Yazd, Varzaneh kõrbed, Esfahan

Jälle sama asi – ei tea millal uploadida saan ja kuna bussijaamas, kus iga 90sekundi tagant keegi kuke kombel kireb minuarust “ILA-ILA-ILA-ILA” (ilmselt on see midagi taolist, et järgmine buss läheb sinna vms) ja pole suurt midagi teha, siis on paras aeg kirja panna need kohad.

Infoks, et keegi ei arvaks, et ma olen see nõme inimene, kes ronib objektiiviga nina alla ja klõpsib inimestest pilte – kui tegu pole kaugelt tulistatud tänavakaadriga, siis ma alati küsin enne, kas tohin pilti teha. Ja need pildid, kus mul pole võimalust küsida luba, üritan teha pigem nii, et inimene poleks tuvastatav. Ja on olnud küll ja veel olukordi, kus inimesed ise tahavad pilti teha.

Shirazis läks nii, et ajataju kuidagi täiesti kadus ning liikudes Yazdi avastasime, et tegelikult on meil umbes 3-4 linna peale veel jäänud vaid 8..9 päeva. Kuna iga linna vahel liikumisele tuleks arvestada varuga päev, sest ega peale 5h bussisõitu ning sinna juurde käivaid taksojuhtidega vaidlemisi teemal, kas ma kindlasti ei taha tema hotelli minna, palju sõit bussijaama maksab, koti tassimist jms, nagunii eriti midagi teha ei jaksa. Mu lemmik argument, mida taksojuhtidelt kuulen on:
taksojuht: “hi! do you want a taxi? (Tere, taksot soovid?)”
mina: “no thanks, we don’t need (ei aitäh, pole vaja)”
taksojuht: “but only today it is very good price! (aga ainult täna on väga hea hind!)”
Ma kõnnin bussijaama sisse, mul pole vaja taksot, sest noh..ma näen seda kohta, kuhu ma 25m pärast sisenen. Ja teiseks, kui ma olen öelnud, et ma ei soovi taksot, siis kas ma tõesti mõtlen ümber argumendi peale, et väga hea hind on? Et mul pole vaja mitte kusagile sõita ja siis mõtlen “aga kurat, kui nii hea hind on, siis peab sõitma. Tead lähme teeme ühe tiiru ümber kvartali ikka”?!

Igatahes, kuna me avastasime, et ega meil aega õieti pole enam ning tekkisid suhteliselt tobedad logistilised kombinatsioonid kuidas kuhugi liikuda, siis läbisime kolm mainitud linna väga lühikese ajaga. Kust eelmine postitus lõppes, siit algan.

Yazd

Natuke konteksti jälle:

• elanikke 550 000
• üks kõige suurema ööpäevase temperatuuri kõikumisega linnu Iraanis.
• boonuseks mälumängu küsimus. Eestis on aastane sademete hulk 500-800mm, küsimus on – kui suur on Yazdi aastane sademete hulk? Õige vastus on…..eelmine aasta oli aasta nagu iga teine ning sademete hulk oli 49mm.
• Yazd on kõige kuivem suurlinn Iraanis.

Yazd on täpselt selline linn nagu keegi võiks ette kujutada “kõrbelinn”. Keset kõrbe, liivakõrbe suures osas. Enne kui lähen ajaloolise osa juurde, ütlen kohe ära, et seal on ka uusi tänavaid ja 2+2 magistraale, mitte nii suuri ja nii palju kui Shirazis aga mõned on. Aga vanalinn on suur, tõesti suur. Ja see pole mitte turistilõks, vaid seal sõidavad kohalikud harva autode ja tihedamini mootorratastega ning seal on ka kohalike elukohad. Kõik majad on liivakarva, (vana)linn koosneb suures osas peenikestest käikudest.

