadisin ka. Mul sama lugu. Nüüd ei olnud enam midagi teha ja haiglasse minek. Kodus ma ei oleks haiglasse läinud. Igasugu asju saab kodus läbi põdeda, võtad lihtsalt haiguslehe, magad mõned päevad ja läheb üle. Aga me olime just nädal tagasi tulnud Aafrikast. Seal levib näiteks malaaria ja muud haigused, millele peab võimalikult kiiresti jälile saama. Sõitsime haiglasse. Nii halb oli olla. See oli üks raskemaid autosõite, mis meil ever olnud on. Taksojuht ütles hotelli uksel, et “jaa jaa, ma tean küll kus see on”. Reaalsuses ta muidugi ei teadnud ning sõitis haiglast vist kolm korda mööda enne, kui me ise talle näitasime, kus peatuma peaks.

Haiglas pandi kohe tilguti külge, tehti proovid ja umbes tunni pärast saime siis diagnoosi. Toidumürgitus. Ei mingit malaariat. Harilik toidumürgitus, mis on väidetavalt haigus number üks, millega turistid Tais arstile satuvad. Pidime öö haiglas veetma. Jaak ütles taksost väljudes taksojuhile: “Oota meid ära, meil läheb seal veidi ja siis tuleme tagasi. Oota selle sama koha peal.” Selle me muidugi unustasime kohe ära. Ja siis umbes kaks tundi hiljem tuli taksojuht haiglasse, meie olime voodites pikali ja kanüülid veenis, ning küsis, et kas ta peaks ootama või võib ära minna. Arvasime küll ise, et saame hotellis ka magada ja antibiootikume võtta, aga arstid olid päris kindlad, et peame jääma. Eks ta vist hea oli tegelikult. Tilguti oli küljes terve aeg, öösel käidi antibiootiume andmas ja saime vahelduseks väga kodust toitu süüa. Jah, haigla toit oli hea. Keedetud kapsas ja porgand. See oli nagu kingitus mu kõhule. Kodus pole mulle need asjad mitte kunagi meeldinud.

Järgmine õhtupoolik saime hotelli. Järgmised päevad oli veel nõrk olla ja pärast aastavahetuse ööd tuli mul palavik ka tagasi. Lugesime, et see on normaalne ja tegelt võib toidumürgitus veel mitu nädalat tunda anda. Vahepeal valutas kõht ja oli niisama nõrk. Aga siis umbes nädal hiljem tundsin ükspäev end jälle nagu inimene. See oli nii hea tunne. Mul enam ei valutagi mitte ükski koht? Ma saan jälle süüa? Nõrk ei ole olla ka? Läheks trenni lausa. Naljakas, et ma pole kodus mitte kunagi haiglas olnud. Ja nüüd siis… Kuigi noh. See polnud “päris haigla”. See oli pigem nagu hotellituba. Meil oli suur telekas, rõdu, minibar jne jne, mis igas korralikus hotellitoas olemas on. Kummaline kogemus… Õnneks tänaseks enam miski peale nende vahvlite halba tunnet ei tekita ja saan jälle normaalselt süüa.

Mul õnnestus oma prillid maha jätta Krabi hotelli. Mitte päikseprillid, mis maksid umbes 10 eurot, aga päris päris prillid, mis maksid umbes 250 eurot. Lisaks rahalisele kaotusele tähendab selline asi mulle ka tervislikke tagajärgi, niiet see oli väga halb. Ma võiks öelda, et need on mul ühed olulisemaid ja väärtuslikeimad asjad kaasas. Aga õnneks polnud kõik veel kadunud. Me olime Tais päris pikalt ja kuna olime Kanogwaniga koos, siis ta aitas mul ära orgunnida nende kätte saamise. Alguses saadeti need tema koju Nakhoni ja siis nüüd kuu aega hiljem sain need lõpuks Phuketil kätte. Ma olin NII siiralt õnnelik, kui see lõpuks juhtus. Prillitoos on päris kulunud tegelt ja juba mõnda aega katki. Üks ots oli lahti ja nüüd pärast postiteekonna läbimist seda enam pole üldse. Õnneks prillidega kõik okei. Eile siis käisin suure kaubanduskeskuse kõik prillipoed läbi, mida oli umbes kuus, ja tulemus on teadmine, et mitte ükski neist ei müü prillitoose. Okei… Niiet tuleb nüüd kuni leidmiseni läbi ajada enda parandatud karbikesega. Korralik teiptuuning.

