Work, work, work

Oleme tänaseks Austraalias olnud 4,5 kuud. Ülehomme lahkume ja liigume edasi Uus-Meremaale. Tegelikult ei olnud meil üldse plaanis siin nii kaua olla. Mõtlesime, et maksimaalselt paar kuud ja siis lähme edasi. Tänu koerte ja kasside hoidmistele ja erinevatele potentsiaalsetele tööpakkumistele venis see aeg aga ligi kolme kuu peale. Siis olime juba valmis lahkuma mõttega, et “kui homseks midagi ei selgu, lähme kohe ära”. Siis aga absoluutselt täiesti viimasel hetkel midagi selguski, mistõttu olime veel peaaegu kaks kuud.

Mis me siin nii kaua siis tegime?

Taustalugu on see, tahtsime Austraalias natuke tööd teha. Ja asusimegi seda otsima. Alguses keskendusime pigem erialase töö leidmisele, et äkki õnnestub mõne lühiajalise projektiga ühineda. Aga see plaan ei saanud teoks, kuna nagu selgus, siis lühikeseks ajaks välismaalt tulnuna on suhteliselt võimatu siin IT tööd saada. Enda puhul saan sellest eriti aru. Kes see ikka tahab analüütikut palgata ajaks, mil ta ei jõua sisse eladagi. Seetõttu mõne aja pärast hakkasime vaatama ka erialaväliseid lühiajalisi töid. Kuulasime maad backpackerite gruppides ja muudel vastavatel saitidel, lootes leida midagi, mis enam ei oleks väga pikaks ajaks. Ja siis konkreetselt viimasel päeval enne seda, kui tahtsime ära minna, leidis Jaak ühe kuulutuse, kus otsiti lasteriiete lattu hooajalisi töötajaid. Mõeldud tehtud. Kirjutasime ja helistatigi tagasi.

Paari päeva pärast, kui meil eelmine housesit Brisbane’is lõppes, lendasimegi Melbourni tööle. Töö oli lasteriiete laos. Üks päris tuntud ja minu arust ilusaid riideid disainiv ja müüv Austraalia bränd. Töö seisnes riiete lattu vastu võtmises, lahti pakkimises, loendamises, õigesse kohta riputamises, siis jälle tellimuste põhjal komplekteerimises ja lõpuks uuesti pakkimises. Tundub lihtne, eks? Ja alguses oligi. Oli lihtne ja väga väsitav. Päev otsa jalgadel. Esimesed paar päeva mu jalad lihtsalt tulitasid all selleks hetkeks, kui koju jõudsin. Ja selle kõige juures ei pidanud väga palju mõtlema. Esimestel päevadel mul “vedas” ülesannetega ka nii, et põhimõtteliselt tegin hommikust õhtuni ühte ja sama liigutust, mitte midagi mõtlemata. Ok, seda mõtlesin, et “kuidas ma seda kaks kuud teha jõuan?”

Siis aga mu arvamus muutus täiesti… Esiteks, ülesanded hakkasid vahetuma. Sai igasugu erinevates etappides osaline olla, mis andis väga hea pildi kogu protsessist algusest lõpuni. Päris põnev oli. Ma olen enamuse oma tööelust arendanud ühte e-poodi. Et e-pood üldse toimida saaks, siis ilmselgelt on vaja ladu ja kõiki sellega kaasnevaid protsesse, mis annavad aluse ja eelduse kogu selle masinavärgi tööks. Nüüd lõpuks sain ma näha, kuidas üks reaalne ladu praktikas töötab. Eks ta teoorias oli mulle tuttav, aga ise näha päris lahe. Kui palju erinevaid nüansse, väikseid detaile, mis jäävad infosüsteemidest välja poole jne. Muidugi leidsin ma väga palju asju, mis ma automatiseeriks või teeks teisiti 😀 Aga see on vist analüütiku kutsega kaasnev omadus igas asjas 😀 Igaljuhul, kui peaks tulevikus jälle mõne süsteemiga tööd tegema, mis on laondusega seotud, siis usun, et pilt on alustuseks päris hea nüüd.

Teiseks. Nagu juba mainisin, siis olime päev otsa jalgadel. Ja selleks, et tööle jõuda ja sealt ära saada jalutasime iga päev vähemalt neli kilomeetrit. Kuna meie elukoht vahetus vahepeal, siis see distants varieerus, aga umbes nii. Avastasin, et see töö on ülitervislik. Nii palju liigutamist ja natuke isegi jõuharjutusi kastide liigutamisel ja tõstmisel. Ja me toitusime sel ajal kella pealt regulaarselt, kuna päev algas ja lõppes täpselt samal ajal ja lõunapausi tähistas samuti koolikell, mis igapäev 12.30 helises. Selline toitumisrutiin peaks vist hea olema? Minu kõht igaljuhul arvas, et see on väga hea.

Kolmandaks olid seal väga lahedad inimesed. Laos töötasid enamikus noored, kes hooajaliselt palgatud, nagu meiegi. Oli nii austraallasi kui ka mujalt tulnuid: Kolumbiast, Saksamaalt, Hiinast, Prantsusmaalt, Indiast. Kuulsime igasugu lahedaid reisilugusid ja inimeste plaane, mis nad edasi teevad, kui hooaeg läbi ja/või kui Austraaliast lahkuvad. Huvitav.

Ja neljandaks õnnstus mul kuidagi pärast esimest nädalat töötamist ametikõrgendus saada. Naljakas natuke, kuna ma ei oodanud seda kuidagi ega ei arvanud, et meie töö juures see võimalik võiks olla 😀 Aga lugu oli selline, et üks prantslasest neiu, kes meid algselt palkas ja seal hooajalist tööd koordineeris, pidi varsti kolmeks nädalaks koju Prantsusmaale sõitma. Ja millegipärast valis ta mind ennast asendama teatud ülesannetes. Alguses olin ma natuke skeptiline ja mõtlesin, et “kas sa ikka tead, et ma olen siin ainult nädal aega olnud?” Aga ju siis jäin silma or sth… Igaljuhul sain siis omale kindlad kohustused, mille eest vastutasin, kui ta ära oli. Ja üks neist oli seotud online-müügiga. Haha… 😀 Kusjuures ta ei teadnud, et mul üldse mingi e-poenduse kogemus on.

Nüüd aga hakkab hooaeg läbi saama. Nimelt on kevad käes ja suveriided on poodides juba valmis. Tuleva suve riietega tegelesimegi. Õnneks olime planeerinud oma lahkumise täpselt sellesse aega, kui tööd enam teha pole. Väga lahe oli kokkuvõttes. Selline kummaliselt üllatav ja huvitav kogemus kodust kaugel.

Nüüd siis Uus-Meremaale, Prantsuse Polüneesiasse, Easter Islandile, Tšiilisse, Peruusse ja siis kohtume juba Euroopas 🙂