Kuna linn asub keset kõrbe ning sealsetele inimestele meeldib
a) vesi
b) vari

siis kogu vanalinn on nende printsiipide järgi ehitatud. Tänavad on kitsad ja käänulised, tihedalt täis ehitatud, et varjud kataksid päevasel ajal maksimaalselt tänavat. Tihti oli tänavate kohal võlvid, võlvide lagedes augud, et seal liiga palavaks ei läheks ja õhk liiguks. Linnadesse on ehitatud veevärk. Veega on seal ausalt öeldes sitasti, linnas asub isegi veele pühendatud muuseum (Water museum). Kuna seal ka käisime, siis alustan ka sellest. Vee tassimine siin kliimas ei ole pikas perspektiivis tasuv, sest aurustumine on nii suur. Seega (ajalooline) veevärk oli lahendatud nii, et kui näiteks mägedest leiti vett (st mäes olevast kaevust), siis roniti kaevupõhja ning kaevupõhjast kaevati veetunnel majadeni.  Eestikeelset õiget vastet tunnelile ei tea, inglisekeelne korrektne termin on qanat, kes soovib loeb wikipediast juurde või vaatab wikisse pandud skeeme. Kuna tunneli kaevamisel tekib palju pinnast, mida tuleb maapinnale tuua, pidi iga 20…35m tagant kaevama on uue kaevu tunnelini.  Kõik majad olid ühendatud selle tunneli abil, mis ehitati kindla nurga all, et vesi voolaks ja ei reostuks. Samas ei tohtinud nurk olla liiga suur, muidu hakkas voolav vesi tunnelit kahjustama. Majade keldrites olid väikesed “basseinid” (sellise 50…100l tünnisuurused), kust sai siis majarahvas vett võtta. Ja see tunnel mägedest võis olla mitmeid kilomeetreid (üldiselt alla 5km, pikim on 70km) ning mitmekümne meetri sügavusel (rekord 275m). Kanali enda kõrgus oli kuidas kunagi – pigem väike, et tööd kokku hoida, nii meeter. Vett oli kanali põhjas vast 30…40cm. Muuseumis oli sellest fotosid, kuidas mehed kandsid valgeid määrdunud riideid ning kaevasid; valged riided seetõttu, et tunnelikaevaja töö oli nõnda ohtlik ja siinseid moslemeid maetakse valgetes riietes.

Majad üldiselt olid nö “Pärsia klassikaline”. Nelinurkne ning keskelt sisehooviga – seal asusid puud, koht kus niisama palaval päeval aega veeta jne. See tühi ala oli vast 10x10m. Toad asusid sisehoovi ümber olevas majas, tubade uksed suunatud sisehoovi. Nende majade ehitajatele tunnen kaasa, sest päeval pidi maja püsima külm ja öösel jahe. St soojustada ei saa, soojustamata jätta ka ei saa – igatepidi halb. Majade aknad olid suunatud põhja, et päike otse sisse ei kütaks. Nagu ka linnavaadetelt näha on palju näha majade küljes kummalisi “tornikesi”. Kuna eriline ehitusekspert ma pole, siis teen otsetõlget – tegu on tuulepüüdjatega (wind catcher). Tegu on väga algelise konditsioneeriga – neid ehitati mitme erineva tööpõhimõttega. Algelisemad lihtsalt suunasid tuule erinevate käikude kaudu läbi majapidamise ning tekitasid jahutava efekti. Keerulisemad töötasid nõnda, et majast eemal oli auk, mis viis eelnevalt räägitud veetunnelini, selle augu kaudu läks soe õhk tunnelise; mõni maad eemal oli maja ning maja keldris oli samuti auk, et saaks vett võtta, seda sama auku kasutati ka selleks, et nüüdseks vee poolt jalutatud külm õhk majja juhtida ja tuuletunneli/tuulepüüdja ülessanne oli tekitada korralik tuuletõmbus. Sellisel juhul ehitati tuuletunnel nii, et suue oleks vastutuult, st liiv jms sisse ei puhuks. Kui nüüd keegi (nagu näiteks mina seda tegin) kahtleb sellise vidina efektiivsuses, siis teadmiseks – korralikud tuulepüüdjad, mis olid spetsiaalselt ehitatud vee jahutamiseks suutsid suve läbi hoida vett külmumistemperatuuril.

Majades olevate tubade laed olid kõrged ning võlvidega, seda jällegi mainitud keerulise kliima pärast. Majade all olid sügavad, jahedad ja suured keldrid, kus asus siis ka ligipääs veele. Täpselt sellistes klassikalistes Pärsia majade külalismajades me ka ööbisime, nii Yazdis kui ka hiljem Varzanehis. Majad/tänavad ehitati mudatellistest, mis kõrvetati päikese käes ning need kaeti “muda ja miski-taime-segu kattega”.

