Teheranist Rooma

Istusime 7. novembri hommikul Teheranis lennukile ja hakkasime sõitma Istanbuli poole. Seal oli meil vahemaandumine, et Rooma jõuda. Kui talvel suusareisil käisime, siis Jaak oli mega pettunud, et Frankfurdi lennujaamas ei olnud Burger Kingi.  Võib-olla isegi oli, ma enam täpselt ei mäleta, aga meie seda ei leidnud. Lisaks nagu “Lend Teherani” postitutes oli juttu, olime lennul Lissabon-Istanbul-Teheran plaaninud samuti seal süüa, aga meie lend hilines ja jäime ka tookord burgeritest ilma. Aga mitte enam.  Seega oli suht ilmselge, et Istanbulis sööme lõunat Burger Kingis. Ma olin isegi meeldivalt üllatunud, see oli väga hea. Võib-olla oli lihtsalt hea emotsioon pärast Iraani trippi näha jälle tuttavaid kaubamärke ja tunda tuttavaid maitseid. Iraanis nimelt oli väga vähe lääne kaubamärke, kui üldse. Küll aga oli igasugu järele tehtud variante meile tuttavatest brändidest. Näiteks SubWayst oli tehtud FreshWay. Pepsi oli Dedsi või midagi taolist, jne.

Istanbulis oli paus 1,5 tundi ja siis järgnes suhteliselt lühike lend Rooma, u 3h. Naljakas, kuidas lennupikkuste perspektiiv on täiesti muutunud. Varem, kui ma veel Tais käinud ei olnud, tundus iga lend väga pikana. Lend Kanaaridele või Egiptusesse oli tohutult pikk, u 5h. Ja suusareisile minnes oli lend Frankfurti samuti väga pikk, u 3h. Tai lend oli aga 12h. Pärast seda on kõik lennud lühkesed. Seega, kui me nüüd lendame kolme kuni kuuetunniseid otsi, siis see on lebo.

Rooma jõudmine oli nagu sõõm värsket õhku. Miks “nagu”, Teele? See oligi sõõm värsket õhku.

Taustaks, miks see nii oli. Jaak mainis ka, et Iraani reisi alguses Shirazis ei olnud väga puhas õhk. Mida edasi, seda hullemaks õhu kvaliteet läks. Teheran on üks maailma saastatuimad linnu. Seal teoreetiliselt paistab päike, aga seda pole näha. Neljast päevast ühel oli selge ilm. Linna katab paks sudukiht, mistõttu näiteks ei ole ringi käies aru saada, et see asub suurte mägede vahel. Kui tead, siis oskad umbes mäekontuure aimata, aga muidu mitte. 80% linna saastatusest on põhjustatud autode heitgaasidest, ülejäänud 20% pärineb tööstusest. Arvatakse, et umbes 27 inimest päevas sureb haigustesse, mis on sealse õhu hingamisest tekitatud. Eks seal ole mitmeid põhjuseid, mille üle me omavahel juurdlesime, et miks see kõik nii on. Ilmselge oli aga see, et autod ja muud sõiduvahendid, enamasti mootorrattad, on väga vanad, mistõttu õhk on täis põlemata kütuse aure. Kuigi Iraanis käimine oli väga-väga, ausalt väga tore, huvitav ja silmaringi avardav kogemus, siis ootasime mõlemad, et saaksime värsket õhku hingata 🙂

Meil oli täpselt kaks ööpäeva Roomas aega enne, kui hakkasime sõitma Keenia poole. Oi, kuidas me nautisime seda kahte päeva. Lisaks värskele õhule oli seal veel mitmeid põhjuseid. Ööbisime väga armsas vanalinna hotellis, mis asus Kolosseumist umbes viie minutilise jalutuskäigu kaugusel, Sweet Home Colosseum. Neil oli eriti hea hommikukohv. Meil oli väga lihtne jõuda kõige turistimate vaatamisväärsusteni. Käisime kahe päevaga enamiku meile teada olevatest läbi: Kolosseumi, Trevi puskkaevud, Vatikani, Isamaa Altari ja veel kohti, mis tee peale jäid. Sõime euroopalikku toitu, näiteks värsket salatit, pizzat ja paninisid, kuna me olime ju ikkagi Itaalias. Ingrid oli soovitanud ühte pizzakohta meile nimega Trieste Pizza. Alguses kahtlesime natuke, kas jääme sinna, kuna seal tehti ainult u 12 cm läbimõõduga pizzasid ja meil olid kõhud väga tühjad. Teenindaja aga teadis kohe, kuidas meid nõusse saada, andes meile ühe pizza proovimiseks niisama. See oli tõesti hea. Lisaks andsid väiksed pizzad võimaluse tellida korraga mitmeid erinevaid. Sõime neid kahe peale kokku viis tükki ja olime maitseelamusega väga rahul. Jalutasime päris palju. Olime imestunud, et autod peatuvad ülekäiguraja ees, et inimesed üle lasta. Kõik sõidavad oma radadel, kasutavad suunatulesid ja mitte keegi ei jää meie kõrval seisma, et taksot pakkuda. Käisime meile tuttavates poodides ja ostsime paar asja, mille puudumise olime jõudnud juba pärast kolme nädalat ringi rändamist avastada. Natuke oli tunne, et oleme koju tagasi jõudnud.

Puhkamiseks oli neid paari päeva vaja. Me ei käi praegu 5 päeva nädalas kontoris tööl. Me teeme täpselt seda, mida soovime. Näeme nii palju ägedaid ja huvitavaid paiku ja kohtume uute inimestega. Võiks nagu tunduda, et see ongi puhkus. Mõnes mõttes ongi. Aga, kui rändamisest saab elustiil, siis see väsitab täpselt samamoodi, nagu kodus olles asjalike asjade tegemine. Iga päev nii palju uut informatsiooni, pikkade vahemaade läbimist, suhtlemist võõraste inimestega. Nii palju kohti on, kus tahame käia ja mida näha. Ma arvan, et Portugalis, Iraanis ja Roomas me jalutasime iga päev keskimiselt… hmm… 8 – 10 kilomeetrit äkki. Rooma jõudes sain aru, et ma olen väsinud. Edaspidi proovin jälgida seda, et mõni päev nädalas oleks ikka niisama olemise jaoks ka. Mõnusalt raamatute lugemise või kirjutamise või mõne hea sarja vaatamise jaoks. Ja siis jälle uue hooga maailma avastama 🙂