 

Umbes kuu aega Tais oli hoolimata kõigist tegevustest ja ringi käimistest väga rahulik ja mõnus. Piirkondadest kõige rohkem meeldis mulle eelmine kord ja ka see kord Krabi. Mulle väga meeldib seal. Ilusad vaated, sinine vesi ja kaljud silmapiiril, mille vahel paadiga sõita. Sellist vaadet on mujal ka, aga Krabi on kuidagi hea tunde jätnud. Võib-olla sellepärast, et seal nägin kunagi esimest korda neid Tai legendaarseid veest kõrguvaid kaljusid, mis siiamaani suu lahti jätavad. Tegelt, kui väga aus olla, siis ühte lemmikkohta on raske välja tuua. Bangkokis käisime kogu selle kuu jooksul kolm korda. Alguses, kui saabusime; pärast PhiPhilt tulekut ja enne põhjapoole sõitmist ja pärast põhjast tagasi tulekut. Bangkok on ka juba koduseks saanud. Alguses muidugi käisime kõiksugu templid ja lossid läbi, hiljem juba võtsime vabamalt, käisime kinos ja sõime palju head toitu.

 

Phuketil oli ka seekord fun. Suurematest sündmustest võib-olla need, et võtsime Phuket Townis uusaasta vastu ja käisime Jaagu ja Pauliga wakepargis. Mina küll sõita ei saanud, kuna olin veel toidumürgitusest veits rivist väljas, aga vaadata oli ka lahe. Pidin seal Paulile treeneriks olema, et ta ka esimest korda proovida saaks. Kahjuks oli algajate rada kinni, seega jäi ära. Vaatasime siis kahekesi kaldal, kuidas Jaak sõidab. Sõime jäätist ja tegime pilte. Oleme nüüd uuesti Tais tagasi pärast Malaysias nädala veetmist ja äkki nüüd õnnestub Bangkokis wakeparki minna. Fun fun fun.

 

Jaak tegi mulle Phuketil mega nummi üllatuse. Kuna ma olin ükspäev kodus voodis haige, siis ei saanud teistega kaasas käia, aga nad olid käinud kassikohvikus kooki söömas. Jaak mulle sellest ei rääkinud ja viis mind järgmisel õhtul sinna. Esiteks olid seal väga head koogid. Ja teiseks, ma tegelt ei tea, kas nad olid head, sest kogu mu tähelepanu oli kassidel. Nii armsakesed. Pidime ostma koogi, siis saime nende juurde teise tuppa minna. Tundus, et seal on kõik tõukassid, enamikud sellise lapiku ninaga. Leidsin ka oma lemmiku, kuna ta nägi välja nagu suur suur Tupsu (mu enda üks kassidest), ainult näost oli erinev. Ma arvan, et see oli maailma suurim kodukassi tõug Maine Coon, sest tal oli täpselt tema nägu. Minu jaoks oli see kohvik väga eriline, sest Tupsu ja Nunnu igatsus on suur ja kui sinna jõudsime, siis mul tuli salaja isegi õnnest pisar silma. Kassid tundusid seal väga rahulikud. Reeglid on karmid. Näiteks pai võib teha, aga sülle võtta ei või. Tais on üldiselt väga palju kasse tänavatel. See on siin normaalsus. Võrreldes eelmise kordadega tundub, et nende olukord on paranenud. Ühtegi väga halvas seisus kassi ma näinud ei ole ja enamikel, kes tunduvad tänavakassid on kaelarihmad kaelas, seega keegi ikka hoolitseb nende eest. Samuti on majade uste ees kassitoidu kausid ja näljas neist keegi ei ole. Ma olen väga suur kassiarmastaja ja mul on hea meel, kui neil siin paremini on hakanud minema ja nende eest reaalselt hoolitsetakse.

 

Tai oli mõnus!