Inimesed olid toredad nagu ikka. Esimene päev käisime niisama ringi, käisime ühe väga vana pühakoja juures. Seal astus üks vana härra minu juurde, sõnagi inglisekeelt ei rääkinud aga sain aru, et tahab pilti teha.

Hiljem astusime suvalisse tänaval asuvasse tuuribüroosse sisse. Asus kõige tähtsama mošee  ja jalakäijate tänava ääres, teenindajad olid korralikult riides, konditsoneeritatud ilus salong, umbes nagu uuem Swedbanki kontor. Tellisime sealt tuuri kõrbesse, sellest kõrbetuurist hiljem. Selle tuuri broneerimisekäigus aga avastasime kurva tõsiasja, et meie Iraani kaasa võetud sularaha hakkab otsa saama, eriti kui tahame sellest tuurist osa saada. Kuna Iraan ägab väga ränkate sanktsioonide all ei ole seal Mastercardi ega Visaga mitte midagi peale hakata. Sellega saab vaid nalja teha, näitad seda näiteks valuutavahetuses või pangas ja küsid kas saaks sellelt raha välja võtta ning teenindajad hakkavad kohe naerma, lõpuks peale mitut tundi asjatamist saime kaubale nendega. Kuna meil oli vaja saada nagunii Yazdist Isfahani ning meile pakuti ühte kõrbetuuri, mis jääb Yazdi ja Isfahani vahele ning pakuti välja, et pärast nad võivad meid hoopis Isfahani edasi viia ning ööbimine kõrbe lähedal ühes linnas oli hinna sees nägime tuuris võimalust lajatada mitmele kärbsele ühe hoobiga. Veits saime tüüriga tünga ka, mitte oluliselt aga natuke. Saatsime kirja, loodame osa raha tagasi saada. Ootused pole eriti kõrged, samas mine tea, esimene vastus juba kaebusele tuli ka. Peale seda käisime vaibapoes sest Pärsia vaibad on väga kuulsad ja väga kallid. Kui keegi arvab, et vaibapood on miski urgas, kus keegi õlise suhtumisega võll sulle Hiina tehase toodetud vaipa ülikallilt pähe määrib, siis ta eksib. Näiteks 25cm x 40cm siidivaip maksab 160…250eurot, olenevalt kui palju on mustreid peal, millest täpselt tehtud jms, 1.5 x 2.5m käsitöö siidivaip võib vabalt maksta 5000+ eurot (valmistusaeg on 18 kuud), mujal maailmas on legit vaibad veel kallimad. Suurtemates vaibapoodides on korraga väljas tuhandeid vaipu, antud hindade juures võite ainuüksi väljas olevate vaipade kogu hinna välja arvutada. Lisaks on korralikematel pood erinevates maailmaotsades (näiteks Hongkong, Abu Dhabi, London). Ehk siis tegu pole kaugeltki põlve otsas nokitsevate tegelastega.  Kuna 500eurot on väärt umbes 24miljonit riiali (Iraani raha), siis ega turistid ei tule riiki mõttega “ah ma võtan igaksjuhuks 240miljonit riaali kaasa, mine tea” ning seetõttu on osadel poodidel mehhanismid, kuidas võimaldada inimestel teha krediitkaardimakseid.

Aga järgmine hommik pakkisime jälle asjad, peale ühte päeva ning kell 12:45 tuli hotelli üks vanem Iraani härra ning hakkasime sõitma Varzaneh poole.

Suvalisi pilte Yazdist:

Varzaneh.

Nagu öeldud oli meie juhiks oli üks tagasihoidlik härra, hiljem tuli välja 61 aastane. Kuna sõit oli pikk (kokku 8h koos erinevate tee peale jäävate vaatamisväärsustega) oli meil aega sõidu ajal teed juua ning rääkida küll ja küll. Kõigepealt sain teada, et ta oli olnud mereväes kokku 22 aastat, auastmelt kapten. Üldiselt ma suhtun inimeste juttu pigem skeptiliselt, eriti kui mingit tausta pole. Kui aga esimeses maantee kontrollpunktis, kus meid kinni peeti ja kus dokumentide küsimise asemel anti meie juhile sisuliselt au, siis sain aru, et härra ei teinudki vist nalja. Peale seda kui meid lasti niisama läbi kontrollpunkti, siis ta ütles selle dokumentide-mitte-küsimise intsidendi peale “jah nad teavad siinkandis kes ma olen”.  Tänu mereväele oli ta palju reisinud, tõsi kõik Euroopa riigid, kus ta oli käinud olid mereriigid. Noorena oli Yazdi meister maadluses, vahepeal käis Suurbritannias ning läbis rohelise baretti õppused, samal ajal hakkas ta Taekwon-dod tegema ning sai musta vöö mingi viienda astmega. Iraagi-Iraani sõja ajal oli ta olnud ründelaeva commander, sõjast rääkides muutus üpris emotsionaalseks ja palus kindlasti öelda, et kui kunagi tuleb see sõda kellegagi teemaks, siis tuleb kindlasti öelda, et nemad (iraanlased) keegi sõdida ei tahtnud, neid rünnati ja siis valikut enam polnud. Sport oli talle väga hingelähedane, ütles, et käib ronimas, ujumas, kodus on jalgratas ja raskused. Lisaks demonstreeris autos olevaid treeningvahendeid – sest mine tea, kui tuleb võimalus natuke trenni teha. Pakkus välja, et ta võib näidata kohe maantee kõrval, et ta jaksab teha 2 näpu peal 3 kätekõverdust, 5 aastat tagasi oli jaksanud veel 10. Arvestades Iraani liikluskultuuri ja kui hullud liikluses siin kõik on, oli tegelikult leevendus küll saada autojuhiks keegi kogenud ja ajudega inimene, kes muuhulgas kasutas suunatuld (jah, suunatuld!). Mis oli veel äge oli see, missuguste põlevate silmadega ta oma naisest rääkis – kõik, kes tal on, kõik mis tal on, põhjus miks ta siin ilmas on jne, headest sõnadest puudu ei tulnud. Sõit kestis nagu öeldud 8 tundi. Suvalisi vaateid autoaknast ja mõnest peatusest, mis palusin teha, et saaks pilti teha.

Käisime ühes väga ägedas vanas kindluses nimega Kharanaq, mis oli 4000 aastat vana ning kuhu valitsejad tõid sõja ajal inimesed varjule. Kogu linn oli ehitatud mudast ning kuna sademetega on siin kandis nagu on, siis ega seal eriti hooned ei lagune. Linn oli rohkem nagu teemapark, kui ise ei oleks käinud ei usukski, et nii lahe koht on, boonusena olime täiesti ainsad inimesed seal. Kõrval olid järsud-järsud nõlvad-trepid, linn koosnes peenikestest käikudest-võlvidest-ruumidest-treppidest. Sissekäigud eluruumidesse olid umbes puusakõrgused – põhjuseks ütles juht, et kui ründaja tahtis tuppa siseneda pidi ta kummargil sisenema, st toas olijal oli ideaalne võimalus ründajale vastu pead lajatada. Loomulikult ei jätnud ta kasutamata ka võimalust öelda, olukorras, kus Teele plätudega ronis mööda lagunenud liivatreppi alla, et kui tema naine oleks seal, siis ta vaid kannaks teda siinsetes oludes. Küll ma tundsin ennast hästi. Linn ehitati väga ammu, jupiti seda renoveeriti. Aga hiljuti, umbes 100 aasta jooksul, kuivas läheduses olev jõgi ära ning inimesed olid sunnitud ära kolima. Oli väga vanu osi, oli uuemaid osi. Ühel pildil nagu näha on kaks seda metallist jubinat, millega külaline vastu ust koputab, et märku anda, et ta on kohal. Kaks on neid seetõttu, et ühte kasutasid naised, teist mehed. Kuna need jubinad tegid erinevat häält teadis pererahvas, kas külaline on mees või naine ning teati ka, kas uksele tuleb vastu saata mees või naine. Kharanaq:

Peale seda käisime veel ühes vanas kindluses, 6000 aastat vanas :

Millalgi kui oli juba pime ja jõime maantee kõrval teed, otsustasin ma üle maantee kõrval asuva valli ronida ja minna kivikõrbesse pilte tegema. Miski hetk kuulsin Teele karjumist ja kilkamist, kes hüüdis, et öösiti tulevad seal kõrbes kivide alt maod ja skorpionid välja. Oli jällegi veidi kõhe tagasi kõndida auto juurde. Eriti kriipi oleks, kui sellel pildil oleks veel madu peal.

Varzanehi jõudsime pimeduses, meie autojuht pani meid lubatud külalistemajas maha nagu diil oli ja edasi pidi meiega tegelema külalistemaja.

Olime täpselt samasuguses klassikalises Pärsia majas nagu Yazdiski. Aga turiste oli selles külalistemajas miski 10. Üleüldse oli feeling, et mida rohkem Teherani poole, seda enam turiste. Seal külalistemajas sattusin rääkima ühtede Tšehhi kodanikega (mees ja naine), kes hakkasid Londonist tulema ühe auto ja ühe mootorrattaga ning nende plaan on  välja jõuda Malaisiani. Ma ei kujuta ette, kuida sellises liikluses ise hakkama saada aga närve neil tundus olevat. Auto ja mootorratas on sellepärast, et kui ühe masinaga peaks midagi katastroofilist juhtuma (näiteks mootor jookseb kokku ning faktina on teada, et masin ei hakkagi niipea edasi liikuma) on võimalik teisega vähemalt kahekesi minema sõita. Kui piirkonnas, kus pole mobiililevi ja teisi inimesi ei pruugi mitu päeva liikuda, päeval on +40 ja öösel +5, otsustab masin üles öelda, siis olukord võib väga kiiresti eskaleeruda eluohtlikuks. Vahelduseks oli väga värskendav kuulda Eurooplasi ning nende lugusid. Aga kõrbesse…meie tuuril (nagu paljudest lubatud asjadest) oli meie kahe asemel umbes 10 inimest, vähemalt olime kolmekesi autos, st üks itaallane meile lisaks ja  oli mugav.

Mingid suvapildid, mis klõpsisin, kui parasjagu midagi giid rääkis aga mu tähelepanu hajus.

Esimene kõrb, kus käisime oli soolakõrb. Kõikjal maas oli sool, maitsesin, oli tõesti soolane. Tegelikult seal pidi soolakihi paksus olema vaid 20….30cm, selle all uuesti 2m vett. Kohati oli vesi väljas ka. Väga sürr koht oli.

Peale seda käisime liivakõrbes, ronisime luite otsas ja vaatasime päikeseloojangut. Luited olid vääääga kõrged. Olime seal kuni päike oli loojunud ja igasugune päikese kuma ka kadunud. Kahjuks oli põhimõtteliselt täiskuu nii, et tähti sisuliselt polnudki näha. Kuu valgustas ikka nii, et tugev vari oli taga. Luitelt tagasi auto juurde liikudes lasin liivaluite pealt alla hostelist kaasa lumelauaga, kuuvalguses, uhkes üksinduses.

Siis saigi tuur läbi, liikusime tagasi ööbimiskohta, et võtta enda asjad ning, et järgmine taksojuht meid viiks Isfahani. Meie taksosse sattus juhuse tahtel ka eelnevalt mainitud itaallane. Ka tema oli võtnud samast ettevõttest tuuri ja ka temale oli lubatud asju mida ta ei saanud. Need polnud nagu rahaliselt väga suured asjad, eraldi kõik väikesed nüansid, mis kokku moodustasid suure terviku. Meile ja itaallasele räägiti turismibüroos erinevat juttu, et nemad oma kasumit saaks suurendada, seda kõike turismibüroo poolt sellise arvestusega, et me kunagi ei kohtu. Saatuse iroonia aga pani meid istuma ühe takso peale, et siis läbi pilkase pimeduse ja igavuse 2h koos Isfahani poole loksuda. Ilmselgelt tuli büroo omakasupüüdlikkus ja valelikkus välja. Keset teed pakkus taksojuht, et teeks peatuse, tee ääres on nimelt koht, kus iraanlased saavad tasuta teed juua. Kuna noh…kui tasuta saab siis ikka peab võtma,  siis tegime ka peatuse. Jõime teed, tasuta maantee ääres. Pikema tseremooniata istusime autosse tagasi ja rallisime Isfahani edasi.

Isfahan.

Kirjutatakse kas Isfahan või Esfahan. Tegu on suurlinnaga, üle 5 miljoni elaniku.

Jõudsime Isfahani jälle hilisõhtul. Kuna meil polnud üldse aega ööbimisega tegeleda võtsime suhteliselt suvalise homestay. Homestay oli lahe, ööbisime vast 30ndate lõpus oleva naisterahva nimega Bita ja tema poja juures. Pakkus süüa-juua kõrbest tulnud nälgijatele. Järgmine päev ta sõidutas meid ringi mööda linna, näitas erinevaid vaatamisväärsusi. Väga eriti aega polnud kusagile süveneda, pani meid paaris kohas maha, tegime mõned pildid ja jalutasime 5minutit ning järgmisesse kohta. Isfahani läbib/läbis väga suur jõgi, nii 300m laiune. Meie hosti andmetel peaks seal varsti vett jälle olema, põhjus veekadumiseks on inimtekkeline. Vaid vesirattad olid postapokalüptiliselt ketis kuivanud jõesängis. Ainus koht, kus saime veidi kauem aega veeta oli sealne kõige olulisem väljak, aga seal me suutsime aja ära sisustada vaibapoes vaiba valimisega – mul on olnud algusest peale nõue, et üks suveniir, mis ma tahan on Pärsia vaip. Kuna vaip kotis ei ole just mugav teha ümbermaailmareisi ostsin kõige väiksema, sellise mis pigem käib seina või laua peale, aga see eest kõige ilusama.

Kui läksime meie majutaja autosse tagasi, teatas ta, et ta ostab veidi süüa ja võiks minna ta vanemate juurde sööma. Kuna meil muid plaane eriti polnud, siis ega me selle vastu ka ei olnud. Läksimegi vanemate juurde, kus oli lisaks ta vend koos enda abikaasa ja väikese lapsega. Sõime põrandal nagu kohalikud kunagi, ma mängisin pojaga Fifat veits. Rääkisime elust ja olust, Eesti vs Iraani palkadest, ISISest, jalgpallist jms. Täpselt samasugused Inimesed nagu kõikjal mujal, võib-olla veidi uudishimulikumad ja külalislahkemad. Kodudest niipalju, et vähemalt nende inimeste kodud olid Eesti mõistes keskmisest pea jagu uhkemad. Korteriplaan nendes kahes korteris, kus me käisime oli sisuliselt identne. Väga suur avatud köök, pliidil vähemalt 6 keeduala (soojendatavat kohta, kuhu pott-panna panna), ahjud pliitide all vastavalt ka poole suuremad, külmkapid ikka jäämasinatega jms lahedate lisadega. Avatud köögi juures oli elutuba, elutuba on meie mõistes suur ja tühi, sest süüakse põrandal. Oli ka laud ja toolid seina ääres aga näha oli, et neid kasutatud pole ammu, sest üks laua külg ja selle ääres olevad toolid lükatud täiesti vastu seina, st keegi istunud polnud seal ammu. Magamistoad, vannitoad jms olid eraldi ja pigem mitte elutoa-köök-toa lähedal. Korterid olid mõlemad 120+ ruutmeetrit, kusjuures esimene neist oli arvestades kööktuba vaid 3 toaline. Seega ruumi oli nendes lahedalt.  Kui keegi peaks Esfahani sattuma, siis soovitame soojalt selle pere juures ööbida. Ühendust saate lihtsalt helistades või kirjutades võtta: Bita’s Homestay, tel 09138278534, badrosadat.rezatofeghi@yahoo.com. Bita rääkis, et varsti kavatseb ta avada ka päris oma külalistemaja, võib-olla siis tuleb ka koduleht 🙂

Õhtul, pakkisime jälle asjad ja bussijaama minek, et sõita ööbussiga edasi Teherani, kus meil pole jällegi ööbimist. Loodame hommikul bussi pealt maha tulles leida. Mingi halb bussifirma on, tagant järgi meenub, et Shirazi hotellis töötaja ütles, et on kaks head firmat millega sõita – meie ei istu hetkel kummagi peal. Siin ma nüüd istun, 00:53 kohaliku aja järgi. Teele ja kõik ülejäänud bussis magavad, bussijuht kihutab nagu segane. Õnneks on tegu bussiga, erinevalt umbes 90% autodest, mida olen siiani näinud, mis on kõik 20 aastat vanad Peugeot’d. Kahjuks on tegu bussiga – ei saa minna bussijuhile ütlema, et kuule ole hea, sõida normaalselt.